Mu vaist ütles, et väidetav hiina sajatus may you live in interesting times pole tegelikult Hiinast. Viki-artikkel kinnitas mu aimdust juba teises lõigus. Küll mul on hea nina, mõtlesin. Aga huvitav on see ütlus ikka.
Meie poliit-asjadele olen püüdnud küll siit, küll sealt otsast läheneda. Aga tundub, et praegu on lihtsam pigem kaugeneda.
Üks õhtu oli küll õudne, kui ma lolli peaga enne magama jäämist voodis telefonis surfasin ja värske noore riigikoguliikme kohta lugesin. On teil kunagi nii olnud, et jääte magama ja mingi laul või mõte kummitab teid, ja kui uuesti ärkate, siis on seesama mõte või laul kohal enne, kui silmi avada jõuate? Ma tookord läksin magama ja ärkasin kesköö paiku üles ja mõttes oli sellesama noorpoliitiku nimi. Ise olin loll. Enam enne und kahtlastes kohtades ei surfa.
Hommikuks olin, võiks öelda lausa, et endast väljas, täiesti kasutu emotsioneerimise lainel. Elasin end välja emaga vesteldes.
Ema ütles asju, mida rahulik mina teab tegelikult hästi. Et kommunikatsioon on võti ja emotsioneerimine on idiootlik.
Sorri, aga mul on kõige raskem viimasel ajal vaadata vasakule, kust peamise argumendina kõlab “oh, oh, kuidas nad võivad!” Tahaks nats konstruktiivsemat lähenemist.
Zuumin välja, näiteks lugedes inimkonna lühiajalugu. (Viimane põnev fakt, et kütid-korilased ei elanud sugugi loodusega nii kenas harmoonias kui arvatakse ja kuhu iganes edasi liiguti – Austraaliasse või Ameerikasse -, seal hakkas toimuma massiline loomaliikide väljasuremine.)
Aga jah. Elame põneval ajal. Olen nüüdseks ehk juba sada tundi saateid kuulanud, igasugu inimesed, igasugu teemad, ja tahaks me aegu kokku võtta umbes nii:
Poliitika kõnnib mööda habrast köit nimega demokraatia, seejuures püüab taltsutada ettearvamatut metslast nimega majandus või siis vähemalt metslase järgmist sammu ette aimata.
Niigi käed-jalad tööd täis, aga siis on veel ulmelise tempoga arenev tehnoloogia, mis ei oota järele ei eetiliste ega juriidiliste küsimuste püstitajaid, vaid lihtsalt kimab edasi, seejuures ühiskonda meeletult muutes ja mõjutades. Poliitika, mis peaks ka tehnoloogia valdkonda reguleerima, ei saa hakkama, sest puudub vajalik kompetents, et neist küsimustest üldse mõtlema hakata. Kui astutaksegi samm, on tehnoloogia juba kolm sammu edasi astunud.
Ühiskond, kes loksub ja loksub abitult selles tormis kaasa. Muutub järjest õnnetumaks, umbusklikumaks ja trotslikumaks. Suurest loksumisest süda paha, aga millest see tuleb ja kuidas see toimib ja mida ma teha saaksin, et kergem oleks. Vastus neile küsimustele on liiga keeruline, et mõista. Või siis lihtne, aga hiljem selgub, et vale.
Olen viimasel ajal kuulanud mitut põnevat vestlust konservatiividega. Põnevat seepärast, et kuigi ma suures osas ei nõustu, on hea kuulata tarka ja osavat kõnelejat, kes teise vaatenurgaga ärgitab mind oma vaadetes mitte mugavaks muutuma.
Mis iganes teemadel, olen varasemalt sattunud tihti kuulama debatte, kus üks pool (juhtumisi see, kellega mina nõus olen), on argumenteerimis-osavuses peajagu üle teisest poolest. Aga viimasel ajal olen leidnud selliseid debatte, kus mõlemal poolel on verbaalselt võimekad inimesed ja see on nii palju põnevam.
Ma olen hästi aeglase arenguga inimene, nagu te ehk tähele pannud olete. Näiteks 18-aastane mina ei saanud mitte kuidagi aru, miks keegi peaks huvituma väitlusklubindusest. Siis ma ei saanud ka aru inimestest, kes läksid edasi majandust, poliitikat, juurat õppima. Aga näedsis.
Teisalt! Enesekaitseks (või vajadusel teisterünnakuks) ütlen, et me “põneval ajal” elades süveneb minus veendumus, et inimene, kes pole filosoofiat või vähemalt kultuuri õppinud, on pooliku haridusega. Terve (nagu et vaimselt terve) ühiskonna jaoks on vaja kvaliteetset humanitaarharidust. Voh!
maarjablogi.com 