Kuulasin täna podcasti Amanda Palmeriga, kes rääkis, kuidas ta rasedus katkes ja kuidas ta viibis sureva sõbra kõrval ja mõlemad kogemsued tekitasid temas suure küsimuse: miks ma alles nüüd teada saan, et sellised asjad on. Miks mulle sellest ei räägita. Sellest, kuidas suremine ja raseduse katkemine toimuvad.
Mul tuli meelde, et mul endal oli täiesti sama tunne, kui rasedused katkesid. Kui isa suri, oli ka. Kuigi ma surma hetkel polnud kohal.
Noortele räägitakse, et sa võid rasedaks jääda, kui poistele liiga lähedale lähed ja siis on läbi kah. Kuid on juhuseid, kus oled kõik õigesti teinud, aga no last ikka ei tule, sellest noortele ei räägita.
Mul oli tegelikult aimu küll, et mõni inimene ei saa lapsi, aga see tundus selline abstraktne värk. Et küllap proovis ja ei saanud ja kõik. Kunagi hiljem jõudis mu teadvusesse, et rasedused võivad katkeda. Siis mõtlesin, et on sellised traagilised elud – tahetakse last, aga rasedus katkeb ja siis ei saadagi ja kõik. Ja siis ehitatakse oma elutraagika ümber selle ühe sündmuse või olemata lapse.
Võttis hetk, et aimata, et võib-olla katkeb mitte üks, vaid kaks või viis või kaheksa rasedust enne, kui otsustatakse adopteerimise või kahekesi olemise kasuks.
Mu kolmas rasedus oli just katkemas, kui istusin vastastikku psühholoogiga, kes ütles umbes et “… ma tean, et praegu on üldse vara mõelda, kas jätkate proovimisega…” ja ma mõtlesin, appi ta tegelikult ei aima üldse. Tublisti püüdis olukorras orienteeruda, aga… Kui esimese raseduse katkedes haiglas olin, oli kõrvalvoodis naine, kes säilitas… see oli kas seitsmes või üheksas rasedus. Ta ei tohtinud voodist tõusta, oli ehk 6-7 kuud rase. Ütles, et ta teiste rasedustega pole nii kaugele jõudnud. Ja tol päeval, kui kiirabi tuli ja mu ära viis ja ema naaber küsis, mis juhtus ja ema ütles, siis too ütles, et oli ka 6 katkemist enne, kui adopteerimise kasuks otsustasid.
Alles võrdlemisi hiljuti meenus mulle ähmane mälestus ühest mu õpetajast, väga melanhoolsest kujust. Tema oli silmnähtavalt rase, aga siis kadus ära mõneks ajaks ja kui tagasi ilmus, polnud last. Ma ise olin siis ehk 12 või nii, pikemalt ei mõelnud asjast. Temal pole siiani lapsi. Mõtlesin, miks ta sihuke melanhool on. Ise olin unustanud selle ühe sündmuse kaugest minevikust. Ja ma ei tea, mis ta elus veel toimunud on.
Siis on veel need naised, kelle esimene rasedus katkeb, teine laps sünnib, kolmas ja neljas rasedus katkevad, viies sünnib surnult, kuues laps on elus ja terve. Neid lugusid hakkasid erinevad inimesed, tuttavad ja võõrad mulle rääkima siis, kui katkemistest kirjutasin. Osadele lugejatele on kindlasti tuttav see kõik, millest räägin. Aga teised võivad olla jälle šokeeritud.
Nädalajagu päevi tagasi nägin rongis tuttavat, sõitsime 9 minutit koos, aga olid need vast minutid. Ta küsis, kas veel lapsi plaanis. Ma ütlesin, et täiega tahaks veel. Tal ütles, et tema ei taha lapsi. Neli rasedust katkes enne, kui ta sellest aru sai. Ma ütlesin, et mul kolm katkes enne L. sündi.
Sellised normaalsed elud inimestel, õudsed kannatused on tegelikult argised ja inimesed elavad nende haavadega surmani. Kui nii mõelda, siis peaks inimesele andestama paljut, sest iial ei tea, mida ta läbi elanud on ja kui palju pingutust nõuab, et olla see, kes ta parasjagu on.
maarja blogi 
Leave a comment