Vahel on hea endale õlale patsutada ja mõelda, et Tim Ferriss ja Edward Norton õppisid ka jaapani kultuuri ja vaat, mis neist sai.

Lihtsalt selline tähelepanek. See on hea, kõik ülejäänu tundub praegu sitt.

Eile emale rääkisin, et alles on hommik, aga olen juba üht inimest vihanud. Seda, kes trimmeriga mu lapse üles ajas. Tean, et trimmerdamine on tema ülesanne, aga kui ma ausalt oma tunnetele otsa vaatan, siis nii lihtsalt on: vihkasin.

Vähemalt paar kuud järjest olen pidanud koos lapsega ärkama kell viis või varem. Ka see teeb krooniliselt vihaseks.

Ei tea, kas see vastab tõele, aga Hitleril olevat olnud krooniline kõhuvalu. Valu võib teha massimõrvariks küll. Mul on paar kuud olnud pidev valu või vähemalt tuntav pinge käelihastes. Massöör ei aidanud, füsioterapeut ei aidanud. Meeleheites panin aja kiropraktikule. 70 eurot esimene visiit, homme.

Üldse, viimasel ajal vaatan: ah et sellised on rinnad pärast 1.5 aastat imetamist. Persse.

Ma täpselt ei tea, kas ma ei kirjuta, sest mul on halb olla või mul on halb olla, sest ma ei kirjuta. Või on kogu loominguline energia kulunud oma maja planeerimisele. Unistan nimelt viimastel nädalatel oma maja ehitamisest ja kuna olen oma unistustes küllaltki detailitapne, tean juba, millised puud ma aeda istutan. Segastel asjaoludel oleme külastanud ka Aegviidut ja Salmistut.

Sho küsib: miks me siin oleme?

Ma ütlen: me hakkame maja ehitama.

Sho ütleb: aga meil pole raha.

Ma ütlen: aa.

Katsun suvel ülikooli astuda ja ühtlasi katsun mitte juba ette olla pettunud. Koolis ja endas. See on raske – entusiasmi ja reaalsustaju tasakaal. Peamine küsimus, kas kursused ülikoolis on rohkem väärt kui youtube’is. Riuklik, saan ise ka aru.

Mis siis saab, kui kästakse õppida asju, mis ei loe? Umbes, et 60ndatel üks mees mõtles sellise mudeli välja, mille puhul 90ndatel tõestati, et 80% juhtudest see ei kehti, aga no õpime seda mudelit ikka põhjalikult.

Või vastupidi, võtame mingi probleemi ja hakkame seda igast nurgast käsitlema, aga ilma tööriistadeta, sest kellel on aega mingite tööriistade jaoks.

Kardan, et saan petta. Näiteks et politoloogia ja riigiteaduste eriala on sisuliselt sama asi, aga nad arvavad, et püüavad rohkem kärbseid, kui neid kaht eraldi müüvad ja kodukal erinevalt kirjeldavad.

Ma pean sisseastumisel nende ootustele vaatama, täpselt ei tea, kuidas. Aga ühtlasi uurima, kas nad ka minu ootustele vastavad. Kuidagi peaks toimuma aus vestlus, aga ei tea, kuidas ma seda korraldama peaks ja kuivõrd see üldse minu mõjutada on. Tean tagantjärele, et mu baka sisseastumise kollokviumi komisjon oli purjus. Ei süüdista, ma ka kaine peaga ei suudaks mingite 18aastaste õhku täis juttu kuulata.

L. läheb iga päevaga veel armsamaks. Ta on nüüd poolteist. Ta on õppinud ära hulga igavaid sõnu. Enne ütles “siin”, nüüd ütleb ka “seal”. Enne ütles rõõmsa häälega “issi!”, nüüd ütleb sama sõna nõudliku häälega.

Argidialoog. Sho läheb vetsu, paneb ukse kinni. L. kimab vetsu ukse taha. Koputab uksele ja hüüab: “issiii! Issiii! ISSSIII!”

Sho stoilisel toonil vetsust: hai-hai

Luukas rahulikult: hai-hai.

Veel üks mõttetu sõna, mida ta nüüd kasutab on “hai”. Teatavasti on see jaapani keeles justkui “jah”, aga tegelikult päris mitte ja see on täiesti imeline, kui täpselt Luukas oskab seda kasutada sama suvalistes mitte-midagi-ütlevates sõnumites kui Sho.

Kui mina ulatan Luukale õuna, siis ma ütlen palun ja ta ütleb aitäh.

Kui Sho ulatab Luukale õuna, ütleb ta hai ja Luukas vastab hai.

Kui ta millegi vastu protesteerib, kasutab ta uudisväljendit “agiiii!” Suutsime selle enda kasuks pöörata ja kujundasime sellest A-ki-ra. Nüüd, kui mingi jama on, ütleb Akira.

Ta ütleb veel “nii” ja “noh” ja “nonoh” ja “nooh” ja “noo…” (laitval toonil) ja “jaaa” ja… Ühesõnaga, kõik mu parasiitmõminad on talle selged.

Aaaa, ja kui rääkida esi-mõttetust sõnast, mis ta õppis, siis see on Kiisa.

Uurisin siis netist Rapla-suuna jaamade lähedasi maatükke ja ütlesin valjult “Kiisa”. Luukas kordas mu järel “kiisa”. Mõtlesin, et kordab ja unustab.

Järgmisel päeval oli mul veel kinnisvaraleht lahti, Luukas nägi seda ja ütles jälle “Kiisa”. Kui me just Kiisale ei koli, siis eriliselt kasutu sõna.

Vaatasin ema juures telekat. Kui mul oleks kodus telekas, unustaksin oma lapse hoobilt. Ei paneks tähele teda ega tema vajadusi.

Vaatasin The Favourite’i. Kolm naispeategelast olid sügavad, nüansirikkad isiksused, kõik mehed olid aga meigi ja kontsakingadega üheplaanilised kõrvaltegelased. (Lihtsalt tähelepanek. Ärge ärrituge. Tean, et feminism on nüüd sõimusõna.)

Vaatasin saadet ka kirjandusfestivalist. HäidRäid külastas üks soome kirjanik. Ma muidugi ei teadnud teda, aga ta rääkis, miks ja millest ta kirjutab ja ütles, et tema põhiline žanr on autobiograafilised esseed. Ma mõtlesin, deem, minu žanr on ka autobiograafilised esseed. Ta on vanakooli kirjapaberi-blogija lihtsalt. (Ja 30 aastat kirjanduse professor Helsingi ülikoolis, aga suva see.) Isegi oma miniat kirub neis esseedes.

Käitume oma autoga nagu ketikoeraga, vahel ei käi nädalate kaupa teda jalutamas ja suverehvid sai ta endale mai lõpus. (Viimane lumi niikuinii mai alguses, nii et.)

Remonditöökojas tuli pisut keevitada, sest me sõidame liiga vähe. Vaene auto. “Auto on sõitmiseks” oli kommentaar eksperdilt. Andsin pühaliku vande, et sõidame. Kuigi ma tunnen end nii kõndija-inimesena ja tegelikult ei tea täpselt, miks meil see auto on. Aga ema soovitas, et võib ju autoga sõita kusagile ja siis kõndida. Täna sõitsimegi Pirita randa ja oi kui mõnus oli.