Maisaand üldse kirjutada, sest ei tahtnud kirjutada, et olen jälle rase. Aga täna käisin esimese trimestri ultrahelis ja arst ütles, et kõik hästi. Ma küsisin veel üle, et kas tõesti mitte üht halba uudist seekord. Isegi mitte erakordselt kõrget preeklampsia riski? Ei midagi, vastas arst.

Ütles, et saame tütre. Nüüd on jama majas, sest Sho tahab talle nimeks panna Komachi. Ühest küljest imeline nimi – Ono no Komachi on 9. sajandi legendaarne poetess ja naiseilu sümbol. Ma mäletan tema sellest ühest kõige kuulsamast luuletusest seda üht sõna “nagame”, mis suutis hõlmata endas mõtet “ainitise pilguga lõputut vihma silmitsema” – või midagi sellist.

Aga see nimi ei ole ilus, pagan küll. Küsisin veel K’lt üle (temalt saab alati reaalsuse kohta infot), et mida see nimi meenutab ja ta ütles Komatsut. Ehk siis suured masinad tulevad meelde.

Sho ütles vastu, et hea ongi, kui naine on tugev nagu buldooser. Tegelikult suhteliselt veenev argument. K ütles, et kahju, et me sellised paganad oleme, muidu tuleks Kombainile ristiemaks. Masina-metafoorid aina süvenesid. K pakkus ka, et see võib olla tütre teine nimi – see, mida kunagi ei kasuta, peidus. Aga kuhu sa selle buldooser-nime peidad, ah.

Ehk et ei.

Aga lisaks rasedusele võttis kool mul blogimise aja ära. Iga vaba hetk kulub õppimisele. Olen täielik nohik. Teen peaaegu kõik kodutööd ära peaaegu tähtajaks. Istun esiridades ja kui küsitakse, võtan sõna, et linnukest kirja saada.

Tsätin kursakaaslastega tunni ajal Facebookis. Mul on oma liiga, kellega inglise keele tunnist lõunapausidele ja teistesse loengutesse kulgeme.

Olin nii uhke olnud oma nohiku-elu üle seni, kuni mõistsin, et pole veel kaht kuudki vastu pidanud. Ja just nüüd, eksaminädalal, on tunne, et nüüd on kõik, enam ei viitsi, tulen koolist ära.

Aga loengutes on nii raske. Istuda on raske. Krdi waldorfkooli laps, ei oska kuus tundi järjest nihelemata paigal püsida ja õppejõu slaididele keskenduda. Inglise keele tund on endiselt mu lemmik, sest seal on kõige suurem tõenäosus päris arutelu tekkeks.

Üks tulisemaid oli näiteks küsimus, kas jumalata maailmas on üldse võimalik õigustada ideed inimväärikusest ja kõikide inimeste võrdsusest. Üks poiss ütles, et muidugi mitte ja ma ütlesin, et muidugi jaa. Juttu jätkus pikemaks. Ka õppejõud pöördus ikka ja jälle minu poole tagasi, et oot, kuidas siis.

Aga eks vastus sõltubki sellest, millises maailmas inimene enda meelest elab. Ma mõtlen kohe, et jumalad tulevad ja lähevad, aga inimväärikuse argumendile peab olema püsivam tugi. Kõik on nii habras ja väärtusi tuleb pidevalt ärksalt kaitsta. Kursavend küllap mõtles, et Jumal on ainus konstant siin muutuvas maailmas ja kui see ära võtta, ei jää midagi järele.

Aga tore, et temaga vist mõlemad oleme vihase kõnelemine tulised pooldajad, nii et vähemalt mulle tundus, et debatt oli nauditav. Samal õhtul voodis enne uinumist avastasin, et endiselt argumenteerin oma peas neil teemadel – tublisti inglise keeles.

Hiljem kuskilt lugesin või kuulsin mõtet, et inimese identiteet on üks parimaid vahendeid temaga manipuleerimiseks. Täielik ahhaa-elamus mulle. Mul oli kuidagi kujutlus, et tugeva identiteediga inimene on tugev, noh. Minapilt on paigas, siis ei kõigu nagu tuulelipp ja pole mingeid ID-kriise.

Aga argument oli, et just identiteedi kaudu saab inimest mõjutada. Kui järele mõelda, nii elementaarne. Üks lihtne näide on, kuidas Vene IRA trollid eelmisi USA presidendivalimisi sotsiaalmeedias mõjutasid. Nad lõid FB gruppe, mis põhinesid just tugeval kuuluvustundel – black pride, Texas pride, gay pride, misiganes pride. Ja hiljem levitasid lehtedel mõttekäike nagu “meie, teksalased, ei saa Hillaryt usaldada” või “Trump seisab meie kogukonna eest” jne. Identiteedi-poliitika ABC.

Hakkasin siis mõtlema, kus minu enda identiteedis need tugevad ehk nõrgad kohad on. Üks, millest küllaltki kindlalt kinni hoian, on ateistlik-teadusesõbralik maailmapilt. Panen tähele, et nendes vestlustes sisemiselt temperatuur tõuseb. Nagu tolles inglise keele tunnis. Eriti, kui tuleb mingi “te, ateistid, olete kõige suuremad usklikud” pläma.

Järelikult need on teemad, kus saab mind mõjutada. Kui rääkida asju, mis mu maailmapildiga kokku käivad, on lihtsam mulle sümpaatseks saada, küllap. Selles kastmes on mulle ka lihtsam valetada.

Teine identiteedi kild, millest vist tugevalt kinni hoian, on see, et pean end heaks sõbraks. Mul on palju lähedasi sõpru ja mulle tundub, et olen piisavalt väärt kaaslane. Kõik on nii lahked olnud, et pole kunagi seda mulli lõhkuma tulnud. Kui keegi mind selles osas kahtluse alla seaks, võtaks omajagu aega, et löögist toibuda.

Ma ei kavatse nüüd teile välja laduda kõiki tööriistu, millega mind maha võtta annab. Aga lihtsalt mõtlesin nendele asjadele ja mõtlesin, et parim on, kui sa teadvustad oma identiteedi-tükikesi ja siis võtad neist väikse distantsi, lased lahti.

Teate, ma tegelikult tihti tahan siia blogisse tulla oma hullult diipe mõtteid kirjutama. Aga kui siis kirjutamise aeg käes, ei viitsi enam ja keskendun pigem sellele, mida nunnut mu lapsuke jälle korda saatis.

Täna panen diipi edasi.

Selles jumalata maailma inimväärikuse argumendi võtmes tulid muidugi kõik piirnevad teemad esile. Näiteks, kas on olemas vaba tahe. Ma arvan, et eriti ei ole. Kursavend arvas muidugi, et on. Mingil hetkel ta ütles, et kas me siis kõik oleme sihitud aatomid kes kimavad ringi ja kõik on mõttetu.

Mu “tugev” vastuargument kõlas küllap: mhhhhhhhh!

Poleks ma oma identiteedi-vannis parasjagu kümmelnud, oleksin ehk ilusamini osanud vastata. Midagi sellist, et on olemas füüsika-tõed ja siis on bioloogia-tõed ja siis on inimeseks olemise tõed, mis jagunevad praktilisteks ja poeetilisteks tõdedeks. No ei tea, kas jagunevad.

Aga igatahes on poeetilised tõed, mis jagunevad Leonard Coheni tõed ja muud tõed.

Ja need kõik tõed paraku eksisteerivad paralleelselt, nagu kihiti, ja sellega tuleb lihtsalt leppida.

Oumaigaad ma kuulasin nii põnevat podcasti mustkunstnikuga, kes pani inimese teist inimest tapma. Räägi veel vabast tahtest. 

Aga kirjutan ikka oma tibu-tibu-nunnupallist ka. L. saab varsti aasta ja 11 kuud. Loeb eesti keeles seitsmeni, jaapani keeles kuueni. Laulab karu- ja kalalaule nii, et osad sõnad lähevad täitsa täppi. Kõige rohkem fännab rongiõnnetuse laulu. Kuna ma sõnu ei tea, siis improviseerin, mis õudsel viisil reisijad kõik uperpalli lendavad. 

Nõustumise märgiks on Luukas hakanud “mhmh” ütlema. See on nii veider. Jätab mulje, nagu ta oskaks rääkida rohkem kui oskab. “Kas sul on kõht täis?” “Mhmh!”

Aga ta räägib pikki lauseid. Ainus jama, et valdava osa ajast ei tuvasta ma ühest lausest üle paari sõna. Varem, kui ta ütles üks-kaks sõna korraga, oli ta diktsioon mu meelest erakordselt selge. Nüüd enam sugugi mitte.

Vahel ta teeb mingeid veidraid asju ja siis on selge, et tegu lastehoiu mõjuga. Näiteks järsku hüüab “kokku-lahku-kokku-lahku”, ise jalad kokku-lahku hüpates.

Olen talle üldjuhul püüdnud võimalikult vähe titesõnu õpetada. On kass, mitte kiisu ja koer, mitte kutsu ja käsi, mitte kätu. Ja õhtul minnakse “magama”.

Ja järsku, lõunaune ajal, teatab ta: Akira tudule! Endal nägu särab. Nüüd näengi, et kui ma teda “magama” käsutan, pole ta koostööaldis, aga kui ütlen, et “õpetaja ka lõunal paneb Luuka tudule”, siis L. nägu läheb jälle rõõmu täis ja ta viskab pikali. “Tuttu!” Ta meeletult naudib seda sõna.

Ohh jahh. Olen mingi viiskümmend kilo juurde võtnud. Mul oli iiveldus ja isud. Haput pidin saama. Jõin vett sidrunimahlaga ainult. Sõin päevas mingi kümme haput õuna, meeletud kõhuvalud järgnesid. Liha pidin saama. Siis pidin hästi soolast saama. Siis pidin saama feta ja tomati leiba rohke pipraga. Siis pidin saama soolalõhet listeeriabakteriga.

Identiteedist rääkides, ma olen kohviinimene, noh. Ja see, et rasedana kohvi isu ära kaob, on piinamine. Kui sa tead, mida tahad, aga ei saa seda, on üks asi. Hoopis kõrgema taseme mindf… on, kui sa tahad tahta, aga ei taha. Ma ei tea enam, kes ma olen! Tegin endale hommikust hommikusse kohvi, kallasin tassi, piim ka peale – ja jätsin joomata.

Alles hiljuti suutsin kohvist lahti lasta ja joon musta teed suhkruga. See on imemaitsev. (Aga ma olen kohviinimene!)

Lõpetuseks, hea uudis on see, et “Minu Tokyo” raamatu tiraaž on läbimüüdud ja plaanis on uue tiraažiga välja tulla. Uuele versioonile tuleb ka uus epiloog, mille pean veel kirjutama.

Nüüd on küll kõik öeldud.