guugel

Kuulasin täna Sam Harrise viimast podcasti, the trouble with Facebook. Ma millalgi juba mainisin, et katsun Google’i ja Facebooki haardest välja rabeleda. Nii raske on. Aga podcasti kuulamise ajal kustutasin telefonist viimaks Google Mapsi ja otsustasin Apple’i omaga katsetada.

Kuulake, mu meelest põnev jutt. Sho tuli just koju ja kohe tahtsin muljetada, aga ei teadnud, kust alustada. Esimesena meenus Google otsingumootori tulemuste teema.

Su otsingute ajalugu säilib, eks, ja kõik järgmised asjad, mida sa guugeldad, on mõjutatud eelnevast. Ehk et algoritmid sorteerivad sulle välja info, mis sinu eelnevate otsingute põhjal võiks kõige paremini sobida. See tähendab, et iga inimene saab sama sõna guugeldades natuke erineva tulemuse.

Kujutage ette, rääkis mees podcastis, kui Wikipedia töötaks samamoodi. Olenevalt, kes parasjagu loeb, näitaks kergelt teistsugust infot. Pole mõeldav.

Aga Google ütleb, kuule, ma teen teile need gmailid sellised mõnusad, et kõik, mis sa netis teed, oleks seotud su isikliku profiiliga. Ah ja siin on kaart, millega saad ülimugavalt kõikjale ja me teame alati, kus sa oled. Ah, ja me teeme su tänavast ja majast pildi, äge eks. Teeme ülevalt satelliitvaate ka, et oleks kindel. Paneme Alexa või mis see Google-versioon oligi sulle tuppa. Sina saad häälkäsklusega ilma küsida ja muusikat mängida, meie saame teada, mis sa mõtled.

Aga mis ma siin ikka. Kes teemaga kursis, teavad niikuinii ja kes mitte, nendele kõlan nagu mingi vandenõukas. “Ma olen aus inimene, mida mul varjata.”

Oh! Mul tuli meelde, vaatasin Netflixi dokumentaali the Staircase. Ma kunagi ei vaata mingeid krimasju, kõige vähem dokumentaale, aga kuulasin podcasti tolle juristiga ja … Igatahes vaatasin seda täiesti lummatult peaaegu kõik osad.

Üks asi, mida mõrvas süüdistatav kirjanik sõnastas, oli selline mõte (minu sõnadega): sul on see su elu. Su voorused ja vead. Su head ja hämaramad teod ja isiksuse aspektid. Aga sa andestad endale ja armastad end sellisena kui oled. Sa tead, kes sa oled.

Aga siis tekib mingi üks hetk – tema puhul siis süüdistus naise mõrvas – kus kogu su minevik ja isiksus lammutatakse kildudeks. Kõik, mida sa elus teinud oled head või häbiväärset, tõlgendatakse selle ühe juhtumi lahendamise valguses: mõrvar või mitte.

Vaatad oma lagunenud elu pusletükke ja kuigi need on kõik sulle tuttavad tükid, siis nüüd pannakse nendest kokku uus pilt. Selline, et sa ei tunne end isegi ära.

See mõte jäi mulle meelde ja tundus olevat dokumentaali üks kandvaid.

Mulle tundub, et kõigil võib juhtuda. Mitte kaasa mõrv, aga. Aga kõik need infokillud, mis Google minu kohta kogunud on, ka neist kildudest annaks kokku panna sihuke pilt… Väga mitu erinevat pilti annaks kokku panna, vastavalt sellele, mida tõestada vaja.

Põnev-põnev maailm.