Täna oli pidevalt üks “issi – siin!”, “kass – siin!” Kuigi olime õues ja polnud ei issit ega kassi.
Küsin: “Kus uneriided on?” L. vastab: “Siin!” Osutamata riietele. Ma ikka ei tea, kus uneriided on. Aga kui küsin kus-küsimuse, on vastus “siin!” Panin juba ammu tähele, et ma tegelikult pidevalt otsin midagi. Kus on emme telefon? Kus on püksid? Kus on sokid? Kus on rahakott? Kus on pudel? Siin!
L. jäljendab helisid. Kauguses tuututab rong, L. tuututab. Saabuv lift teeb “kõll”, L. teeb lifti häält. Telefoni tuleb sõnum, L. teeb…mingit müstilist häält… Ta kuulab helisid, mida ma tähelegi ei pane ja püüab järgi teha.
Mingite asjade puhul ei saa ma aru. Näiteks kui ta näeb teerulli, teeb ta mkhhh. Kui ühes raamatus tuleb hobuse pilt, laksutab ta keelt. Kuigi mina ega Sho pole seda teadlikult teinud.
Täna teises raamatus oli sea pilt ja L. hingas sügavalt sisse, silmad suured, nägu selline veider. Mõtlesin, et midagi tõsist on viga, aga siis sain aru, et ta püüab notsu häält teha. Ma olen paar korda teinud seda niiviisi ninaga tõmmates.
Ah ja nina. Enne und paneb ta Shoga ninad kokku. Ta ütleb seejuures nna-nna ja on niii tohutult kavala näoga. Täna polnud Sho veel koju jõudnud, nii et ta tegi nina-nina kassile. Kass kannatas selle tsirkuse põlglikul ilmel ära. L. oli nii õnnelik. Ah, te oleks pidanud seda nägema… See sulatab südame.
maarjablogi.com 