poemüüja

Käisin täna ühes spets poes varusid täiendamas. Müüja – täielik frukt! Olen seal vaid paar korda käinud ja jube ammu, aga mäletan teda tollest ajast. Ta on nii umbes viiekümnene väga valju jõulise häälega naine. Seejuures tundub, et ta aju ja suu vahel puudub igasugune filter.

L. magas vankris poe akna taga ja ma šoppasin, ise kuulasin poole kõrvaga, kuidas müüja telefonis kliendiga räägib.

Jaa, panen sulle selle kõrvale, jah. Oot, mis su nimi on? Ma ei kuule! … Jaa, ma olen ka Mati sõber… Ei-ei, ma olen abielunaine.

Ma mõtlen, et huvitav, mis toimub. Kui kõne lõpeb, siis müüja mulle lahkelt seletabki:

Täitsa närvi ajab. Tulevad mingid suvalised ja ütlevad, et nad on Mati sõbrad. Mati on omanik, noh. Ütlevad, et on Mati sõbrad ja kas soodustust saab. Nii ei saa äri teha. Matil pool Eestit sõpru täis. Ma ütlesin talle, et ma olen ka Mati sõber. Ta küsis, et kas sõbranna, ma ütlesin, et ei, ma olen abielunaine, aga töötan poes.

Ükspäev tuleb mingi tüüp ja ütleb, et ma pargin auto poe ette, eks, ma olen Mati sõber. Ma ütlen, mul on ükskõik, mida sa teed. Mina ei vastuta su auto eest.

Teine päev tuleb jälle mingi ja ütleb, et ta tahab lillepotte õues ringi tõsta. Need jäävad ette ja ta on Mati sõber. No mida ma sellistega ette võtan! Helistasin Matile ja ütlesin, sul on liiga palju sõpru, mida ma tegema pean.

Ma kuulasin müüjat, naersin ja noogutasin kaasa. Šoppasin seal omajagu, sest kodus varud otsas ja sinna satun harva. Samal ajal vestlesime müüjaga.

Lõpuks, kui maksmiseks läks, siis ütlesin: kas soodukat saaks, ma olen Mati sõber.

Persse! ütles müüja ja hakkas naerma.