krooniline viha

Vahel on hea endale õlale patsutada ja mõelda, et Tim Ferriss ja Edward Norton õppisid ka jaapani kultuuri ja vaat, mis neist sai.

Lihtsalt selline tähelepanek. See on hea, kõik ülejäänu tundub praegu sitt.

Eile emale rääkisin, et alles on hommik, aga olen juba üht inimest vihanud. Seda, kes trimmeriga mu lapse üles ajas. Tean, et trimmerdamine on tema ülesanne, aga kui ma ausalt oma tunnetele otsa vaatan, siis nii lihtsalt on: vihkasin.

Vähemalt paar kuud järjest olen pidanud koos lapsega ärkama kell viis või varem. Ka see teeb krooniliselt vihaseks.

Ei tea, kas see vastab tõele, aga Hitleril olevat olnud krooniline kõhuvalu. Valu võib teha massimõrvariks küll. Mul on paar kuud olnud pidev valu või vähemalt tuntav pinge käelihastes. Massöör ei aidanud, füsioterapeut ei aidanud. Meeleheites panin aja kiropraktikule. 70 eurot esimene visiit, homme.

Üldse, viimasel ajal vaatan: ah et sellised on rinnad pärast 1.5 aastat imetamist. Persse.

Ma täpselt ei tea, kas ma ei kirjuta, sest mul on halb olla või mul on halb olla, sest ma ei kirjuta. Või on kogu loominguline energia kulunud oma maja planeerimisele. Unistan nimelt viimastel nädalatel oma maja ehitamisest ja kuna olen oma unistustes küllaltki detailitapne, tean juba, millised puud ma aeda istutan. Segastel asjaoludel oleme külastanud ka Aegviidut ja Salmistut.

Sho küsib: miks me siin oleme?

Ma ütlen: me hakkame maja ehitama.

Sho ütleb: aga meil pole raha.

Ma ütlen: aa.

Katsun suvel ülikooli astuda ja ühtlasi katsun mitte juba ette olla pettunud. Koolis ja endas. See on raske – entusiasmi ja reaalsustaju tasakaal. Peamine küsimus, kas kursused ülikoolis on rohkem väärt kui youtube’is. Riuklik, saan ise ka aru.

Mis siis saab, kui kästakse õppida asju, mis ei loe? Umbes, et 60ndatel üks mees mõtles sellise mudeli välja, mille puhul 90ndatel tõestati, et 80% juhtudest see ei kehti, aga no õpime seda mudelit ikka põhjalikult.

Või vastupidi, võtame mingi probleemi ja hakkame seda igast nurgast käsitlema, aga ilma tööriistadeta, sest kellel on aega mingite tööriistade jaoks.

Kardan, et saan petta. Näiteks et politoloogia ja riigiteaduste eriala on sisuliselt sama asi, aga nad arvavad, et püüavad rohkem kärbseid, kui neid kaht eraldi müüvad ja kodukal erinevalt kirjeldavad.

Ma pean sisseastumisel nende ootustele vaatama, täpselt ei tea, kuidas. Aga ühtlasi uurima, kas nad ka minu ootustele vastavad. Kuidagi peaks toimuma aus vestlus, aga ei tea, kuidas ma seda korraldama peaks ja kuivõrd see üldse minu mõjutada on. Tean tagantjärele, et mu baka sisseastumise kollokviumi komisjon oli purjus. Ei süüdista, ma ka kaine peaga ei suudaks mingite 18aastaste õhku täis juttu kuulata.

L. läheb iga päevaga veel armsamaks. Ta on nüüd poolteist. Ta on õppinud ära hulga igavaid sõnu. Enne ütles “siin”, nüüd ütleb ka “seal”. Enne ütles rõõmsa häälega “issi!”, nüüd ütleb sama sõna nõudliku häälega.

Argidialoog. Sho läheb vetsu, paneb ukse kinni. L. kimab vetsu ukse taha. Koputab uksele ja hüüab: “issiii! Issiii! ISSSIII!”

Sho stoilisel toonil vetsust: hai-hai

Luukas rahulikult: hai-hai.

Veel üks mõttetu sõna, mida ta nüüd kasutab on “hai”. Teatavasti on see jaapani keeles justkui “jah”, aga tegelikult päris mitte ja see on täiesti imeline, kui täpselt Luukas oskab seda kasutada sama suvalistes mitte-midagi-ütlevates sõnumites kui Sho.

Kui mina ulatan Luukale õuna, siis ma ütlen palun ja ta ütleb aitäh.

Kui Sho ulatab Luukale õuna, ütleb ta hai ja Luukas vastab hai.

Kui ta millegi vastu protesteerib, kasutab ta uudisväljendit “agiiii!” Suutsime selle enda kasuks pöörata ja kujundasime sellest A-ki-ra. Nüüd, kui mingi jama on, ütleb Akira.

Ta ütleb veel “nii” ja “noh” ja “nonoh” ja “nooh” ja “noo…” (laitval toonil) ja “jaaa” ja… Ühesõnaga, kõik mu parasiitmõminad on talle selged.

Aaaa, ja kui rääkida esi-mõttetust sõnast, mis ta õppis, siis see on Kiisa.

Uurisin siis netist Rapla-suuna jaamade lähedasi maatükke ja ütlesin valjult “Kiisa”. Luukas kordas mu järel “kiisa”. Mõtlesin, et kordab ja unustab.

Järgmisel päeval oli mul veel kinnisvaraleht lahti, Luukas nägi seda ja ütles jälle “Kiisa”. Kui me just Kiisale ei koli, siis eriliselt kasutu sõna.

Vaatasin ema juures telekat. Kui mul oleks kodus telekas, unustaksin oma lapse hoobilt. Ei paneks tähele teda ega tema vajadusi.

Vaatasin The Favourite’i. Kolm naispeategelast olid sügavad, nüansirikkad isiksused, kõik mehed olid aga meigi ja kontsakingadega üheplaanilised kõrvaltegelased. (Lihtsalt tähelepanek. Ärge ärrituge. Tean, et feminism on nüüd sõimusõna.)

Vaatasin saadet ka kirjandusfestivalist. HäidRäid külastas üks soome kirjanik. Ma muidugi ei teadnud teda, aga ta rääkis, miks ja millest ta kirjutab ja ütles, et tema põhiline žanr on autobiograafilised esseed. Ma mõtlesin, deem, minu žanr on ka autobiograafilised esseed. Ta on vanakooli kirjapaberi-blogija lihtsalt. (Ja 30 aastat kirjanduse professor Helsingi ülikoolis, aga suva see.) Isegi oma miniat kirub neis esseedes.

Käitume oma autoga nagu ketikoeraga, vahel ei käi nädalate kaupa teda jalutamas ja suverehvid sai ta endale mai lõpus. (Viimane lumi niikuinii mai alguses, nii et.)

Remonditöökojas tuli pisut keevitada, sest me sõidame liiga vähe. Vaene auto. “Auto on sõitmiseks” oli kommentaar eksperdilt. Andsin pühaliku vande, et sõidame. Kuigi ma tunnen end nii kõndija-inimesena ja tegelikult ei tea täpselt, miks meil see auto on. Aga ema soovitas, et võib ju autoga sõita kusagile ja siis kõndida. Täna sõitsimegi Pirita randa ja oi kui mõnus oli.

gruusia

Esimesel päeval veetsime aega Tbilisi pargis. Lähedal istusid mees ja naine, L. jooksis nende ümber. Mees sirutas käed välja, L. läks häbelikult lähemale. Mees võttis kinni mõlemast L. käest ja hoidis neid pikalt. L. oli segaduses. Siis tegi mees L. laubale musi.

L. vaarus, nina maas, meie juurde tagasi. Ise pani kõrva taha, et siinmail käivad asjad sedasi.

Pärastlõunal istusime vanalinnas kohvikus, üks saksa turist tervitas L.’i ja sirutas käe tema suunas. L. ulatas sulnilt kaks kätt vastu ja langetas alistunult pea, et musi vastu võtta.

Musi ta seekord ei saanud, küll aga mitu-mitu järgmist korda. Ta on tegelikult häbelik laps, aga kogu reisi vältel viisakalt surus kõigile soovijatele kaks kätt pihku ja langetas pea.
Kultuuritundlik vaeseke, aga nii armas.

Tuleb välja, et Gruusia on väikelapsele paradiis. Õues on pidevalt nagu loomaaias. Koerad, kassid, lehmad, hobused, sead, lambad, kanad… L. tegi pidevalt “mmmmmm!” ja siis “i-ha-ha” ja siis “au-au” ja siis jälle “mmmmm!” Istusime vanalinna veinikohas ja kuulasime tänavamuusikuid, kui kuskilt ilmus vanamemm ja hakkas pöörast tantsu vihtuma, endal kassipoeg peas. Pärast nägime, et ta on kodutu. Kassipojal oli sõbraks ka kutsikas.

Mina ei saa aru, miks Gruusia inimesed nii väga lapsi armastavad. Ja miks Eesti inimesed ei armasta, sellest ka ei saa aru. Mulle lihtsalt tundub, et teoreetiliselt oleks lihtsam lapsi armastada. Aga praktiliselt tundub vastupidi. Veab, kui sulle su endagi laps meeldib.

Aga teoreetiliselt võiks neid armastada seepärast, et lapsed ehk lunastavad vanemate patud. Teoreeiliselt on nemad viimane õlekõrs me planeedi päästmiseks. Teoreetiliselt võivad nemad parandada selle, mis me katki oleme teinud ja ise parandada ei oska, taha, suuda.

Meisse oli suhtumine üldiselt jahe, vana hea nõukogude-jahe. Aga Luukas oli meie trump. Vaeseke sai võõrastelt onudelt koguaeg musisid. Teda krabati sülle, ta kannatas välja. Ma mõtlesin: lapse õigus oma keha puutumatusele ja blabla ja siis mõtlesin: külm ja kauge ja õigust taga ajav… Siis vaatasin Luukat musitavat hotelliomanikku ja Luuka ehmunud nägu ja mõtlesin, et elus tuleb kõike ette, saagu üle.

Gruusias on ka kuumaveeallikad, nagu Jaapanis. Istusime Tbilisi onsenis, pärast pesti meid puhtaks. Lebasin alasti kivivoodil ja lasin sõjakal nõukogude naisel end küürida. Ta andis laksuga tagumikule märku, kui aeg oli end ümber pöörata.

Kuidas on olla paljas ja lasta võõral end küürida? Ütleme nii, et kui oled elus käinud günekoloogi juures või sünnitanud loomulikult või erakorralise keisrilõikega, siis sellega võrreldes pole märkimisväärset midagi. Tore, et puhtaks saab.

Aga äge. Üldse, äge oli vahelduseks olla mingis maakera punktis, mis pole ei Eesti ega Jaapan.

Madalhetki oli ka. Peldiku-kassapidaja, kes teatas mulle kätega vehkides, et ma peaks oskama vene keelt, Estonski oblast ju. Ütlesin: oblast?! Tädi möönis: nuuu respublika. Siis tegi selgeks, et ma pean telefonivalguse kaasa võtma, sest peldikus pole elektrit. Ja andis mulle oma kalli paberirulli kaasa. Pimedas peldikus telefoni ja wc-paberiga žongleerides avastasin, et prill-laud oleks ka ära kulunud.

Okei, see ei olnud madalhetk. Lihtsalt naljakas.

Päris madalhetk oli Borjomis. Seal oli airbnb’ga kamm, mida ma ei viitsi isegi lahata, igavus, väsimus, vihm. Üleväsinud laps. Borjomi otse kaevust – rõve! Ja tagatipuks õhtul läbi vihma tuli meile sappa koer. Aga ta oli teistsugune. Muidu need koerad tundusid kõik sellised targad ise oma asja ajajad, aga see oli natuke spanjeli moodi ja tundus, et ta ütleb: ma valisin teid oma peremeheks. Palun-palun-palun olge mu peremeheks, ma ei oska üksi.

Meil polnud talle mitte midagi süüa anda, ta oli kondine. Meie kõht oli lihast ja juustusaiast öökimiseni täis. Kui ma püüdsin teda eemale peletada, siis ta lihtsalt jäi liikumatult seisma ja tõmbus kössi. Viimaks pidime ta külalistemaja värava taha niutsuma jätma. Mul süda valutas ja nutt oli kurgus.

Järgmise päeval paistis päike. Lootsin koera taas kohata. Peamisel turistitnänaval karglemas ta leidsimegi. Tundsin, et olin teda alt vedanud, nii et ostsin talle suure lihasaia. Ta sõi seda mõnuga ja siis läks tsillis mujal edasi.

Kas tänavaloomi peaks toitma, eks. Ma mõtestasin selle enda jaoks nii, et koer on inimese kaaslane 15000 aastat ja koera peremeheta tänavale jätmine on tema altvedamine. Kui siis süüa ka ei anna, on see piinamine. Parem tapa ära.

Ja kuigi ma ei saa toita kõiki koeri alati, siis sellel konkreetsel koeral on just praegu kõht tühi. Kõlab nagu tõsine vasakpoolne roosa ila, eks.

Kutasis oli meil ka üks koer-giid. Mu kasvatamatud kodukoerad pole kunagi nii vaguralt nina vastu mu põlveõnnalt käinud kui need tänavakoerad. Vahepeal läksime poodi koeratoitu ostma, siis ta kadus natukeseks ära. Aga leidsime ta eemalt üles ja teate, ta hakkas taaskohtumise rõõmust ringiratast jooksma ja murul püherdama. Ja me polnud siis veel toitugi välja võtnud. Jätsime ta toiduga ja liikusime edasi, aga varsti ta kalpsas meile järele ja saatis veel kaua. Enam aga mitte nina vastu põlve, vaid lõbusalt.

Meil võttis pisut aega mõistmaks, et taksosõit ei pea tingimata olema “seiklus”, võime lihtsalt Taxify tellida. Neil on isegi turvavööd. Suuremal osal taksodest ei tundu olevat. Liiklus on kaootiline. Silma järgi ligi viiendik autosid oli otse Jaapanist. Mis tähendas, et neil kõigil oli rool paremal. Kui autod kiireid möödasõite tegid või järsult pidurdasid, tegi Luukas”Siiiiuuuh!” Vähemalt ühele taksojuhile tegi see palju nalja.

Aga jah, me polnud veel kogenud, kui valisime ühe siga-takso. Ta vedas meid natuke liiga suure raha eest mägedesse. Isegi juhil polnud turvavööd. Tema mersu näitas miile. Ma hiljem hostelis arvutasin hirmuga ümber. Ta sõitis fakin liiga kiiresti mööda kitsaid mägiteid järsaku servadel ja tegi hulle möödasõite ja mul oli süda koguaeg kurgus.

Lõpuks, kui palusime peatust tuntud luksushotelli juures, leidis ta, et on meilt liiga vähe raha küsinud. Luukas oli just magama jäänud ja nuttis nüüd liiga varajasest ärkamisest lohutamatult. Mul oli paar tundi kestnud surmasõidust närv must. Sho pidi maksma, aga tema vestlus juhiga venis liiga pikaks. Mis on? pistsin pea uuesti autosse ja kuulsin nüüd, et mees tahab iga sõitja eest selle summa, mis pidi kogu sõidu eest olema. NALJA TEED? röögatasin üle karjuva lapse ja sellest piisas, et mees, ikka sama vihase näoga, hakkas nõudma seda esialgu kokkulepitud summat. Sitapea.

Luksushotellis me ei ööbinud, aga seal oli maalilise vaatega restoran, kus käisime lausa paar korda söömas. Hotelli eest startis vahel helikopter, see tekitas Luukas suurt elevust.

Järgmised paar päeva mägedes olid imelised, matkasime kirikuni ja… Postituse lõpus näitan pilte ka. Marsaga sõitsime tagasi, mul taksojuhtidest nii kõrini. Meid heideti maha mingis suures jaama-segaduses. Leidsime ühe kebabi-hurtsiku, mille põue pugesime. Varsti liitus veel üks klient ja see osutus jaapanlaseks. Ta nimetas end küll yosutebito ehk maailma poolt hüljatu inimeseks. Elas 12 aastat Mehhikos, reisis igal pool ringi… ja siis potsatas Gruusias.

Viimasel päeval tegime ligi kuue-tunnise sõidu rongiga. Sho ootas sellist rongi, nagu Gruusia Raudtee kodulehel oli. Noh, nagu meie oranžid. Aga konduktor viipas meid hoopis ühe igivana veduri ja selle ainsa vaguni juurde. Ehe nostalgiarong, kupeedega. Kui olin kolmene, käisime Moskvas sellisega.

Meie omasse kogunes üks Gruusia paar 9kuusega ja üks Tšehhi geipaar. Esimestel oli kodus villitud veini, teistel sõbra tehtud mandlišnapsi. Varsti olid kogu kupee mehed purjus. Gruusia naine oli 22, ta oli oma 28aastase mehega kohtunud ja abiellunud 3 aastat tagasi, ainult kuu pärast tutvumist. Romantiline värk, aga “Minu Gruusiast” lugesin, et see on suht tavaline, sest enne ei saa seksida.

Religioon, nii huvitav. Kui silmapiirile ilmus kirik, olgu kas või kaugel mäe otsas, siis tegid inimesed ühe või kolm ristimärki. Luukas püüdis korra lausa taksojuhti jäljendada, liigutas kätt paremalt vasakule.

Aga jah, rong startis ja kaks minutit hiljem käis suur kolin ja rong peatus jälle. Vagun oli veduri küljest lahti tulnud!

Hiljem liitus rongiga veel vaguneid ja siis vahetus vedur kõvema vastu, sest tee viis mäest üles ja vahepeal olid peatused nii pikad, et sai jaamapoest maitsetut saia ostmas käia (või gruusia pereisa puhul – õlut) ja…. Shol silmad koguaeg särasid.

Kui tšehhi paar pärast kolme tundi rongist väljus, tuli asemele üks muldvana Austraalia mees, kes reisis üksi ümber maailma. Teised hoidsid temast eemale, tal olid tumedad prillid ja piiiiikad hallid rinnakarvad. Aga kui mul lõpuks võimalus tekkis, istusin ta kõrvale ja ütlesin tere. Ui, ma olen sotsiaalne. Vahepeal püüdsin olla hästi vaimukas naaber-kupee hollandlasega.

Ütles, et on Tallinnas neli korda käinud, esimest korda nõukogude ajal. Ja siis me arutasime kohe hästi põnevatel teemadel, nii et kahju oli, et nii kiiresti kohale jõudsime.

Räägiks kõigest, aga kõike ei jõua rääkida. Nii et rohkem ei räägi. Edasi pildid. Need tunduvad rääkivat mingit teist lugu.

Esiplaanil on hani – päris elus.
Laste üle rõõmustamine
raisk…
This image has an empty alt attribute; its file name is dsc_1485.jpg
Hostelis. Vaade oli sama imeline kui hotelliterrassilt, aga koer ja kass olid ka.
Alustasime mägimatka
Lehmi näete?
Tagasi hotellirestoranis. Taamal mäeotsas paistab hästi kribult see kirik, mille juurde ronisime.
Arvasime, et see on muuseum-rong, aga hiljem see läks sõitu.
Argiasjad
See munk musitas ka Luukat. Vaimustav klooster oli.
Luukale meeldis Gruusia juures kõik, eriti Gruusia kruus.
kruus…
Selle rongiga sõitsime viis ja pool tundi Kutaisist Tbilisisse.

Naljakas, jutt on ühtpidi juhuslik, pildid on teistpidi juhuslikud ja tegelik kogemus oli midagi kolmandat. Igatahes saime kinnitust, et oleme reisija-perekond küll.