Luuka hoiukas on Nõmmel. Praegu on harjutamise aeg. Ma siis istun sõõrikukohvikus ja söön oma tundeid. Võtan alati moonirulli, mis on üle valatud kondentspiimaga, pakun, et 850 kcal.

Ükspäev istus kõrval kanadalanna, kellega tunnikese rääkisime haridusest, identiteedist ja ühiskonnast Eesti, Kanada ja Jaapani põhjal.

Aga tihti pole hommikuses kohvikus kedagi peale moonirulli.

Olen oma toitumisharjumustega jälle kraavis. Ükspäev nägin und. Nägin, et Sho töökohas oli seinal suur raamitud kiri, Sho armastusavaldus mulle. Eesti keeles, isegi armsad keelevead sisse jäetud. See algas sõnadega: ma ei tea kedagi, kes sööks nii palju kui mu naine.

Viimasel ajal jälle mõtlen koolile ja haridusele, eriti enda omale. Alati olen mõelnud, et hiljem saab aru kooli mõjust, aga et nii palju hiljem? Nüüd julgeks öelda, et alles 30selt ehk võib oma hariduse mõju vaatlema hakata. Aga juba ette aiman, et 50selt oleks pilt selgem. Millest ma räägin? Väärtushinnangutest vist. Sellest, kuidas on mu meelest mõtet elada. (“Kuidas on mõtet” kõlab nagu “mis on elu mõte”, aga kibestunud inimese suust.)

Plaanin oma elu tipp-perioodiks vanuse 50-70. Ehmatus oli suur, kui oma rahaasjade perspektiivi üle mõtiskledes juhuslikult avastasin, et 50 on 16 aasta pärast. Mul on ainult 16 aastat, et saavutada oma vaimne tippvorm.

Plaan plaaniks, mu isa suri 54selt. Just viimastel aastatel olen isa igatsema hakanud. Eriti ajast, kui L sündis. Mõtlen, kui vinge oleks olnud. Ja sellele mõtlen ka, kuidas maailm nende aastatega juba muutunud on ja kuidas isa sellest mõtleks ja kuidas ta toimuks.

Kuulsin head fraasi, “toimumata inimene”. See oli ainus hea asi Armastusest podcasti intekas ravitseja Urbiga, mis muidu pulbitses mõttekäikudest, mis ajasid mu kogu olemise krimpsu. Suure osa ajast toimus mingi rõvedus. Aga siis märkasin, et selle mehe põhjas on ka tõde ja see kõik ei loe ja kui püüda aru saada teistsugust inimest, tulebki paradiis alla maapeale. Mul oli lausa korraks tunne, et saangi aru, mitte intellektuaalselt, vaid et ta on inimene ja me kõik oleme inimesed ja sellest piisab. No valgustumises on mul nüüd küll vähemalt kollane vöö käes. Nii et kõik on okei, kõik on hästi.

Aga tagasi isa juurde. Mul hiljuti tekkisid mälupildid, kuidas suur osa inimesi olid teda kohates opaka ilmega. Lapsena olin nende ilmetega harjunud, sest nii lihtsalt oli. Tagantjärele naljakas.

Ta oli nii pikk (2,13) ja käitus nii imelikult. Naistel oli pigem kohtlane naeratus ja meestel pigem ülevõlli naljatuju. Tahtsid isaga koguaeg nalja visata, isegi, kui oli kohatu hetk.

Mõtlen, kuidas ta praegu oleks, millega tegeleks. Võimalik muidugi, et ta oleks lihtsalt väga masendunud ja tuim. Aga võib-olla seikleks Luukaga.

Luukas on alles nii väike, aga juba oskab kolme keelt. Tema esimene ingliskeelne sõna on fuck. Palun-palun ärge kellelegi öelge, ma tean isegi, et halvasti. Lihtsalt mul oli kord emotsionaalne hetk ja nüüd, kui ta näeb, et mul midagi nihu läheb, ütleb ta lahkelt minu eest “uakk”. Püüan ei kuidagi reageerida, et ta selle kähku unustaks.

Ta räägib üldse nii palju juba. Täna hommikul uksest väljudes ütles Shole: ta-daa, Sho.

Sho parandas: otoosan (isa)

Luukas ütles: bai-bai, otoosan.

Vahel ta hüüab, selgelt mind imiteerides: Shoooo-saaaan.

Ta enamasti pöördub mu poole eesti ja Sho poole jaapani keeles ja vahel ta lihtsalt kordab sama sõna eesti ja jaapani keeles, suika suika suika arbuus arbuus arbuus…

Valetas mulle kuu tagasi esimest korda – sul on kaka püksis? – Ei ole. Täna tänaval jalutades pomises “emme on vetsus”.

Kui ta naeri sikutamise muinasjuttu tahab, siis ütleb “eit ja taat, eit ja taat!” Loodan, et ta tädisid tänaval nüüd eitedeks kutsuma ei hakka. Jaapani muinasjutud lõpevad alati fraasiga “medetashi-medetashi”. Seda oskab Luukas ka.

Ja ta ümiseb k-o-g-u a-e-g karujõmmi unelaulu. Vahel on sõnad ka, mis kõlavad umbes nii: mõmm-mõmm, mõmm-mõmm, kaa-ka-ka, muumimamma – simm-simm-simm.

Vahel ta ütleb me kõutsile “Miki-mamma”.

Ükspäev ema juures vaatasime telekast loomakliiniku saadet. Luukas lebas mul süles. Lugu oli ravimatult haigest koerast. Järsku tunnen, et L hingab katkendlikult. Mõtlen, ei või olla, et nutab. Ta ju nii väike, ta ei saa aru. Aga nuttiski. Aasta ja 8 kuud. Ma mõtlesin, et empaatia lülitub sisse mingi kolmeselt. Siis mõtlesin, millest kõigest ta veel minu teadmata aru on saanud.

Ta on nii imeline. Õhtuti ma räägin talle, mis päeval toimus. Räägin asjadest, mis temas hea tunde tekitavad, et ta nõustuks pikali viskama. Ta naeratab õndsalt, peamiselt vist minu naeratust peegeldades. Aga viimasel ajal on ta mu strateegia läbi hammustanud ja eile, kui ta tahtis voodist tagasi tuppa minna ja ma keeldusin, hakkas ta elutoa uksele osutades malbel toonil rääkima: emme… kohv… Nagu ütleks: mõtle, kui hea oleks mitte siin uinutamisega aega raisata, vaid minna kööki ja teha endale üks mõnus kohv.

Mulle tundub ta nii targa lapsena, aga esimesel päeval lastehoius läks ta titekambaga kaasa, ise võttis üle taaruva kõnnaku ja klassikaise ohmuilme. Hiljem olen seda ilmet päris mitu korda näinud, nii et võimalik, et tegu pole imiteerimismeistriga, vaid ikka tema sisemise ohmu peegeldusega näos.

Lõpetuseks, nalja tahate kuulda vä. Saatsin CV.ee kaudu avalduse töökuulutuse peale, mida oma sõprade seas edaspidi nimetasin dream job‘iks. Kirjutasin enda meelest nii hästi, et intekale vähemalt kutsutaks.

Vastust aga ei tulnud. Logisin portaali sisse ja avastasin, et mu CV polegi vist edastatud. Dream job ikkagi, nii et kirjutasin otse, et vist tehniline viperus ja kahju oleks, kui seepärast jääks mu kandidatuur kaalumata.

Aga kirjutasin kanditatuur, tugeva t-ga. Veel üks põhjus, miks mu kandidatuur unelmate tööle kaalumata võib jääda.

Oh, elu-eluke.