Laupäeva õhtu oli nii mõnus. Sho käis 10 km jooksus ja pärast läksime restorani ja kõigil oli hea tuju ja kui päikeseloojangul rongi istusime, ütles Luukas: tadaa, päike.
Siis tulime oma peatuses maha ja Luukas tegi järgi Sho vantsivat kõnnakut. Siis läksid meist mööda kaks kutti, ühe seljakotis kõlar hiphopiga. Nii hea biit oli, et mul tekkis tantsutuju ja niisamuti Shol ja Luukal. Nii me tantsisime, kuni kutid meist välja tegemata möödusid. Naljakas, ütles Sho, et avalikult muusika mängimine on okei, aga kui keegi teine seda muusikat avalikult naudib, ei ole okei. Teismelised on nii keerulised.
Õhtuti, kui on uneaeg, tahab Luukas, et ma talle lastehoiust räägiks. Siis ma jutustan nagu mingit eepost, mille kangelane on Luukas. “Suur poiss,” ütleb ta sekka. Ma jutustan nii, et endal suu kuiv, kuidas on aeg minna potile ja kasvataja aitab püksid jalast ja siis piss-piss-piss ja siis… ja nii edasi, ja siis Luukas läheb õue mängima.
Luukas ütleb: Eeva! Ilja!
Ma: jah, ja hoius on sõber Eeva ja sõber Ilja.
Need on sellised poolmüütilised tegelased. Ma pole kindel, kas Luukas täpselt teab, milline lastest on Eeva ja milline Ilja.
Luukas: kanad! Kaa-kaa-kaa.
Ma: jaah, ja hoius on kanad.
Neil tõesti on kanad, see on väga armas.
Luukas: must kana! Pruun kana! Valge kana!
Ja nii edasi, lõunauni ja kõik söögid ja tegevused ette kantud, lõpeb eepos sõnadega: ja emme tuleb töölt tagasi!
Seda lugu tahab Luukas kuulda kordi ja kordi päevas. Ta nii naudib. “Loius!” nõuab. “Jah, Luukas käib lastehoius”. “Eeva! Ilja!” hüüab. Ja pean jälle otsast jutustama hakkama.
Samas, kui reaalselt minek on, nutab ta nii haledalt. Juba tänavaotsas hakkab nutma, et ei taha minna ja minu süda lõhkeb. Nüüd olen kaks korda viinud autoga ja ta pagan hakkab ikka tänavaotsas nutma. Aga vähemalt on sõit siis hoiuni kiire ja nutuaeg lühem.
Vahepeal olin omadega täitsa augus – enda meelest valisin kõige hubasema pehmema keskkonna, sümpaatsed ja usaldusväärsed inimesed, vähenõudliku graafiku (2x nädalas), aga Luukas ei harju ega harju ja on õnnetu ja ma teen talle liiga ja äkki ma peaks prügisse viskama oma õppimis- või töötamisambitsiooni ja olema Luuka kõrval ka järgmised 3-5-20 aastat.
Vaatan siis kurjalt oma emapädevused üle. Olen ma kana- või ronga-. Ja tõepoolest olen kana, sest näiteks pole ma kogu tema elu jooksul ühtki ööd temast eemal olnud. Ta on näinud igasugu inimesi, käinud igasugu paikades, aga alati koos minuga. Nüüd augustis pool ööd olin ära ja esimest korda pani Sho ta ööunele.
Samas ma pole nii kussutaja midagi – seni on tundunud, et “ohtlike” asjade keelamise asemel, tuleb ta võimalikult vara neid osavalt käsitsema õpetada. Minu laiskus peamiselt, ma ei viitsi koguaeg hüppevalmis olla.
Näiteks ta ronib igapäevaselt me koduredelit pidi aknalauale ja alla, seda alates ajast, kui ta üheseks sai. Ja ta on pidevalt paljajalu või päris paljas ja nägu on räpane ja… Ei ole ju kanaema? Ja ükspäev ta jõi otse poriloigust.
Igatahes, hoiu juurde tagasi tulles, mulle tundub, et kui ta koguaeg nii väga tahab kuulda “loius”-eepost, siis äkki mingil tasandil on asi okei. Ja kui ma lahkun, ta lõpetab nutu kiiresti ja väidetavalt päris rõõmsalt mängib.
Mina tulen oma tühja koju ja mõtlen, et mis veidrus see toimub. Last ei ole, mul on mingi “oma aeg”. Töö tegemiseks küll. Ja siis teengi tööd hullult produktiivselt, sest aasta ja üheksa kuud pole mul sellist ajamassi vabalt käes olnud.
Koolis oli esimene sessioon ära. Reedeti ja laupäeviti. Istusin reedel 6 tundi järjest, öösel nägin unes, et mu selg valutas. Ärkasin hommikul ja mulle tundus, et mu selg ikka valutab, kuigi tegelikult ei valutanud. Laupäevase koolipäeva järel valutas mu selg päriselt.
Koolikommentaarid katsun hoida endale või edastada väikeses sõprade seltskonnas, aga ütlen lihtsalt, et olen korraga üllatunud ja pettunud, et esimese semestri kõige põnevamaks aineks tõotab kujuneda inglise keele tund.
Aga eks loengud on nagu on, niikuinii on kõige olulisem ise lugeda ja kirjutada.

See pilt Mikist sobib mu lastehoiu-meeleoludega hästi kokku. Ühtlasi, ma vahel muretsen, et kassil on depressioon.
Ma tean hästi, et ta tegelikult tahaks olla me “ainulaps”. Samas, eile oli ta nii armas. Luukas ärkas nutusena ja tõesti mitte miski ei aidanud. Oma pool tundi möödus nii, et Luukas oli mul süles ja jorises nutta. Ma isegi pakkusin multika vaatamise välja, mis on ka kõige hullema tuju hoobilt parandanud, aga isegi see ei aidanud. Üks hetk tuli Miki ja pühkis oma sabaga üle Luuka näo. Potsas me kõrvale põrandale maha ja kõditas sabaotsaga Luuka talda. Luukas hakkas naerma. Maagiline kass. Eriti arvestades, et ta pole mingi ninnu-nännu-ma-armastan-lapsi-kõuts.
Luukal on juba pikemat aega periood, kust ta kordab üle pea kõik, mida me Shoga ees ütleme. Ja ta paistab eriliselt nautivat kahe keele vahel manööverdamist.
Ükspäev pöördus minu poole: kanad!
Siis Sho poole: niwatori!
Siis minu poole: kanad!
ja nii kümme korda, ise lõkerdas naerda.
Muidugi teeb ta seda spontaanselt ka. Ükspäev käis Shole pinda, et tahab ahvimultikat. “Saru, saru, saru, saru!” Sho ütles: mine piina oma ema. Luukas jooksis minu poole: “Ahv, ahv, ahv, ahv!”
Ah, teretamisest tahtsin ka rääkida.
Mul kunagi üks õpilane vedas tere-kampaaniat. Sain ka tere-rinnamärgi. See tundus nagu tere-piim. Vot mis juhtub, kui tervitussõnad ära kaubamärgistada.
Aga tegu oli tegelikult teretamise kampaaniaga. Ja nüüd mulle täitsa tundub, et tahaks kampaaniaga liituda.
See on veider, kui spordiklubis on kaks inimest ruumis ja kolmas liitub ja ei ütle kellelegi tere. Või mänguväljakul on üks ema lapsega ja teine liitub, aga tere ei ütle.
Tere tundub selline pealetükkiv, eks. Kui ütled tere, siis kardetakse, et äkki tahad veel juttu rääkida. Samas, teretamata ruumi astumine tekitab ka veidra õhustiku.
Meil kodu lähedal on park, kus on eriti nässakas mänguväljak ja kohe kõrval pink, kus avalikud ja salajoodikud käivad istumas. Üks purjus mees oli seal kössis oma telefoni kohal, kui me Luukaga mänguväljakule läksime. Luukale täiega meeldib teretada, nii et ta seisis mehe ette ja ütles: tiri!
Mees vaatas üles. Ma võtsin ka julguse kokku ja ütlesin mehele: tere!
Mees ei vastanud midagi, aga naeratas laialt.
no miks, räägi ikka koolist! kas sellepärast ei räägigi, et peamiselt pettumus? aga endiselt on su blogi väga tore lugemine.
LikeLike
Nooh ma veel nii vähe käinud, et üldistada ei taha. Natuke pettumust oli küll. Tulevikus küllap räägin, tuleb igasugu mõtteid ja emotsioone juurde.
LikeLike
Ei ole hull kanaema, see on lapsele hea:) samas hoidu viimine on ka ok! Mis tore hoid see kana(emade)ga on?
LikeLike
Kanaemadele, tähendab, kanaemadega on 3 rähni Nõmmel…. kui me nüüd juba linnujutte räägime 😀
LikeLike
Täitsa tuttav tunne see lasteaiale-lähenemise-nutt. Meil lahenes asi imelihtsalt, nimelt hakkas isa last viima ja mina tooma. Nuttu enam polnud ja mina sain alati ülirõõmsa ja õnneliku lapse, sest kojuminek on ju maailma parim hetk 😉
LikeLike
Meil nutab Shoga ka, aga minu närvikavale mõjub Sho viimine küll hästi 😀 Aga see on lasteaednike põhisoovitus: las isa toob.
LikeLike
Meil oli kojuminek kõige hullem aeg ja nii esimesed paar-kolm aastat. Hommikud suht ok, päeval kõik hästi, aga õhtul mind (või isa) nähes sai kogu frustratsiooni hakata välja elama. Hetkel käsil viimane lasteaia aasta ja ikka veel tuleb seda ette mõnikord.
LikeLike