argine

Täna oli jälle üks imeline argine päev. Jalutasime matkapoodi mulle Gruusia reisiks jakki ostma ja käisime raamatupoes “Minu Gruusia” järel. Pärastlõunal pistsime lapse matkaseljakotti ja tegime tiiru Prismas. Luukale paistis kotis väga meeldivat. Näeb üle õla vaadata hoopis kõrgemalt kui ta harjunud on.

Tagasiteel põikasime mänguväljakule, kus Luukas pikalt Shoga asjatas, samas kui mina kiikusin. Võtsin lausa paljajalu.

Nii palju nalja saab. Õhtusöögi ajal hakkas L. lollitama, ähvardas forellitükki joogivette pista. Ise vaatas Shole otsa: nüüd kohe panen kala tassi! Kohe-kohe!

Sho vangutas tõsise näoga pead.

L. vaatas siis mu poole ja vangutas mulle tõsise näoga pead.

Luukas on juba nii asjalik abiline, annab mulle pesukorvist asju kätte, kui pesu pesema panen ja kui kuivatisse ümber viskan, võtab trumlist välja. Paneb masinate uksed kinni ja vajutab nuppe, mida tal vajutada palun. Siis on hetk põnevat vaikust enne, kui pesumasin reageerib. L. toetab käed põlvedele ja jõllitab trumlit. Kui vesi voolama hakkab, saadab mulle võiduka naeratuse.

Viimasel ajal võtab ta õues tulles endal ise riided ära. Ma ütlen: võta müts ära. Ta võtab. Ütlen: võta krae ära. Võtab. Ma ütlen, võta sokid ära, ta võtab. Ütlen: pane need korvi. Ja siis ta paneb, kus nende koht.

Meil on need väikesed rituaalid. Tema saab enne koju jõudmist endale alati võtme. Küsin selle ukse avamiseks tagasi, aga siis annan jälle talle ja ta paneb selle võtmekorvi.

Noh, kõik need väikesed asjad, see on nii äge.

Täna selgus, et ta teab ka jaapanikeelset vastet sõnale “mais”. Ta küll ei ütle seda, aga saab aru. Sõna on ilmatu keeruline ka: toomorokoshi.

Sõna “lill” hääldab L. kehvalt, aga ma saan alati aru, mida ta mõtleb, sest sõnale järgneb sügav sissehingamine. Käisime K-Rautas talle liivakastivarustust ostmas ja seal lillelettide vahel ta muudkui nuuskis.

Teate, ma tahaks kõiki asju rääkida – kuidas ta puhuma õppis ja nii edasi, aga see on seepärast põnev, et ta on minu laps. Teistele on ta ju lihtsalt inimene ja inimesed oskavad puhuda. Oskavad enamatki.

Kõige armsamad hetked on, kui ta istub mul mõnusalt süles, raamat käes. Ma kõigutan varbaotsaga kiike ja nimetan asju, millele ta raamatus osutab.

Täna tabasin sellise argi-idüllilise hetke. Nagu alati, on pildil ka kass. Ainult päike on valge kassi ära kaotanud, ainult must järel.



Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s