skeene

Luukas on suhteliselt uus tulija kohaliku liivakasti skeenel. Kui ilmad olid külmad, siis käisime vähe ja olime üksi, aga nüüd on ilm ilus ja siis on teised lapsed ja nende esivanemad ka.

Täna oli nii keeruline. Ma püüan õhust lugeda, kuidas käituma peaks. On üks anonüümne tüdruk emaga, kes varjub päikeseprillide taha. On Oskari vanaema ja vanaisa, kes kohe kampa kutsuvad ja annavad Oskari kühvli mängimiseks. Luukas annab oma oksa lahkelt Oskari vanaemale, kes annab selle talle tagasi ja siis Luukas annab selle mulle ja ma annan selle tagasi ja siis ta annab uuesti Oskari vanaemale. Oskari vanaisa teeb ämbrist liivatorni, Oskar lammutab laiali.

Siis lähevad teised eemale mängima, me jääme kahekesi liivakasti. Tuleb uus pisike, kaasas ema ja isa. Ema manitseb teda mitte võõraid asju võtma, vaid oma ämbriga mängima. Ma ütlen, et siin on lahke Oskar, kes täitsa lubab oma mänguasju laenata. Tüdruku ema ei vasta.

Minu Luukas on võtnud Oskari kühvli ja järsku paneb uue tita ämbrisse kühvlitäie liiva. Tita istub, ämber jalgade vahel, vaatab pika ja küsiva pilguga. Lapsevanemad vaikivad. Ma ütlen Luukale, et ta ei paneks rohkem liiva võõrasse ämbrisse. Luukas paneb veel ühe täie. Vaikus. Tita pilk on endiselt küsiv. Kusjuures ta vaatab mulle otsa: kuule, su laps pani minu ämbrisse liiva…

Ma ei näe lapsevanemate silmi, sest need on päikeseprilli taga peidus. Võimalik, et nad vaatavad lahkelt, aga mulle tundub, et niikuinii hukkamõistvalt. Pinge kruvib. Suunan Luuka liivakastist välja, mujale mängima.

Aga talle meeldib selle anonüümse tüdruku kollane ratas. Ma ütlen, et ta ei puutuks seda väga. Aga ta ikka natuke puutub. Näen silmanurgast, et tüdruk on muutunud ärevaks. Võtan Luuka sülle, plaaniga ta muule põnevale suunata.

Ta hakkab jonnima, viskab end pulgaks. Uskumatu, minu laps jonnib. Ma püüan samal ajal oma emaga telefonis rääkida. Kõik vist vaatavad. (Ma ei tea kindlalt, sest kõigil on päikeseprillid.) Panen Luuka maha. Ta läheb jälle võõra kollase ratta juurde. Ma ei pea pingele vastu ja haaran ta kaenlasse, jonni punnitava pulklapse, ja lahkume mänguväljakult.

Täitsa lõpp, ma ei teadnud, et see nii pingeline võib olla.

Aga vähemalt tean nüüd, mis on liivakastis moes ja plaanin lähipäevil poodi ämbri ja kühvlikese järele minna.

6 thoughts on “skeene

    1. Mul tegelikult olidki päikeseprillid, aga tundsin end ikka alasti ja kaitsetuna. Lisaks on mul komme potentsiaalselt sotsiaalsetes situatsioonides prillid ära võtta…

      Like

  1. Jaa, see on jube keeruline. Ma pigem pooldan jagamist, sest oma laps tahab ka võõraid asju näppida (no ratast ei võtaks, a ämbrit küll). Aga nüüd paariaastane liivakastikogemus on mind ettevaatlikuks teinud. Just siuksed vaikivad vanemad, kes telefoni näpivad või lapsest eemal pingil istuvad, ei keela oma last, kui see nt meie kühvliga minema jalutab. Ma ei soovi hiljem pool tundi suurelt platsilt pisikesi mänguasju otsida. “Võta, aga pane tagasi” on väga asjakohane siin :p

    Like

  2. Oo jaa, see kõik on väga tricky. Ja kivinäolised võõrad vanemad ka. Esimese lapsega olin mömm, kes lasi väikestel vene plikadel oma lapse käest kühvli ära võtta. Siis läksin kurjemaks ja konkreetsemaks. Aga üürgamine “Minu ämber!” on meil peres killuks kujunenud – niimoodi pasundas üks võõras vanem tüdruk, igavene kadepunn.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s