Tundub, et olen oma eluga happily ever after faasis. Ma saan aru, et tehniliselt võttes see ei saa olla faas, vaid igavik, aga olgem realistlikud.
Täna pärastlõunal läksin heast peast rongile. Hommikul oli juba jalutatud ja kodus, L.’i une ajal “The Good Place’i” vaadatud, mänguväljakul kühveldatud ja… no igasugu asju tehtud. Rongis mõtlesin, mis peatuses väljuda ja mida teha. Väljusin Balti jaamas.
Järsku kuulen teadaannet, et Narva rong väljub 10 minuti pärast. Tegin peas inventuuri, kas mul oleks vajalikud asjad olemas, et homseni Rakveres olla. Tundus, et oli. Helistan emale, et küsida, kas peaksin rongile hüppama ja Rakverre sõitma või on ikka neljapäeval parem. (Neljapäeval on plaanis minna niikuinii.)
Emaga arutades tundus ikka, et neljapäev on parem idee. Lasin Narva rongi raisku ja ostsin hoopis sõrnikuid. Võtsin suuna vanalinna, haarasin kuskilt kohvi kaasa. L. jäi vankris magama. Jalutasin läbi Uue Maailma jälle koju.
Esmaspäev nagu ikka. Kusjuures ma ei kirjeldanud isegi selle päeva rohkeid magusaid nüansse. Kuidas L. oli armas ja… Rohkem nagu päeva joonise panin kirja. Aa, kuigi täna ütles L. esimest korda kaks sõna järjest, tehniliselt võttes oma esimese lause: issi siin. Ja kohe otsa: kass siin. Kumbagi polnud parajasti kohal, aga noh.
maarjablogi.com 