sull ja hea elu

Pikalt, jultunult pikalt kõndisin kuristiku serval eirates fakti, et mu iCloud storage on täis ja kui telefon või arvuti peaks üles ütlema, võib kogu fotondus lihtsalt haihtuda. Eile võtsin end kokku ja tegelesin probleemiga. Nüüd saan öösel magada.

Facebook reklaamis mulle Starship pakiteenust, ma hoobilt laadisin äpi alla, aga siis unustasin end pikalt kasutustingimusi lugema. See on nüüd mu uus häiriv harjumus. Kui lõpuks olin valmis tingimustega nõustuma ja äpis esimese tellimuse vormistama, selgus, et olen väljapool teeninduspiirkonda. Kujutasin juba ette, kuidas üks armsake mu maja ette vurab. Nii kahju. Ma olen nende fänn juba ajast, kui kunagi tööga seoses neile külla sattusin.

Ma elan head elu. L. ja S. mängivad praegu vannis veesõda. Päeval käisin M.’iga jalutamas, siis läksin poodi, aga enne ostsin vanaproualt kaks pajukimpu.

Ma saan pajukimpe endale lubada, sest nüüd on mul sularaha. See on järjekordne uus asi, mida me katsetame – sularahaga arveldamine. Esiteks annab see konkreetse ettekujutuse, palju seda raha ikka parasjagu on. Ja teiseks – privaatsus.

Aga jah, poodi ja siis koju L.’iga mängima ja siis jälle õue, et ta magama jääks ja siis vanker akna alla ja ise tuppa võrktooli Gruusia raamatut lugema.

Mul on me reisi suhtes meeletult kõrged ootused, nii et edasi saab tulla vaid karm kukkumine. Ma kujutan ette, kuidas käik on nii meeletult inspireeriv, et me otsustame hakata matkaperekonnaks ja varsti üldse jätame oma maise vara ja läheme ümber maailma reisile ja tunnetame kui imeline see kõik on ja…

Täna kuulasin üht podcasti, mis just rääkis klassikalise vabanemisloo. Pealtnäha ilus elu, aga tegelikult tühi ja siis kõik prügisse ja maailma avastama ja… Noh, selline naiivne värk. Aga lubage ma unistan. Teostuse jätan kaugemaks tulevikuks – siis, kui olen oma elus varbad-krussi-olukorra tekitanud, mitte ei naudi oma koduseid tibukesi. (Öelge, kelle luuletusest see on: …. varbad krussis rahvarohkes bussis…)

Pealkiri tuli ikka meisterlikult eksitav 🙂