vali oma võitlused

Mõni inimene teeb mingi toote ja firma, teine ronib kõrge mäe tippu, aga mõne inimese elutöö on uuesti normaalkaalu saavutamine. Ja see ongi raske.

Kuidas see on, et mõni sihib nii kõrgele ja vahel jõuab ka, aga teine jääb kinni mingisse argiasja ja ei saa sellest üle. Selgituseks, see “mõni sihib” olen mina ja see “teine jääb” olen ka mina.

Need on nagu kaks erinevat elu, nimetagem neid näiteks “argitoimetused” ja “suur plaan”. (Täitsa lõpp, mu klaviatuuril on mett. Väga raske tippida nii.)

Kuidas jaotada energiat nende kahe vahel?

Mul on aeg-ajalt alaväärsustunne koduste toimingute ja väikeste tööasjadega seoses. Näiteks ma pole teile rääkinud, aga vahepeal käis mul koristaja. Paar korda kuus. Ta oli täielik päästja, vaimule just. Koristaja tekitas tunde, et kõik saab korda. Haha!

Aga ta läks Tenerifele talvituma ja uuel aastal pole ei tema minuga ega mina temaga ühendunud. Ma pole seepärast, et tunnen nüüd, et saan hakkama.

Aga siis on veel see suurte asjade, eesmärkide maailm. Ma ei pea tingimata karjääri silmas, vaid pigem, et elu lõpeb surmaga ja kahju oleks, kui püsitu ilm ja suur plaan vetsupoti küürimise käigus ära ununeb.

Suur plaan ja argitoimetused, aga mõlemas kategoorias ma vahel tunnen, et sörgin lihtsalt sabas, keel vestil. Kujutan ette, kuidas peaks olema, aga no ei ole see reaalsus kujutluse sarnanegi.

Täna tuli mulle aga revolutsiooniline mõte, et ehk peab inimene valima, kas sihib täiust argistes või suurtes asjades. Äkki mõlemat ei saa korraga? Nagu inglite keeli öeldakse, vali oma võitlused?

Kui nüüd natuke pikemalt mõelda, siis tundub loogiline, et mõlemat ei saa. Pluss, et argistel asjadel pole lõppu. Pesu pestud, jess, oi, järgmine pesu juba koguneb, oi, jälle pesu pessu, jess, oi, järgmine…

Samal ajal mingid muud asjad… Mingid, mis on hingele… Neid ei jõuagi. Või siis “näpistad” aega argiasjade vahelt, aga kas oleks ka variant “aega näpistada” argiasjade jaoks suurte asjade kõrvalt?

Argiasjadest ei pääse ja mida teed, seda naudi. Aga äkki ei tasugi loota täiuslikkust. Juhul, kui sa elus midagi ägedat veel teha tahad, siis ehk lihtsalt ei tasu panna kogu võhma toa korrastamisele.

Argiseid näiteid. Ma kannan iga päev samu riideid. No mitte päris, aga mul on oma väike valik lemmikuid. Aga mingi perioodi elust põdesin, sest tundus, et kõigil peaks olema riideid vähemalt nii palju, et 4 nädalat järjest erineva look‘iga püünele ilmuda.

Vaja oli zukerberge ja jobse ja einsteine (ja tiineka mentaliteedist väljumist, keskkonnateadlikkust…), et uskuda: koguaeg sama riiet kanda on tegelikult tuus.

Innovatsiooni-eeskujud kannavad telekas sama pluusi ja siis tuleb meediasse juba hulk toetavat teadustööd, mis räägib näiteks “otsustamisväsimusest” ja et sama riide kandmine annab võimaluse ajul tegeleda olulisemate küsimustega, kui mida täna kandma peaks.

Tuletab meelde, et mingil kiirmoebrändil, mis on Ülemistes ja Kristiines, on reklaamlause: elu on kiirmood.

Ma ei tea, kust üldse alustada.

Alustaks sellest, et elu ei ole kiirmood.

Aga asjast. L. pissis täna esimest korda potti! 30 aastat tagasi oleks see nadi tulemus, aga praegusel pamperssiajal ei tundu väga häbiväärne.

Panin ta hommikul potile multikat vaatama. Tean, see on vale. Aga muidu istub ta potil ehk 5 sekundit ja siis vaatab, kas tuli miskit. Aga no ei tulnud. Seepärast multikas. Ja kui piss potti tuli, kiitsin teda taevani. See on ka vale, ütleb Montessori. Oleks pidanud lihtsalt ühtlema: norm, djuud, misiganes.

Täna käisin trennis ka. Bodybalance’is üks viimaseid laule on Claptoni Tears in Heaven. Treener ütles, nautige laulu. Isegi ümises ühe rea kaasa. Ta ehk ei teadnud, et laul on Claptoni surnud lapsest. Mul tuli nutt kurku ja püüdsin koguaeg muule mõelda.
Muidu oli mõnus trenn.

Pärast läksid Sho ja Luukas mänguväljakule ja jäid pea paariks tunniks ära. Kui nad viimaks kella lasid, siis läksin uksele ja vaatasin, kuidas L. oma ämbri ja kühvlikesega vaikselt minu poole tatsab. Mul vajusid jälle silmad pisaraid täis. Luukal polnud üldse kiiret minu juurde tulemisega, aga kui ta viimaks jõudis, siis tegi mulle lahkelt kalli. Talle vist tundus ka, et nad olid terve igaviku ära olnud.

Nüüd L. magab, S. on saunas ja M. ründab mu jalga, sest ta teab, et kui majas viimaks õhtune vaikus, on tema aeg. (Te ei kujuta ette kui vihaselt ta praegu mind põrnitseb ekraani kõrvalt. Palju-palju vihasemalt kui sellel pildil.)

2 thoughts on “vali oma võitlused

  1. Nii tuttav… Mulle vahel tundub, et täiskasvanuelu ongi lõpmatu žongleerimine kõigi erinevate “elurubriikide” vahel – kui jõuad suurele plaanile mõelda ja pisut eneseteostusega (hahaa) tegeleda, siis on pesu alailma pesemata ja põrandad mustad… kui jõuad trennis käia, ei jõua sõpru näha.. kui lapsega mõnusalt hängida ja olla, siis jääb midagi kolmandat soiku. Hea ehk ongi siis, kui neid erinevaid teemasid vähemalt vaheldada saab, et kord domineerib üks, kord teine. PS Hiljuti just lugesin, et inimesi pidi kõige enam õnnelikuks tegema raha eest ostetud elamuste (reisimine, lemmikkontsert jne) kõrval just raha eest ostetud aeg – aeg, mille jooksul maksad kellelegi (koristaja), et sa sel ajal meelsamate tegevustega jõuaksid tegeleda. Nii et go for koristaja! Ise ka unistan sellest.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s