8. päev

Iga päev kirjutada on nii õudselt raske. Täna on juba 8. päev järjest. 5 esimest olid lihtsad, 6. puhul jõllitasin kaua ekraani, aga siis hakkas sulg jooksma. Eile tuli nagu tuli. Täna – täna loetlen eelnevaid päevi, nagu näete.

Juba eile mõtlesin, et äkki peaks esimest korda elus tegema iseendale intervjuu küsimused nagu blogijad vahel teevad. Või peaks panema kirja 10 fakti, mida lugeja minust ei tea. Esimene variant tundub igav, teise puhul ei tulnud mitte midagi pähe. Praegu ka ei tule. Olen nii pikalt bloginud, et olen kõik enda kohta ära öelnud.

Ah, proovime ikka. Panen kirja 10 asja, mida lugejad tõenäoliselt mu kohta teavad.

  1. olen vasakukäeline
  2. kodune keel on jaapani keel
  3. olen juba 33 täis. Luukas sai just 1,4. Mind ajab alati segadusse, kui lapse vanust öeldakse 1,4. Et kas 1 ja 40% aastast või. 12 kuust 40 protsenti on…
  4. see tuletab meelde, et koolimatemaatikast kasutan ainult ristkorrutist ja seda õpetas mulle ema. Noh, algkooli matat läheb ikka ka vaja – numbrid ja nii.
  5. suurem osa lugejatest ei tea vist, mis tööd ma täpselt teen, aga ma ei oska seletada ka. Ja tegelikult pole Luuka sünnist eriti tööd teinudki. Kui teen, siis kehvasti, sest mõtted on mujal.
  6. ma olin varem rohkem masendus-blogija, vaimselt piiripeal kõndija. Aga olen enneolematult õnnelik ja rahul olnud juba pikalt. Kõik muutus, kui mind normaalseks rasedaks kuulutati. Mäletan siiani, jalutasime S’iga Kadrioru pargis, kui arst mulle helistas ja ütles: head uudised.
  7. ma ei suuda iga päev süüa teha. Sho teeb süüa. Tuleb pärast väsitavat tööpäeva tühja kõhuga koju ja hakkab meile süüa tegema.
  8. ma käin ikka regulaarselt massööri juures. Täna käisin ka. Pingutasin lihastrenniga üle ja mu käed surid, aga massaaž tegi asja palju talutavamaks.
  9. hmmmmm ma ei tea rohkem, mida öelda.
  10. L. ja S istuvad praegu võrktoolis ja vaatavad loomaraamatut. Kass plaanib neile varsti käpaga äsada, aga ei ulata kapi pealt.

Poen kiiresti voodisse, et homme jaksaks olla.

Ah, lõppu kaks asja: kuulason täna põnevat podcasti vaktsiinidest ja igasugu haigustest, link SIIN.

Ja mu viimase aja lemmiklauluke on SIIN.

Ja kass on siin:

Responses

  1. Liisi avatar

    Mind ajab väga närvi see lapse vanuse asi, sest alati ka kohe hakkan arvutama ja üldiselt ei talu, kui 1,4 all peetakse silmas 1 aasta ja 4 kuud, sest ei ole ju! 😀

    Liked by 1 person

  2. Anu avatar

    Lapse vanuse asi on keeruline, jah. Siin näiteks öeldakse esimesed kaks aastat kuudes, mis on lihtsam kui komakohtadega jännata. Samas pab endale meelde tuletama, et sellise täpsusega võiks vaevata ikka ainult neid inimesi, kellel endal samavanad lapsed on, sest nemad on ainsad, kes näevad vahet 14-kuuse ja 17-kuuse vahel. Ma ise sattusin vanasti alati segadusse kui keegi mulle oma lapse vanuse kuudes ütles. Nüüd püüan ise kah pigem seda “nats üle aasta”, “peaaegu poolteist” jne varianti viljeleda.

    Ja samas mäletan, kuidas päris alguses tundus nii raske 3,5-kuuse asemel öelda 3-kuud või 4-kuud, sest kaks nädalat oli TOHUTU vahe! 😀 Sul vist oli umbes sama dilemma, mul läbi udu meenub…

    Like

    1. maarjayano avatar

      Jaa, kui mul lapsi polnud, siis ei saanud üldse aru, miks inimesed ütlevad lapse vanuseks üks aasta ja seitse kuud… Ja kui L. oli värske beebi, siis samuti pidin ütlema vähemalt nädala täpsusega, sest teisiti tundus, et annan valeinfot 😀

      Like

  3. Kristiina avatar

    Üks uhke vanaema rääkis mulle, et tal lapselaps on aasta ja kolmteist kuud vana. Alguses ei pannud ma seda millekski, sest ju eksis. Aga ta kasutas seda vanust veel paaril korral. Peaks ka tulevikus. Noh, inimesi segadusse ajama.

    Like

    1. maarjayano avatar

      Tegelikult võiks enda vanust kuudes öelda. Või vähemalt, et ma olen praegu 33 aastat ja 4 kuud vana…

      Like

      1. Kristiina avatar

        Eiei. 32 aastat ja 16 kuud.

        Liked by 1 person

Leave a comment

Create a website or blog at WordPress.com