18. päev

Räägin, miks L. veel armas on. Kui ta midagi teeb, mida teha ei tohiks, ütlen ai-ai, aga kui see on midagi, mida kohe kindlasti teha ei tohi, ütlen AI-AI-AI!

Üldiselt toimib süsteem hästi. Erand on kass ja tema saba. Vahel tahab L. kassi sabast sikutada. Ma röögatan AI-AI-AI!

Kõrvalmõjud: kui ma raamatu-hiire sabale osutan, ütleb L. “ai-ai”. Ja ta vahel ikka haarab kassil sabast, ise karjub kõva häälega AI-AI-AI!

Ütlen igaks juhuks ära, et sabast sikutamise julgust on lapsel harva ja et kass käitub lapsega vahel nagu paras s-tapea, nii et… jõujooned paigas. Kass otsib kusjuures just neid hetki, kus ta arvab, et mina ega Sho ei näe ja siis korraldab lapsele psühholoogilise trilleri. Ma konkreetselt pean kassile ütlema: ma näen sind. Ma näen, mis sa mu lapsega teha plaanid. See laseb kassist õhu välja.

Täna olin kirjutamisteema otsingul lausa nii meeleheitel, et guugeldasin “küsimused blogijale” ja mõtlesin, et kui leian midagigi, siis teen ise-küsin-ise-vastan-posti. Üllataval kombel leidsin ühe heade küsimustega. Hakkasin neid eesti keelde tõlkima, aga sain aru, et ma olen nii hirmus väsinud, nii et sellest ei tule täna midagi välja. Aga homme tulevad vastused küsimustele nagu et mida ma kardan ja mis muusika peaks mu matustel mängima ja millist kuulsust olen ma kohanud ja kes ma olen. Kõmiseval häälel: homme siinsamas blogis!