(v)iis ja (r)iis

Täna on ajalooline päev! L. õppis käputama! Ta teeb seda küll väheke kohmakalt, aga tõstab seejuures “esijalgu” uhkelt nagu näitusekoer.

Number viis on L.’le katartiline, üüüüüks …. kaaaaaks….. kooooolm….neeeeli….VIIIIS! See on siis, kui mina ütlen. Eile ladus ta vannis puust vanniloomadest torni ja kui mina enam viieni ei lugenud, hakkas ta ise, aga piiksatus “IIIS!” tuli juba kolmanda klotsi peale.

Täna aitas ta mul nõudepesumasinat tühjendada ja riisikeetja potti välja võttes ütles “iis” ja kui leidis ka riisilabida, ütles “iis”.

Jaapani keeles ütles ta täna “nai” ehk “ei ole”. Meil on selline raamat, uudishimulikust hiirest, kes tahab teada, mis kujuga erinevate loomade kaka on. Kõikidel loomadel on mähe, mille sisse saab vaadata, kui mähe-paberit liigutada. Joonistatud on hobuse ja sea ja koera ja jänese ja…

Siis tahavad teised loomad teada, milline hiire kaka on. Hiir näitab uhkelt tühja mähet. See on raamatu kõrghetk ja ma muutun siis alati väga dramaatiliseks. Luukale meeldib see väga.

Järgmisel leheküljel näitab hiir kõigile, et tema teeb oma kaka potti.

Iroonilisel kombel viitab Luukas raamatule sõnaga “mähe”. Kuigi tundub, et talle jõuab raamatu sõnum kohale, meeldivad mähkmed talle ikka väga.

Kui Sho raamatut Luukale loeb, siis ta ütleb hiire tühja mähkme kohal “nai!” ehk “ei ole”. Täna ütles L. ise “nai”.

Miks ma sellest nii pikalt rääkisin… Hea raamat igatahes.

Tegin täna sigaduse – korjasin suurema osa L. mänguasjadest kokku. Tal oli juba enne neid vähe, aga kõik asjad olid saja tükiga, mis igal pool vedelesid ja ta üldse ei mängi nendega.

Samas ta tahab vaadata kõiki raamatuid koguaeg ja nendele polnud kohta. Nüüd on elutoas riiulis ainult raamatud, mõne mänguasja panin magamistuppa teise riiulisse, aga teda pole terve päeva jooksul huvitanud.

Kui keegi meie koju astub, siis tekib tal tõenäoliselt suur mure lapse pärast. Vanemad talle mänguasju ei luba, katsuvad raamatutega vägisi intellektuaaliks teha.

Üks lasteraamat, mida me ei plaaninud Luukale nii vara tutvustada, aga mille ta ise üles leidis, räägib üksikasjalikult sellest, kuidas seast vorst saab. Fotodega raamat. Alates tiinest emisest, põrsaste sünnist, kasvamisest… Ainult tapmise hetk on vahele jäetud. Selle raamatu panin ära, kuigi Luukale paistis see meeldivat. “Viiner” on talle tuttav sõna, aga nii nagu hiire-raamatu märksõna on “mähe” ja kassiraamatu oma on “iaaaaaaaooo”, siis ei tahtnud ma, et L. seda raamatut viineriraamatuks nimetama hakkaks.

Kuigi see oleks aus, raamatu peakiri on “Sealiha”. Selle tutvustamiseks tuleb lihtsalt leida õige aeg. Siis, kui ta on piisavalt vana, et mõista, ja siis, kui ma olen valmis selleks, et toidu osas niigi keeruliste soovidega laps hakkab taimetoitlaseks.

Täna ärkasime millalgi pärast nelja, millalgi pärast viit tundus asi lootusetu ja väljusime voodist. Luukas muidugi tegi päeval 2 uinakut, mina 0, Sho ka vist 0. Aga päev oli tegus ja tunnen end enam-vähem värskena. Tekitab lootuse, et äkki ma olen üle saanud sellest inimlikust nõrkusest nimega unevajadus.