kriisipostitus

Siit ta tuleb – kaua oodatud kriisipostitus! Olen siin paar aastat õielist elu elanud, aga viimasel ajal hiilib ligi midagi, mille olemasolu olin peaaegu unustanud. Nimetame seda kaamoseks, nagu hunt on susi ja karu – mesikäpp.

Sho läks Saudi-Araabiasse. Oleksin peaaegu kaasa saanud. Sho ütles küll, et ma olen selle maa jaoks liiga…. lärmakalt feminist, oli tema täpne sõnastus. Ma ütlesin, et mis sa arvad, et ma ei oska väljamaal käituda vä ja tuhnisin kapist juba oma nikaabi välja, aga…

Igatahes läks Sho üksida ja meil on selline väike traditsioon, et kui tema välismaale ära läheb, siis hakkab juhtuma õudseid asju nagu koera surm või raseduse katkemine või midagi muud seesugust, millega ma siis üksinda toime pean tulema.

Seekord mitte midagi nii hullu, ainult Luukas jäi haigeks: viis päeva kõrget palavikku, valus köha, nagu suur koer hauguks, hääl ära jne.

Minu plaan oli, et kui Sho on ära, tuleb hiirtel pidu. Kõik peod jätsin ära. Olen terve nädala siin kuudis veetnud.

Keeletunnid õpetas asendaja, ülikoolis ei käinud, kõik kodutööd tegemata (neid oli 6) ja kuna puudusin mitmest sama kursuse loengust, ähvardab kursuse lõpetamata jätmine. Ema tuli õnneks pooleks ajaks appi. Nüüd Luukas viimaks peaaegu terve, aga mul endal pole enam häält ja köhin valusalt.

Ämmaemandal käisin ka, veel poolhaige nutva lapsega. Haarasin vestluse ohjad algusest peale enda kätte ja küsisin, kas nad õmblevad mu suu kinni, et ma enam rohkem ei õgiks. Astusin kaalule, see plahvatas ja ämmaemand tahab glükoositesti näha, et rasedusdiabeeti kontrollida. Ma olin sellega juba arvestanud.

Kõigega olin arvestanud – ka sellega, kuidas ma järgmised kolmkümmend aastat olen nelikümmend kilo ülekaalus ja räägin kõigile, kes viitsivad kuulata, kuidas pärast teist rasedust üldse kilosid maha ei saanud, kuigi tegin kõik endast oleneva.

Astusin ämmaka toast välja ja siis kohe tuppa tagasi, et paluda, kas ta juba kohe annaks mulle toitumisnõustaja aja, mitte alles siis, kui diabeeditest positiivne. Mul on vaja teiste inimeste tahtejõudu praegu. Endal “pole präält. Iseenda plaanidele jalgu olen jäänd”. Päris tõsiselt, nublu aitab halli elu taluda.

Päevapealt loobusin nii 90% süsivesikutest. (Seni ainult süsivesikuid sõingi.) Nüüd söön juurvilju ja liha ja liha ja liha. Palun ärge mõistke mind hukka, et tuulelipp, alles loobus tähtsa näoga lihast, “eetilistel põhjustel”, ja nüüd on hoopis nii või naa.

Tütrele tuleb jaapani nimeks Marie, mis on salaja eesti nimi ka. Aga tahaks selle ette üht päris eesti nime.

Olen kaalunud kõiki nimesid – kõiki. Viimati tundus ilus Elo Marie, mu ema pakkus. Ilus, kuni sain aru, et

1) olen Shole nagu rauda raiunud, et Eestis lõpeb o-tähega ainult poisinimi ja seega välistanud 80% jaapani tüdrukunimedest, sest need lõpevad ko-silbiga. Elo õõnestaks mu usaldusväärsust;

2) Elo oleks jaapani keeles, kus l-tähte pole, Ero ja “ero” on erootika;

3) Elo Yano kõlab nagu indiaaninimi, Elujanu.

Mul on soolas veel pikk hala sellest, kuidas must kunagi poliitikut ei saa, sest ma ei tea, mis on õige ja kuidas asjad peavad olema. Aga sellest juba teinekord.

Või tegelt. Kui juba siis juba. Valan hala välja.

Põhjus, miks must poliitikut ega ka lihtsalt head kodanikku ei saa:

Kui kuulen jälle Eesti idu-edulugu, et vaat, kolm ükssarvikut tulnud – me rahvaarvu kohta täiesti müstiline number, siis tahaks vastata: aga me HIVi nakatunute arv on Euroopa tipus.

Kui kuulen kedagi kiruvat, kui paljud lapsed meil suhtelises vaesuses elavad, tahaks vastata: aga vaata, kui vinge e-riigi me üles ehitanud oleme.

Kui keegi ütleb “neeger”, ma mõtlen, on sul raske kasutada sõna “mustanahaline”. Kui keegi ütleb, et naised ja mehed on võrdsed, ma mõtlen, ära ole pime.

Kui ma kuulan mingi raju ateisti juttu, siis ütlen, ära unusta nüansse. Kui kuulan mingit udujuttu, ütlen, aga miks eirad elementaarset.

Kui keegi ütleb, et metoo liikumine on nõiajaht meestele, ma küsin, kas su meelest pole naiste vägistamise küsimus piisavalt tõsine? Kui keegi ütleb, et tänu metoole on viimaks ometi on õiglus maapeal, ma ütlen, kas sa ei arva, et liikumine on läinud liiale?

Kui keegi ütleb, et igaüks peaks enda eest seisma ja mitte lootma, et riik neid poputab, küsin, kas sa tõesti arvad, et su edulugu on su enda teene ja praegusel ühiskonnakorraldusel pole sellega mingit seost? Ja ütlen: kas sa üldse kujutad ette, kui palju kannatusi võib inimene läbi elada täiesti enda tahtest sõltumatult? Kui keegi ütleb, et on vaja võrdsust süsteemi tasandil, ütlen, kas sa ei leia, et inimene peaks rohkem võtma vastutust enda elu eest ja loobuma ohvrihoiakust.

Kui mure, et vähemusel kaob esindatus, küsin, kas tõesti arvate, et kogukond on nagu üks mees organisatsiooni taha kogunenud ja jagab selle kogukonna nimel esitatud väiteid? Kui keegi ütleb, et organisatsioon on propagandistlik, mõtlen: kurat, kas inimestel ei tohi olla nende eest seisvat ametlikku esindajat? Üks ideoloogia rohkem või vähem.

Kirjutan siin “küsin” ja “ütlen”, aga tegelikult lihtsalt vaikselt kirun ja mõtlen.

Nüansid, nüansid, nüansid.

Seepärast ma pole kunagi Twitterisse üle läinud ka, sest ma olen selline vanakooli mees, kes ei suuda harjuda mõttega, et iga idee peab mahtuma paarisaja tähemärgi sisse ja kellegi ära panema.

Ah ja siis, tuleb välja, et ma olen meemivihkaja. Ei tea, kas mu huumorisoon hakkab kahanema, aga mulle tundub, et see on lihtsalt üks tähelepanu kõrvalejuhtimise viise ja toimib klassikalisel “kui riimub, on tõsi” turundustehnikal.

Mis teha minusugusega. Kui astroloogiasse usuks, ütleks, näed, täpselt kaalude tähtkuju. Ainult et ei usu ja olen ambur.

Sirvisin täna err’i lehel mingit postmodernismi ja -strukuralismi kriitilist ninakat ühiskonnapostitust ja sain endiselt kinnitust, et jep, selle ühiskonna vili ma olen. Selle kultuuri- ja moraalirelatiivse ühiskonna tõde-on-vaid-võimu-küsimus-blogija.

Õnneks homme tuleb Sho ja siis on kõik kohe parem.

Miki praegu

12 thoughts on “kriisipostitus

  1. Ele on ka eesti nimi… eks neid ole veel, lihtsalt nõks erinevamad – Ebe, Ene, Egle.
    Mul noor sugulane ka Marie (suguvõsas esinenud nimi), vähem levinud kui Maria, seega mulle meeldib.
    Eia jõulud Tondikakul meenus praegu… ma ei tea sellest nimest rohkem, st varem polnud kuulnud.

    Marie on selline tugevam nimi, ilmselt peaks siis nö eesti nimi olema õrnem – Piret ei sobiks hästi aga Ulla või Madli tasuvad ka kaalumist, ehk annab tõuke mingitele uutele nimedele?

    Aga see jamade juhtumine Sho reiside ajal… kas sa võid oma hirmuga seda kuidagi ise esile kutsuda? Ma oskasin lapsena koolivaheaegadel haige olla, esimene kord juhtus ja edaspidi sõnusin ise ära.

    Like

    1. Mõtlen sinuga samamoodi, et Marie ees peaks pehme nimi olema ja olen kaalunud kõiki su välja toodud nimesid 😀 ja Pireti kaalumata jätnud just sel põhjusel.
      Praegu on mu isiklikud favoriidid vist Elle või Helle. Aga see muutub iga päev.

      Sho reiside kohta… Statistiliselt on kindlasti rohkem juhtusid, kus ta on välismaal ja mul kõik hästi. Aga paar sellist korda on elus olnud ja nüüd on hea kõik halva selle süüks ajada. Ega ma ise ka end selles osas väga tõsiselt ei võta. Samas, mingi ebakindlus on tema minekute ajal sees küll…

      Like

  2. Ma teen su mõttemulli katki ja ütlen: pane lapsele ÜKS nimi – elu läheb tunduvalt lihtsamaks. See 2-5 eesnime on ju ämeeriklaste hälvik-leiutis …või olen ma millestki väga valesti aru saanud? Mitut 2+ eesnimega jaapanlast sinu tutvusringkonnas leidub?

    Like

    1. Ühe nime variant on ka täitsa laual. Marie sobib nii Jaapanisse kui Eestisse. Luukal on kaks nime seepärast, et ta võiks sulanduda nii ühte kui teise kultuuri ega oleks nime poolest automaatselt väljamaalane. Aga kui tütre nimeks saab ainult Marie Yano, hakkab tal olema sada nimekaimu, umbes nagu Mari Sepp vm.

      Like

  3. Ei old anonymus, mina olin. Elan kaasa. Ja mina see olen, kes peale teise lapse sündi ja sellega kaasnenud komplikatsioone(preeklampsia) elab pidevas ülekaalus ja püüab endaga rahu teha. Püüa olla terve oma valikutes 🙂

    Like

    1. Ei teadnudki, et sul preeklampsia oli. Mul muuseas pärast sünnitust paberites oli ka kirjas preeklampsia. Aga sümptomeid oli vähe, ei tea kas päriselt ikka oli. Lapse kaal ainult väike ja mul tursed, aga kellel ei oleks raseduse lõpus turseid… Sinu ülekaal on igatahes nii kenasti riiete all peidus, et ma pole tähele pannud 😀 Aga tõsiselt rääkides, siis jah, terved valikud…

      Like

  4. Mul muide juhtub kah igasugu dramaatilisi sündmusi nimelt siis, kui mees kodunt ära, töölähetusel. No näiteks läheb turvasüsteem lolliks, või kanalisatsioon ummistub, või tapavad koiotid maja lähedal hirvevasika, või ronib madu-uss tuppa. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis juhtub igasugust ju ka muul ajal, aga jah, need üksinda vastuvõetud väljakutsed jäävad miskipärast iseäranis dramaatilistena mällu.

    Ja su lapseootus-uudisest oli nii armas lugeda.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s