skeene

Luukas on suhteliselt uus tulija kohaliku liivakasti skeenel. Kui ilmad olid külmad, siis käisime vähe ja olime üksi, aga nüüd on ilm ilus ja siis on teised lapsed ja nende esivanemad ka.

Täna oli nii keeruline. Ma püüan õhust lugeda, kuidas käituma peaks. On üks anonüümne tüdruk emaga, kes varjub päikeseprillide taha. On Oskari vanaema ja vanaisa, kes kohe kampa kutsuvad ja annavad Oskari kühvli mängimiseks. Luukas annab oma oksa lahkelt Oskari vanaemale, kes annab selle talle tagasi ja siis Luukas annab selle mulle ja ma annan selle tagasi ja siis ta annab uuesti Oskari vanaemale. Oskari vanaisa teeb ämbrist liivatorni, Oskar lammutab laiali.

Siis lähevad teised eemale mängima, me jääme kahekesi liivakasti. Tuleb uus pisike, kaasas ema ja isa. Ema manitseb teda mitte võõraid asju võtma, vaid oma ämbriga mängima. Ma ütlen, et siin on lahke Oskar, kes täitsa lubab oma mänguasju laenata. Tüdruku ema ei vasta.

Minu Luukas on võtnud Oskari kühvli ja järsku paneb uue tita ämbrisse kühvlitäie liiva. Tita istub, ämber jalgade vahel, vaatab pika ja küsiva pilguga. Lapsevanemad vaikivad. Ma ütlen Luukale, et ta ei paneks rohkem liiva võõrasse ämbrisse. Luukas paneb veel ühe täie. Vaikus. Tita pilk on endiselt küsiv. Kusjuures ta vaatab mulle otsa: kuule, su laps pani minu ämbrisse liiva…

Ma ei näe lapsevanemate silmi, sest need on päikeseprilli taga peidus. Võimalik, et nad vaatavad lahkelt, aga mulle tundub, et niikuinii hukkamõistvalt. Pinge kruvib. Suunan Luuka liivakastist välja, mujale mängima.

Aga talle meeldib selle anonüümse tüdruku kollane ratas. Ma ütlen, et ta ei puutuks seda väga. Aga ta ikka natuke puutub. Näen silmanurgast, et tüdruk on muutunud ärevaks. Võtan Luuka sülle, plaaniga ta muule põnevale suunata.

Ta hakkab jonnima, viskab end pulgaks. Uskumatu, minu laps jonnib. Ma püüan samal ajal oma emaga telefonis rääkida. Kõik vist vaatavad. (Ma ei tea kindlalt, sest kõigil on päikeseprillid.) Panen Luuka maha. Ta läheb jälle võõra kollase ratta juurde. Ma ei pea pingele vastu ja haaran ta kaenlasse, jonni punnitava pulklapse, ja lahkume mänguväljakult.

Täitsa lõpp, ma ei teadnud, et see nii pingeline võib olla.

Aga vähemalt tean nüüd, mis on liivakastis moes ja plaanin lähipäevil poodi ämbri ja kühvlikese järele minna.