naiseelu

Kuulasin täna podcasti Amanda Palmeriga, kes rääkis, kuidas ta rasedus katkes ja kuidas ta viibis sureva sõbra kõrval ja mõlemad kogemsued tekitasid temas suure küsimuse: miks ma alles nüüd teada saan, et sellised asjad on. Miks mulle sellest ei räägita. Sellest, kuidas suremine ja raseduse katkemine toimuvad.

Mul tuli meelde, et mul endal oli täiesti sama tunne, kui rasedused katkesid. Kui isa suri, oli ka. Kuigi ma surma hetkel polnud kohal.

Noortele räägitakse, et sa võid rasedaks jääda, kui poistele liiga lähedale lähed ja siis on läbi kah. Kuid on juhuseid, kus oled kõik õigesti teinud, aga no last ikka ei tule, sellest noortele ei räägita.

Mul oli tegelikult aimu küll, et mõni inimene ei saa lapsi, aga see tundus selline abstraktne värk. Et küllap proovis ja ei saanud ja kõik. Kunagi hiljem jõudis mu teadvusesse, et rasedused võivad katkeda. Siis mõtlesin, et on sellised traagilised elud – tahetakse last, aga rasedus katkeb ja siis ei saadagi ja kõik. Ja siis ehitatakse oma elutraagika ümber selle ühe sündmuse või olemata lapse.

Võttis hetk, et aimata, et võib-olla katkeb mitte üks, vaid kaks või viis või kaheksa rasedust enne, kui otsustatakse adopteerimise või kahekesi olemise kasuks.

Mu kolmas rasedus oli just katkemas, kui istusin vastastikku psühholoogiga, kes ütles umbes et “… ma tean, et praegu on üldse vara mõelda, kas jätkate proovimisega…” ja ma mõtlesin, appi ta tegelikult ei aima üldse. Tublisti püüdis olukorras orienteeruda, aga… Kui esimese raseduse katkedes haiglas olin, oli kõrvalvoodis naine, kes säilitas… see oli kas seitsmes või üheksas rasedus. Ta ei tohtinud voodist tõusta, oli ehk 6-7 kuud rase. Ütles, et ta teiste rasedustega pole nii kaugele jõudnud. Ja tol päeval, kui kiirabi tuli ja mu ära viis ja ema naaber küsis, mis juhtus ja ema ütles, siis too ütles, et oli ka 6 katkemist enne, kui adopteerimise kasuks otsustasid.

Alles võrdlemisi hiljuti meenus mulle ähmane mälestus ühest mu õpetajast, väga melanhoolsest kujust. Tema oli silmnähtavalt rase, aga siis kadus ära mõneks ajaks ja kui tagasi ilmus, polnud last. Ma ise olin siis ehk 12 või nii, pikemalt ei mõelnud asjast. Temal pole siiani lapsi. Mõtlesin, miks ta sihuke melanhool on. Ise olin unustanud selle ühe sündmuse kaugest minevikust. Ja ma ei tea, mis ta elus veel toimunud on.

Siis on veel need naised, kelle esimene rasedus katkeb, teine laps sünnib, kolmas ja neljas rasedus katkevad, viies sünnib surnult, kuues laps on elus ja terve. Neid lugusid hakkasid erinevad inimesed, tuttavad ja võõrad mulle rääkima siis, kui katkemistest kirjutasin. Osadele lugejatele on kindlasti tuttav see kõik, millest räägin. Aga teised võivad olla jälle šokeeritud.

Nädalajagu päevi tagasi nägin rongis tuttavat, sõitsime 9 minutit koos, aga olid need vast minutid. Ta küsis, kas veel lapsi plaanis. Ma ütlesin, et täiega tahaks veel. Tal ütles, et tema ei taha lapsi. Neli rasedust katkes enne, kui ta sellest aru sai. Ma ütlesin, et mul kolm katkes enne L. sündi.

Sellised normaalsed elud inimestel, õudsed kannatused on tegelikult argised ja inimesed elavad nende haavadega surmani. Kui nii mõelda, siis peaks inimesele andestama paljut, sest iial ei tea, mida ta läbi elanud on ja kui palju pingutust nõuab, et olla see, kes ta parasjagu on.

15 thoughts on “naiseelu

  1. Minu emal on olnud kõik väga rasked rasedused. Nii palju, kui ma neist tean. Esimene päädis surnult sünniga, teine jäi 3-4 nädalat liiga pikalt kanda, kolmas oli enneaegne ja väga raske sünnitus nii lapsele kui emale. See teadmine, kui raske see kõik võib ühe naise jaoks olla, jõudis mulle kohale alles 20. eluaastates. Nüüd, kui sõbrannad on järgemööda vanemateks saanud, on vaid üks avalikult teada andnud, et kõik rasedused ei ole lõppenud elussünniga. 4 rasedust, kõik oodatud lapsed, sealjuures kolm rasedust päris lõpuni kantud, 2 last.

    Ja ma nende lugude juures viimasel ajal mõtlen ka seda, et inimesed, eriti mehed, kes heidavad naistele ette lastetust – 27-aastane lastetu naine kui ühiskondlikult ohtlik element – ei tea elust ikka mitte midagi. Ka nende eest on ilmselt seda naiste – emade, õdede, abikaasade, tütarde – valu ja kannatusi varjatud. Ja see on päädinud igasuguse tundetusega naiste suhtes.

    Ja Vargamäe Krõõt… tema suri 26-aastaselt oma neljandat last sünnitades.

    Like

  2. minagi olen üks neist naistest, kes on pool elu rasedusest hoidunud, ise veel naljagi visanud, et kui nüüd välja tuleb, et ei saagi lapsi, siis mõtle kõigele sellele raisatud rahale ja energiale… ja siin ma nüüd olen, teist või kolmandat aastat juba üritan rasestuda, nii ise kui ka arstide abiga. mõnes mõttes olen tänulik, et ma ei ole isegi rasestumiseni jõudnud, sest praegu olen lihtsalt pettunud kogu aeg. aga raseduse katkemise / lapse kaotuse südamevalu õnneks ei ole tundnud. aga olen nõus, et sellest räägitakse ikka jube vähe. nii et kuigi see on kohati raske, üritan ise avameelsem olla sõpradega. noh, lihtsalt et teataks, et on ka teistsuguseid olukordi. ja tänan sind, et sinagi oled enda kogemustest kirjutanud.

    Like

    1. Hea, kui saab sõpradega avameelne olla. Avameelsus toob muidu raskesse teemasse natuke rohkem kergust mu meelest ka. Ja suhtlemisse üldse. Ei ole mingit elevanti toas…

      Like

  3. Tean seda südamevalu. Mäletan, kuidas istusin õues kiige peal ja nutsin, sest väga oodatud ja loodetud – kolm päeva üle! neli päeva üle! viis päeva üle! palun jää! – rasedust selgelt enam ei olnud. Või polnud olnudki, ei tea.
    Nüüd on meil mitu imetoredat last. Minu tunded nende bioloogilise ema vastu on segased, mõnikord mõtlen, kui tänulik ma talle olen, et ta lastele siiski eluvõimaluse andis, teinekord ahmin mõttes õhku, kuidas ta sai neid imelisi lapsi näljutada ja eluohtlikult hooletusse jätta. Ega lapsed niisama lapsendamisele ei lähe, selleks on alati põhjus. Lapsendamine ei ole iseenesest ka kerge asi, aga see on juba teine teema.
    Kui Sina siin blogis teatasid, et oled normaalne rase, oli mul väga hea meel. Loodan, et saad seda kunagi edaspidigi teatada ja siis rõõmustan ikka Sinu üle.

    Like

    1. Aitäh! Ei kujuta ettegi, mis teekond veel lapsendamine on. Kõik need hirmud, rõõmud, õppetunnid… Aga usun, kui võtta enda õlule suur ülesanne, riskides seejuures olla haavatav, on tasu määratu. Võimas oled 🙂

      Like

  4. Me ka proovime ja proovime. Iga kuu loodame. Nii hea on samas lugeda, et ükskord see juhtub ja lapse me saame 🙂

    Mäletan, kui sõbranna pea paar aastat tagasi kurtis, et nad proovisid eelmisel kuul last teha aga ei jäänud rasedaks (jäid teisel proovimiskuul). Samas ta ei teadnud, kui väga meie omale last ootasime. Ei ole talle siiani rääkinud. Vanemad küsivad tulevase lapselapse kohta, ei ole neile samuti rääkinud. Töökaaslased saavad lapsi ja kurdavad olmeprableemide üle mis lastega kaasnevad. Nemad ei tea kui väga me endale neid probleeme soovime.

    Keegi ei tea. Selline tunne, et kui kõva häälega välja ütleme, siis on see päris.

    Like

    1. Ma ei tea su vanemaid ega sõpru, aga äkki oleks lihtsam vanematele mainida? Võib-olla saab edaspidi vähem kommentaare ja rohkem mõistmist. Aga eks ise tead oma vanemaid ja aimad, kuidas nad võiks reageerida.

      Päris-osas on ka… noh, on nagu on ja vahel on hea seda tunnistada. Sest “on nagu on” tähendab ainult seda, et lapse saamine pole pikalt õnnestunud, aga mitte midagi rohkem ega vähem. Kui asju alla suruda, võivad tekkida absoluuthirmud – “mitte kunagi” ja “kõik läbi” ja… liialdused, mis pole ühel või teisel juhul lihtrsalt tõsi.

      Mjah. Ühesõnaga. Eks sa ise tead, mis sinu ja su mehe sees toimub ja pole mõtet muidugi teeselda, et ei muretse. Aga peaasi, et ei suru seda asja enda sisse kõvaks mustaks kiviks.

      Like

  5. Amanda küsimuse “miks ma alles nüüd teada saan, et sellised asjad on?” teemal. Aldous Huxley “Island”. Kümneaastane saaretüdruk küsib peategelaselt, saarevälisest maailmast pärit täiskasvanud mehelt, kas viimane on näinud, kuidas inimene sünnib ja sureb. Tüdruk ise on saarel kasutusel oleva haridussüsteemi raames näinud mitut sündi ja surma, kaasa arvatud vastsündinu surm. Mees vastab, et ei, ei ole näinud. “Never?” on tüdruk hämmastunud. “Not even when you were at school?” “Not even at school”, vastab mees. Tüdruk: “You never saw anybody dying, and you never saw anybody having a baby. How did you get to know things?” “In the school I went to”, vastab mees, “we never get to know things. We only got to know words”.

    Like

    1. Jaah… palju jooniseid õpikus. Mõisteid.
      Ma just täna imestasin, kuidas L. suudab ülse aru saada, et raamatusse joonistatud näo ja prillidega õun on seesama õun, mis meil puuviljakorvis.

      Like

  6. Naine on tõesti üks imeline olevus. Mida ta peab kõik oma laste nimel läbi elama. Mäletan, kunagi lugesin, kuidas soovitati surnuaial ringi vaadata, lugeda naiste sünni- ja surmaaastaid. Kui palju noori naisi on oma elu lapsi saades kaotanud. Õnneks on teadus küllalt kaugele arenenud, et vähemalt sel põhjusel surmajuhtumeid on väga vähe. Mõtlen ka enda peale, kust tuli jõud edasi minna. Mul oli ju kolm rasedust (üks katkemine neljandal kuul ja kaks sünnitust), mis jätsid me kodu ikka tühjaks, enne kui sündisid kaks tütart, kes nüüd kenasti kõik koolid lõpetanud ja iseseisva elu alguses. See soov ikka lapsi saada ja abikaasa toetus, olid väga tugevad. Mäletan, et neljanda raseduse ajal proovisin oma elu elada nii nagu ei oleks midagi muutunud. Ma ei teinud midagi erilist, ei proovinud end “hoida”, nagu peale raseduse katkemist uuesti lapseootele jäädes tegin, mille tulemuseks oli jälle tühi tuba. Sest teadsin, et ükskõik, mida ma teen, siis võivad mulle jälle kord “tühjad käed” jääda. Et ma ei tea, aga ma lähen ikka lõpuni. Ma arvan, et sellistest asjadest tuleb rääkida. Sest just selline on elu. Ei ole mitte selline nagu vahel telerist vaadates või klantsajakirjast lugedes võib mulje jääda. Sellepärast aitäh kõigile, kes julgevad nendest asjadest avalikult rääkida.

    Like

    1. Just. Enne ei kujuta ettegi, mis jõud ja tugevus su sees on, kui pead selle proovile panema. Tagantjärele mõtled, kust see jõud tuli ja imestad, kuidas üldse ellu jäid.

      Like

    2. On tõesti. Peale esimese raseduse katkemist (peetumist) hakkasin alles neid lugusid kuulma. See kõik oli paras šokk ja ka oma lugu olen jaganud üldiselt vaid neile, kes sama on kogenud. Mõeldes, et ei hakka liigselt ette hirmutama, kuna see hirm oli saatjaks kogu järgneva raseduse, mis kulges füüsiliselt hästi, kuid oli psüühiliselt väga raske. Ja minu lugu on väga leebe võrreldes paljude teiste naistega.

      Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s