Ostsin täna lapsekandmis-matkakoti me Gruusia reisi tarbeks. Koduteel kaotasin ühe kinda, aga ei jõudnud sellele üldse mõelda, tegutsesin edasi. Vahepeal käisin linnas, nüüd jälle kodu suunas liikudes järsku avastasin maast oma kinda.
Aga Gruusia! Olen nii põnevil! Otsisin blogist vana postitust, kus teatasin, et kindlasti kohe Gruusiasse läheme. Mäletasin, et seal all oli pikk kommentaar Gruusia olude kohta, tahtsin üle lugeda.
See oli eelmise aasta mais… Rääkisin seal, et hiljemalt sügisel läheme Gruusiasse ja pimedal ajal läheme kindlasti palmisaarele. Tühjagi läksime.
Üldse, rusikareegel mu blogis on, et kui ma kirjutan, et kindlasti midagi tegema hakkan, siis tõenäoliselt ei hakka. Näiteks kunagi kirjutasin, et hakkan emapalgaga investeerima. Ei hakanud. Kunagi varem kirjutasin ka, et nüüd hakkan küll investeerima. Ei hakanud.
Blogi rusikareegel nr 1: kui ütlen, et hakkan midagi tegema, siis tõenäoliselt ei hakka.
Blogi rusikareegel nr 2: kui kirjutan, et mul on nüüd mingi uus harjumus, siis teadke, et see harjumus võis viimased paar nädalat ju olla, aga hiljemalt nädal pärast blogi kirjutamist on see ununenud.
Ma lihtsalt ei jõua hoida teid kursis kõige värskemate uudistega oma loobumistest ja läbikukkumistest, sorri.
Aga Gruusia reisi piletid on soetatud ja aprilli lõpus asume teele! Nii ägeeeeee.
Kes on väikelapsega reisimas käinud, kas on mingeid kuldseid soovitusi? Just sellistel mitte-suurlinnareisidel.
Mõtlesin oma peaga välja esimese rusikareegli lapsega reisimisel: viibime ühes kohas vähemalt kaks ööd. See tähendab, et üks terve päev on alati rahulikult ringi vaatamiseks.
Aga toidu- ja unemajandus, pakkimine… Tundub, et seda saaks teha väga meisterlikult või siis väga valesti.
Muidugi guugeldasin (ei, startpage’isin) “hiking with toddler”, aga jah. Kui on soovitusi, kuulan.
maarjablogi.com 
Tahaks mingeid soovitusi jagada, sest meie vedasime juba oma alles roomava lapse kanuumatkale, rääkimata hilisematest metsamatkadest. Aga… tegelikult pole õieti midagi soovitada. Ainult seda, et me pole neid väga poputanud, pigem julgustanud oma võimeid proovile panema. Ja olukordades, kus nad haiget saanud, mitte pead kaotanud. Vaid asjalikult tegelenud. Ma arvan, et see on üks osa (lisaks karatele muidugi), mis on aidanud neist tugevad neiud kujuneda.
LikeLiked by 1 person
Ma ise käisin ka väiksena pidevalt paadimatkadel. Esimesel olin vist alla kahene. Mingit päästevesti teemat siis veel polnud. Matkad olid mitmepäevased. Ja täiesti imelised mälestused, ühed lapsepõlve kõige olulisemad.
Ma olen ka seda meelt, et laps peab saama end proovile panna ja tõenäoliselt saab hakkama paremini, kui vanem eeldaks.
LikeLiked by 1 person