L. on väike deemon. Ma just avastasin ta peegli eest. Ta vaatas endale otsa ja samal ajal näitas näpuga juhuslikku punkti, nii nagu ta meile vahel näitab suvalisi punkte õhus ja teeb nõudliku “hää”. See tähendab “nimeta mulle selle asja nimi, millele ma osutan, kuigi ma ei osuta mitte millelegi, aga kui sa ei ütle, mis see on, siis sa alles saad.”
Siis ta järsku hakkas röökima ja kätega vehkima, ikka peegli ees ja iseendale. Vaatas, kuidas ta jonn ka paistab. Ma seisin eemal, suu peaaegu pärani. See kõik on üks teater tema jaoks, mõtlesin. Juba 1.45 aastasena (olgu see beebiemme keeles aasta ja neli ja pool kuud) teab ta, et maailm on lava ja mehed-naised kõik vaid näitlejad.
maarjablogi.com 