Siit ta tuleb – kaua oodatud kriisipostitus! Olen siin paar aastat Ă”ielist elu elanud, aga viimasel ajal hiilib ligi midagi, mille olemasolu olin peaaegu unustanud. Nimetame seda kaamoseks, nagu hunt on susi ja karu – mesikĂ€pp.
Sho lĂ€ks Saudi-Araabiasse. Oleksin peaaegu kaasa saanud. Sho ĂŒtles kĂŒll, et ma olen selle maa jaoks liiga…. lĂ€rmakalt feminist, oli tema tĂ€pne sĂ”nastus. Ma ĂŒtlesin, et mis sa arvad, et ma ei oska vĂ€ljamaal kĂ€ituda vĂ€ ja tuhnisin kapist juba oma nikaabi vĂ€lja, aga…
Igatahes lĂ€ks Sho ĂŒksida ja meil on selline vĂ€ike traditsioon, et kui tema vĂ€lismaale Ă€ra lĂ€heb, siis hakkab juhtuma Ă”udseid asju nagu koera surm vĂ”i raseduse katkemine vĂ”i midagi muud seesugust, millega ma siis ĂŒksinda toime pean tulema.
Seekord mitte midagi nii hullu, ainult Luukas jÀi haigeks: viis pÀeva kÔrget palavikku, valus köha, nagu suur koer hauguks, hÀÀl Àra jne.
Minu plaan oli, et kui Sho on Àra, tuleb hiirtel pidu. KÔik peod jÀtsin Àra. Olen terve nÀdala siin kuudis veetnud.
Keeletunnid Ă”petas asendaja, ĂŒlikoolis ei kĂ€inud, kĂ”ik kodutööd tegemata (neid oli 6) ja kuna puudusin mitmest sama kursuse loengust, Ă€hvardab kursuse lĂ”petamata jĂ€tmine. Ema tuli Ă”nneks pooleks ajaks appi. NĂŒĂŒd Luukas viimaks peaaegu terve, aga mul endal pole enam hÀÀlt ja köhin valusalt.
Ămmaemandal kĂ€isin ka, veel poolhaige nutva lapsega. Haarasin vestluse ohjad algusest peale enda kĂ€tte ja kĂŒsisin, kas nad Ă”mblevad mu suu kinni, et ma enam rohkem ei Ă”giks. Astusin kaalule, see plahvatas ja Ă€mmaemand tahab glĂŒkoositesti nĂ€ha, et rasedusdiabeeti kontrollida. Ma olin sellega juba arvestanud.
KĂ”igega olin arvestanud – ka sellega, kuidas ma jĂ€rgmised kolmkĂŒmmend aastat olen nelikĂŒmmend kilo ĂŒlekaalus ja rÀÀgin kĂ”igile, kes viitsivad kuulata, kuidas pĂ€rast teist rasedust ĂŒldse kilosid maha ei saanud, kuigi tegin kĂ”ik endast oleneva.
Astusin Ă€mmaka toast vĂ€lja ja siis kohe tuppa tagasi, et paluda, kas ta juba kohe annaks mulle toitumisnĂ”ustaja aja, mitte alles siis, kui diabeeditest positiivne. Mul on vaja teiste inimeste tahtejĂ”udu praegu. Endal “pole prÀÀlt. Iseenda plaanidele jalgu olen jÀÀnd”. PĂ€ris tĂ”siselt, nublu aitab halli elu taluda.
PĂ€evapealt loobusin nii 90% sĂŒsivesikutest. (Seni ainult sĂŒsivesikuid sĂ”ingi.) NĂŒĂŒd söön juurvilju ja liha ja liha ja liha. Palun Ă€rge mĂ”istke mind hukka, et tuulelipp, alles loobus tĂ€htsa nĂ€oga lihast, “eetilistel pĂ”hjustel”, ja nĂŒĂŒd on hoopis nii vĂ”i naa.
TĂŒtrele tuleb jaapani nimeks Marie, mis on salaja eesti nimi ka. Aga tahaks selle ette ĂŒht pĂ€ris eesti nime.
Olen kaalunud kĂ”iki nimesid – kĂ”iki. Viimati tundus ilus Elo Marie, mu ema pakkus. Ilus, kuni sain aru, et
1) olen Shole nagu rauda raiunud, et Eestis lĂ”peb o-tĂ€hega ainult poisinimi ja seega vĂ€listanud 80% jaapani tĂŒdrukunimedest, sest need lĂ”pevad ko-silbiga. Elo ÔÔnestaks mu usaldusvÀÀrsust;
2) Elo oleks jaapani keeles, kus l-tĂ€hte pole, Ero ja “ero” on erootika;
3) Elo Yano kÔlab nagu indiaaninimi, Elujanu.
Mul on soolas veel pikk hala sellest, kuidas must kunagi poliitikut ei saa, sest ma ei tea, mis on Ôige ja kuidas asjad peavad olema. Aga sellest juba teinekord.
VÔi tegelt. Kui juba siis juba. Valan hala vÀlja.
PÔhjus, miks must poliitikut ega ka lihtsalt head kodanikku ei saa:
Kui kuulen jĂ€lle Eesti idu-edulugu, et vaat, kolm ĂŒkssarvikut tulnud – me rahvaarvu kohta tĂ€iesti mĂŒstiline number, siis tahaks vastata: aga me HIVi nakatunute arv on Euroopa tipus.
Kui kuulen kedagi kiruvat, kui paljud lapsed meil suhtelises vaesuses elavad, tahaks vastata: aga vaata, kui vinge e-riigi me ĂŒles ehitanud oleme.
Kui keegi ĂŒtleb “neeger”, ma mĂ”tlen, on sul raske kasutada sĂ”na “mustanahaline”. Kui keegi ĂŒtleb, et naised ja mehed on vĂ”rdsed, ma mĂ”tlen, Ă€ra ole pime.
Kui ma kuulan mingi raju ateisti juttu, siis ĂŒtlen, Ă€ra unusta nĂŒansse. Kui kuulan mingit udujuttu, ĂŒtlen, aga miks eirad elementaarset.
Kui keegi ĂŒtleb, et metoo liikumine on nĂ”iajaht meestele, ma kĂŒsin, kas su meelest pole naiste vĂ€gistamise kĂŒsimus piisavalt tĂ”sine? Kui keegi ĂŒtleb, et tĂ€nu metoole on viimaks ometi on Ă”iglus maapeal, ma ĂŒtlen, kas sa ei arva, et liikumine on lĂ€inud liiale?
Kui keegi ĂŒtleb, et igaĂŒks peaks enda eest seisma ja mitte lootma, et riik neid poputab, kĂŒsin, kas sa tĂ”esti arvad, et su edulugu on su enda teene ja praegusel ĂŒhiskonnakorraldusel pole sellega mingit seost? Ja ĂŒtlen: kas sa ĂŒldse kujutad ette, kui palju kannatusi vĂ”ib inimene lĂ€bi elada tĂ€iesti enda tahtest sĂ”ltumatult? Kui keegi ĂŒtleb, et on vaja vĂ”rdsust sĂŒsteemi tasandil, ĂŒtlen, kas sa ei leia, et inimene peaks rohkem vĂ”tma vastutust enda elu eest ja loobuma ohvrihoiakust.
Kui mure, et vĂ€hemusel kaob esindatus, kĂŒsin, kas tĂ”esti arvate, et kogukond on nagu ĂŒks mees organisatsiooni taha kogunenud ja jagab selle kogukonna nimel esitatud vĂ€iteid? Kui keegi ĂŒtleb, et organisatsioon on propagandistlik, mĂ”tlen: kurat, kas inimestel ei tohi olla nende eest seisvat ametlikku esindajat? Ăks ideoloogia rohkem vĂ”i vĂ€hem.
Kirjutan siin “kĂŒsin” ja “ĂŒtlen”, aga tegelikult lihtsalt vaikselt kirun ja mĂ”tlen.
NĂŒansid, nĂŒansid, nĂŒansid.
SeepĂ€rast ma pole kunagi Twitterisse ĂŒle lĂ€inud ka, sest ma olen selline vanakooli mees, kes ei suuda harjuda mĂ”ttega, et iga idee peab mahtuma paarisaja tĂ€hemĂ€rgi sisse ja kellegi Ă€ra panema.
Ah ja siis, tuleb vĂ€lja, et ma olen meemivihkaja. Ei tea, kas mu huumorisoon hakkab kahanema, aga mulle tundub, et see on lihtsalt ĂŒks tĂ€helepanu kĂ”rvalejuhtimise viise ja toimib klassikalisel “kui riimub, on tĂ”si” turundustehnikal.
Mis teha minusugusega. Kui astroloogiasse usuks, ĂŒtleks, nĂ€ed, tĂ€pselt kaalude tĂ€htkuju. Ainult et ei usu ja olen ambur.
Sirvisin tĂ€na err’i lehel mingit postmodernismi ja -strukuralismi kriitilist ninakat ĂŒhiskonnapostitust ja sain endiselt kinnitust, et jep, selle ĂŒhiskonna vili ma olen. Selle kultuuri- ja moraalirelatiivse ĂŒhiskonna tĂ”de-on-vaid-vĂ”imu-kĂŒsimus-blogija.
Ănneks homme tuleb Sho ja siis on kĂ”ik kohe parem.
Leave a comment