head ja halba

Me siin püüame raha kokku hoida, aga ma tahtsin panni osta. Sho oli vastu, ütles, et me ei vaja seda.

Tellisin hiljuti läbirääkimisraamatu “Never split the difference” (autoriks pantvangiläbirääkija) ja kuigi see pole veel kohale jõudnud, võtan asja juba väga tõsiselt.

Toimus läbirääkimine. Tema kasutas ratsionaalseid veenmise viise, minu ampluaa oli laiem – ohkisin, mossitasin, vingusin. Lubasin, et kui panni ostame, hakkan meile õhtusööke tegema. Sho ütles, et see pole realistlik lubadus. Lõpuks jäi jutt, et kui ma kolmapäeval veel panni tahan, siis võin saada. Teisipäeval ütlesin, et pliis ma tahan juba täna osta ja Sho ütles okei.

Mul on nii ilus pann!

Hiljem meenus, et oleks võinud ju seksist keeldumisega ka ähvardada. Ütlesin talle, et järgmine kord võtan vaidluses selle relva kätte.

Läbirääkimismeister! Palju õnne mulle.

Vahepeal on toimunud kõvasti.

Hea, et ma sain politoloogiat õppima. 11. vastuvõetu 12st, nii et hüppama ei hakka. Aga olen põnevil ja kuulan meeldetuletuseks Platonit, Rousseau’d, Marxi…

Halb, et rasedus jälle katkes. Mul olid rohud, nii et ei osanud kartagi.

Hea, et L. viimaks magab terve öö ja nii ka mina. Seepärast, et ta enam ei saa rinda.

Halb, et rinnad on nüüd sellised.

Hea, nagu just eile S’ile seletasin, on rinnad pisut väiksemad ja jätavad minust saledama üldmulje, kuigi tegelikkuses olen paksem. Tõeline silver lining.

Mis tuletab meelde, et hea, et on valminud uurimistöö inglise keele kasutamisest eetikeelsetes blogides ja autor pani töö pealkirjaks lahkelt tsitaadi mu blogist. “If it’s in English, it must be true”.

Hea, et käisime Jaapanis ja Luukas õppis meeletul hulgal uusi sõnu. Esimese kolme Jaapani-päevaga tuli talle u 15 uut sõna. Enne Jaapanit millalgi loendasin, et kahe keele peale on u 70 sõna. Jaapanist tagasi tulles oli julgelt üle saja ja lisandub igapäevaselt.

Alati, kui reisil oleme, toimub tal meeletu arenguhüpe. Huvitav, millest see tuleb.

Mängisid Sho ema keemiakomplektiga. Luukal ühes käes etanool, teises metanool. Plastjullast molekulimudelid, tähendab. Kuulan, kuidas nad Shoga omavahel räägivad.

L: vesinik

S: ei, see on hapnik

L: hapnik.

Tegelikult rääkisid nad muidugi mustast ja valgest plastpallikesest, aga ikkagi.

Ta on üldse jäljendamismeister. Kummardas kõigile jaapanipäraselt ja muidugi võlus publiku. Naabrinaine kummardas kuidagi küljega ja Luukas kummardas küljega vastu. Liftist lahkujad jõnksutasid kergelt pead, Luukas väljus liftist nagu mingi tuvi, pea loksus otsas. Sho ema naeris koleeriliselt. Luukas naeris veel koleerilisemalt. Poleks ta aasta ja seitse kuud, arvaks, et mõnitab oma vanaema.

Siit videost saab näha, kui armsasti ta kummardab ja “aiato” ütleb. Me olime liharestoranis. See üks päev sõin liha, muidu ei söö. Aga sõin seepärast, et tegu oli Matsusaka veiselihaga ja nr 2 restoraniga Matsusakas. (Aastaid tagasi jättis nr 1 resto kustumatu mulje.) Sho vanemad käivad vanavanemate haual seal kandis ja need restoranid on reisi peamine rõõm.

Halb on see, et Luukas pöördub minu poole eesnimega. Päris jahe. Malla, ütleb. Hea on see, et ta vahel ikka korrigeerib end ja lisab “emme”.

Hea on, et ta enda kohta ütleb Akira. Ma püüan tasakaaluks Luukas öelda. See teda segadusse ei paista ajavat, sest ta võtab täiega rahulikult fakti, et iga asja kohta on vähemalt kaks sõna.

Ta ütleb ka paari sõna kaupa vahel. Tavaliselt on teine sõna “siin” või jaapanikeelne “ei ole”. Aga vahel kui ta köhatab, siis ta ütleb “Akira köhh” ja jälle “Akira köhh” ja köhib niiviisi igavikku, kui ma talle ei kinnita, et tõepoolest Luukas köhis praegu.

Ja kui ta aevastab, siis ta ütleb “njäu”. See on midagi, mida Sho alati on teinud ja Luukas arvab, et aevastamine ilma njäuta pole tehtav.

Halb on see, et ta terve päeva ümiseb variatsioone teemale “minu memm läks maasikale”.

Hea, et pärast Gruusia reisi olengi liha söömisest loobunud. See pole mu elu ega enesetunnet suurt muutnud, väga loomulik ja lihtne muudatus. Hea, et menüüd, mida ma olen alati pidanud kõige keerulisemaks kirjanduseks, on nüüd lihtsad, sest kui liha välja jätta, muutub valik mõistlikult väikeseks.

Halb, et pidin täna perearstiga sõdima sel teemal. Käisin igasugu proove andmas, sest tervis oli kahtlane ja lihasevaluga seoses oli puugihaiguse kahtlus ja rauda oli ka vaja kontrollida. Kõik numbrid olid õnneks ilusad. See hea.

Midagi kindlasti ununes ja millalgi tahaks viimase aja mõtisklustest kirjutada. Aga täna tuli nii.

Ah ja viimane hea. Juuksur lõikas mulle imeilusa soengu ja lisaks otsustas enne, kui mulle peeglit näitas, mu huuled ära värvida. (Ta enne ei too peeglit välja, kui lõigatud. Ja ta õpib terapeudiks, inspireerituna aastate pikkusest juuksurikogemusest.)

4 thoughts on “head ja halba

  1. Hihhii ma ka just eile lugesin seda uurimustööd ja nentisin, et täiega äge blogivalik, kaks mu lemmikut (sa ja mmurca) ja ülejäänud tundusid nende tsitaatide järgi ka väga toredad, lähen kindlasti uudistan neid lähemalt kui aega saan…
    Ma muidugi viimased pool aastat kui miskit ingliskeelset sisse lipsab, mõtlen alati, et loodetavasti Laura ei näe 😀

    Like

  2. Lugesin seda varahommikul, sest järjekordselt ei suuda magada, ning mugistasin naerda nii, et oleks kõrvalmagaja peaaegu äratanud! Kas millalgi kohtume?

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s