jätkujutt

Eilse jutu jätkuks, ostsin just lapsele uues suuruses täpselt samad triibulised villariided, nagu ta viimased pool aastat igapäevaselt kandnud on. Mõtlesin korraks, kas peaks katsetama muud brändi või teist lõiget, aga loobusint mõttest kiiresti. Miks end sellega koormata.

Kunagi vaatab L. oma lapsepõlvepilte ja küsib, miks ta elu esimesed 6 aastat järjest sama pluusiga käis…

Lasteriideid on alati hirmus palju, just alguskuudel. Siis võtad suure tänuga kõik igaks juhuks vastu, sest pole aimu, mis tulemas on. Aga nüüd, kus ma aiman, millega arvestama peaks, olen isegi kastitäie Luukale pärandatud aga liiga suuri riideid edasi andnud. Need on seal kastis niikuinii unustuses, kuni L. on juba liiga suur, ja neid on liiga palju niikuinii.

Paar päeva tagasi sorteerisin köögikapist nõusid hulga vähemaks. Sest muidu võtame süüdimatult kapist üha uusi nõusid ilma, et vanu pesema paneks ja siis on järsku kõik nõusid täis ja asi tundub lootusetu. Jama selles, et 100% nõudest, mida kasutame, meeldib mulle väga. Seepärast sorteerisin osa neist lihtsalt kõrgemale kappi. Neid võib roteerida, kui isu tuleb. (Isu tuleb, hihi.) Nüüd on situatsioon hallatav.

Rääkisin teile millalgi, et sorteerisin enda ja Sho riideid vähemaks. Enda omad viisin taaskasutusse, aga Shol oli mitu asja, mis olid uued ja sobisid talle. Aga neid oli lihtsalt liiga palju. Nii lihtsalt sorteerisin hulga riideid kasti ootele. Lubasin Shole, kes selle idee peale muidugi rõõmust lakke ei hüpanud, et kui riideid tundub puudu olevat, võib kohe hoiule pandud tagasi saada. Aga pole juba kuu vähemalt vaja olnud…

Kogu selle sorteerimise juures on ainus jama, et hakkas Sho iga kord, kui ta midagi otsis, kahtlustama, et ma olen selle ära visanud. Deem ma ei ole, tõenäoliselt.

Täna käisime arsti juures hambaid puhastamas, mul ja Shol. Pidin Shod sinna meelitama ja pärast protseduuri vaatas ta mind nagu koer, kes loomaarsti juurde kavaldati: ma usaldasin sind! Oli päris ränk protseduur tõesti. Eriti alandav oli see suukorv, mis huuled laiali hoiab.

Me Luukaga jõudsime arsti ooteruumi varem. Kui Sho ilmus, ütles L.: issiii.

“Issi” on viimaste päevade uus sõna. Ainus asi, et kui ta varem ütles issile vahel kass, siis täna koju jõudes ütles ta kassile issi.

“Emme” sõnaga on kehvad lood. Ta ütleb seda ammu, aga olen koguaeg kahtlustanud, et see sõna ei tähista mind. Paar päeva tagasi aga vaatasin netis midagi, seal oli foto. L. tuli mu kõrvale, näitas sõrmega fotole ja ütles: emme.

See oli mingi naise foto. Võõrad naised netist on talle emme.

Ma ütlesin: mina olen sinu emme. MINAA!

No vähemalt ta teab, kes ta isa on. (Üks kahest, Sho või kass.)