Nagu lubasin, täna vastan netist leitud küsimustele, mis tundusid päris toredad. Allikas siin. Hakkan otsast vastama.
- Kes sa oled? Viimati kirjutasin siia vist “otsija”.
- Millest hoolid? Pere-pere-pere-sõbrad-sõbrad-sõbrad.
- Mis laul peaks mängima su matustel? See peab olema midagi Leonard Cohenilt, näiteks “Slow“. “It’s not because I’m old, its not because I’m dead. I always liked it slow” Sobib matuseks küll. Muuseas ma sulan, kui ta laulab “a weekend on your lips, a lifetime in your eyes “, sest mulle tundub, et tean, millest ta räägib. Ja see on nii palju parem kui “a moment on the lips, forever on the hips”.
- Kes on su lemmik koomik? Usun, et Louis CK on kõige rohkem lemmikuks olnud.
- Mis teeb sind ebakindlaks? Oleneb situatsioonist, aga enamasti vist kas midagi mu välimuses või siis ebakompetentsuse tunne. Aga tihti olen küll üpriski enesekindel. See lihtsalt eeldab mingil määral teadlikku reaalsuse eiramist.
- Ütle midagi, mida blogilugejad sinu kohta ei tea. Mäletate, ma kirjutasin paar kuud pärast Luuka sündi, et arst ütles, et mul on song, mis vajab operatsiooni. Noh, veel paar kuud hiljem kadus see ise ära. Seda te küll ei teadnud.
- Mida sa kardad? Lapseea vähki. Suurt õnnetust, mis mult lähedased ära võtab. Või et nad jõhkral kombel mu oma silme ees tapetakse.
- Mida sa järgmisest 12 kuust kõige suurema põnevusega ootad? Nii palju on põnevust – kuidas Gruusia reis läheb, kas lähen politoloogiat õppima, kas saame veel ühe lapse, kas läheme reisile ümber maailma…. Kõik on võimalik.
- Miks sa alustasid blogimist? Alates ajast, kui Tallinnast Rakverre kolisin ja algkkooli läksin, pidasin Tallinna jäänud M.’iga kirjasõprust. Kirju saada oli õudselt mõnus, aga veel mõnusam oli kirju kirjutada. Kui ma kolisin Rakverest Tallinna keskkooli, siis mulle tundus, et nii palju põnevat toimub, et selle kõik peab küll päevikusse salvestama. Kuigi see oli mu salapäevik, siis alati kirjutasin nii, nagu keegi loeks. Miks küll. Ülikooli algul tuli vist veebipäeviku-mõte ja siis jäi salapäevik unarusse. Kuigi blogi on suursti monoloog, tekitab hea tunde teadmine, et keegi ehk mõtleb kaasa.
- Millise postituse üle sa kõige rohkem uhkust tunned ja miks? Varem ma lugesin oma vanu postitusi rohkem. Nüüd ei ole nagu mahti ja seepärast eriti ei mälegagi, mis kirja pandud. Küll aga on kuidagi meelde jäänud 2016. aasta jaanuari postitus “elamine debiilikutele“. Esiteks, tagasisidest tundus, et inimesi puudutas. Teiseks, mulle meeldib, kui jutt on korraga naljakas ja kurb ja tundub, et see postitus oli.
- Kuidas on blogimise reaalsus erinev kujutlusest? Olen nii pikalt bloginud, nii et ei tea üldse, mis on kujutlus blogimisest. Aga kirjutades on üks ägedamaid asju mu meelest see, et see on mõtlemise viis. Et kui alustad kirjutamist, hakkavad mõtted voolama teisiti kui mitte-kirjutades.
- Milline ainulaadne oskus sul on? Maailm on nii avar ja nett toob kõik kätte, nii et igasugune illusioon oma ainulaadsusest on kadunud. Oskan jaapani keelt üle keskmise hästi, aga tean mitut, kes oskavad sama hästi või paremini. Oskasin vanasti viiulit mängida. Aga tean Eesti tippe. Oskan tsiteerida Viidingut ja Ilmar Trulli… Ah ei tea.
- Milline on su lemmikraamat, mille teema ei seostu su blogiga? John Irving “The World According to Garp” ehk “Garpi maailm”. Mitte-täiuslikud inimesed on täiuslikud. Hmm, kuigi see vist seostub natuke blogiga ka, hehe. Või siis vähemalt lause esimene pool “mittetäiuslikud inimesed…”
- Koera- või kassiinimene? Viimaste aastate põhjal: kui mul oli koer, siis koerainimene ja kui tuli ka kass, siis koera- ja kassiinimene ja siis lahkus koer, nii et ainult kassiinimene. Kuni tuleb koer.
- Millise kuulsusega on sind sarnaseks peetud? Üks mu õpilane ütles, et ma olen nagu üks blond näitlejanna, keda ma ei tea. Oot, püüan üles leida nime. Kristen Bell. Vaatan, et õpilane on saatnud mulle sõnumi “näojoonte selguses ja mingis olemise/kohalolu konkreetsuses”. Siis ma ei näinud sarnasust, aga praegu guugeldades vaatasin, et võib-olla…
- Millise kuulsusega oled kohtunud? Eestis on pooled inimesed kuulsused. Kui mõelda, siis sõber K. on regulaarselt telksis ja tal on fänne. Täna just käisin teatris, lavastaja ja dramaturg ja kunstnik olid tuttavad. Ei oska tõmmata piiri, kes on kuulsus ja kes on omas valdkonnas tunnustatud ja… Majas elades oli naaber mul poliitik. Olin sitt naaber, ütlen ausalt. Aga kui poliit-naaber helistas ja minult midagi tahtis, siis ta rääkis kavalalt: “Maarja, teeme siis nii, Maarja, et, Maarja, liigume selle asjaga edasi, Maarja…” ja ma mõtlesin: “odavad trikid, Marianne, odavad trikid.”
- Kirjuta oma blogist haiku (5-7-5 silpi) Maarja oh Maarja/ miks räägid sa taas mulle /enda muutmisest (See tuli nüüd küll väga kiiresti.)
- Rändom küsimus. Minu küsimus mulle endale on: kas piinlik pole avalikult isiklikest asjadest kirjutada? Eip. Ma kujutan ette, et usaldan oma mõtted väga lähedasele sõbrale. Oskan end hästi petta. Mulle tundub, et seepärast olen saanud kirju ka võõrastelt inimestelt, kes usaldavad mulle oma isiklikke asju. Jagamine on võti.
Need olidki vastused netist suvaliselt guugeldatud küsimustele. Tänan tähelepanu eest.
Kutsun blogijaid ja mitteblogijaid üles ka nendele küsimustele vastama! Kas kõigile või valikuliselt, kas kommentaariumis või oma blogis (kui raatsite linki jagada ka…)

Ma vastata ei julge, aga tahtsin öelda, et see lingitud vana postitus pani mõtlema küll… Ja selline hea tunne tuli, et noh, ma polegi ainuke debiilik maailmas… kõik varjavad ju nii hästi! 😛
LikeLike
No just, kõik varjavad hästi ja siis tundub, et ainult mina olen debiilik..
LikeLike
Oi, „The World According to Garp“! Ma ei oskaks ühte lemmikraamatut nimetada, aga ütleme nii, et „Garpi maailm“ on mul kindlalt top 5 hulgas.
Ja see lingitud postitus on tõesti pärl, ma polnud seda lugenudki.
LikeLike
Mul ka pole üht kindlat lemmikut, aga Garp on umbes üks kolmest, mis meenub…
LikeLike
Hahaa! – “Aga tihti olen ka üpriski enesekindel. See lihtsalt eeldab mingil määral teadlikku reaalsuse eiramist.” Mulle tundub küll, et paljud (perfektsionistlikud, enesekriitilised) inimesed eiravad reaalsust rohkem hoopis siis, kui end parajasti ebakindlalt tunnevad.
Aga naljakas on see, et mulle on ka vihjatud mitu korda justkui sarnasust Kristen Belliga. Tal on muide üks tore kerge-naljakas-filosoofiline sari Netflixis, “The Good Place”.
LikeLike
Appi sa oled tõesti tema nägu 😀 Seda sarja on mulle mitu korda soovitatud ja olen treileritki näinud, aga ei tundnud näitlejat ära… Hakkasin nüüd vaatama. Igatahes võiks järeldada siit ka, et Monical on sõprade osas mingi kindel maitse :p
LikeLike
The Good place on jah väga hea! Eriti see filosoofia osa ja no nalja saab ikka päris palju ka:) Tore, et vaatad. Ja vastuseid oli ka põnev lugeda, aitäh! Miki pildi unustasid panna ainult…
LikeLike
😀 Miki pilt, jah, jäi panemata. Tuleb välja, et ilma ei saa üldse… The Good Place on väga lahe sari, jah!
LikeLike