keelesoo

Kus ma pooleli jäingi… Emal on üks siganaaber, too põletas plasti või midagi ja aed oli rõvedat tossu täis. L. magas vankris aias, see polnud hea. Nii et sujuvalt läksime hoopis kohvikusse – me Sho ja vankriga. L. magas nüüd kohvikuakna taga ja me rääkisime temast.

S. ütles, et talle kahe keele õpetamine on natuke nagu go mäng, vaikselt püüad mängulaual territooriumi laiendada.
Olen ka mõelnud, et eks me natuke võidu õpetame. Seni kipub nii olema, et kui ta ühes keeles sõna ütleb, siis teises ei ütle, isegi kui aru saab. Sõna on nagu “võetud”.

Kes ei tea, go on sihuke…. hiina male, noh. Tegelikult ma ka ei tea. Aga mustad ja valged. Mina olen mustad, Sho on valged ja siis strateegitseme: Sho võttis orava, aga mul on kass kindlalt käes. Koer on Shol, aga mul on rohkem toiduaineid: riis, õun, mais… Sho vaatab, äkki saab loomade rindel natuke edasi liikuda. Mööblist on Shol tool, mul pole vist midagi. Eile läks tal strateegiliselt natsa metsa – püüdis Luukale õpetada sõna sentakubasami (pesulõks). Liiga pikk. Aga Sho vaikselt nuputab ja mõtleb, millised peaks olema järgmised käigud keeleväljal.

Luuka viimaste päevade teema on “näe!” Seda kasutab kõikjal. Ja “siin!” on ka endiselt teemas.

Osa sõnadest on eikellegimaal. Näiteks, kui ma ütlen lehm, kõmiseb Luukas: mmmmm! Kui Sho ütleb ushi (lehm), teeb L. ka mmmmm. Ainult et ushi on sarnane sõnale ishi ehk kivi, nii et kui nad eile Luukaga aias kive vaatasid ammuutas L. kivide peale.

Sellised lood siinpool keelesood. Lugedes eilseid kommentaare võtsin endale karistuseks käsu 26. aprillini igapäevaselt edasi blogida. Siis läheme Gruusiasse!

Miki-komplimendid andsin ka edasi, aga pean ütlema, et temast on saanud pluss-suuruses modell. Peaks miskit ette võtma.