laps 2 ja 2. laps ja 2020 jne

Kõik aasta lõpu ja aasta alguse jutud on rääkimata. Kõik lapse kaheaastase-jutud ja kõikide teiste sünnipäevajutud ja… Ei jaksanud, koguaeg oli muud teha või jõuetu olla või silm valutas või midagi.

Sho vanemad olid jõuludeks. Sho isa jäi suvel pensionile ja Sho ema muretses, et too hakkab nüüd pidevalt kodus jõlkuma ja tema peab muudkui süüa tegema ja lõpuks lähevad niikuinii lahku. Aga tuleb välja, et päris mõnus on, kui on kodus keegi, kellega juttu puhuda, ütles Sho ema. Nad teevad hoopis koos süüa ja käivad koos peotantsu õppimas.

Ta ütles, et nende unistus on Eckerö laeval elus-muusika järgi tantsida. Ma mõtlesin, et küll on spetsiifiline unistus, aga siis meenus, et kunagi suvel käisin Luukaga Soomes ja filmisin laeval Luukat vaatamas üht kaunist vanemat paari, kes tantsis. Siiani mäletan nende nägusid. Mees oli võrratult ilus. Ei teadnud aga, et tantsuvideo ka Sho vanematele sellist muljet avaldas.

Niisiis, nad käisid külas. Luukas oli ideaalne lapselaps. Esimesest hetkest peale vanavanematest vaimustunud ja naerusuine ja jaapani keelt rääkiv. Nad muretsesid, mis nii targa lapsega küll peale hakata. Ma vangutasin ka pead: oh häda.

Luukas räägib tõesti hästi jaapani keeles. Tänu Shole kõik. Ja muidugi tänu minule, et ma ülikoolis käin ja nad omavahele jätan. Ei oleks väga pettunud, kui ta keeletase täiskasvanuna selliseks jääks. Haha, mu latt on ikka väga madalal.

L. võib üllatada. Vahel ta ütleb “aitäh” asemel “aitäh sulle”. Kui Luukas vanaisaga raamatut vaatas ja vanaisa talle mingi uue sõna õpetas, vastas ta “なるほど”, mis on kuidagi eriti küps viis öelda “kas tõesti” või “ah nõnda on lood”.

Jaapani keeles kasutab ta sõnu nagu 工事中 (ehitusjärgus) ja 工事現場 (ehitusplats) – pooled Tallinna majad on pooleli -, ja 着陸 (maanduma). Neil on mingi teema Shoga, et nad vaatavad koos videoid sellest, kuidas lennukid tuulise ilmaga maanduda püüavad ja hetkel, kui lennukirattad maad puudutavad, tõstab L. mõlemad käed üles ja hüüab “chakuriiiiiiiik”. Nad vaatavad raketivideoid ka. Siis stardil L. igaks juhuks loeb eesti või jaapani keeles numbreid, tavaliselt ühest alates ülespoole nii kaua kui viitsib. (Eesti keeles kuni kümneni, aga 9 jääb alati vahele.)

Nüüd võib talle puhta südamega ekraane näidata. WHO alates 3. eluaastast lubab. Nii et mulle tundus, et ta on valmis Rick & Mortyks. Oleme paar osa vaadanud. Varem vaatas ta ainult Curious George multikat (jaapani keeles) ja natuke South Parki. Alla-kaheste värk, noh.

Enne 2. sünnat millagi ta õppis jooksurattaga sõitmise ära ja nüüd, kui ta parasjagu klotsidest ei ehita torni või lennukit või raketti või lennujaama, siis ta kimab rattal nii suure trajektoori kui me väikeses kodus võimalik ja vahel hüüab: “Appi-appi, ninasarvik!”.

Neljasõnalisi lauseid tuleb eesti keeles järjest tihemini. Kuigi valdavalt saab ta sõnumi ilusti ühe-kahe sõnaga edastatud.

Siis on veel äge, et Luukas oskab mu passiiv-agressiivseid vihjeid Shole tõlkida.

Hommikul ma pomisen: “Ei tea, kas issi kohvi ka teeb…” ja Luukas läheb Sho juurde magamistuppa, paneb laetule põlema ja (Sho oigamise saatel) hüüab: “Shooo-saaan, koohii kudasai!” (Sho, palun kohvi!) Mind ta enam eesnimega ei kutsu, ütleb emme, aga Shod ikka.

Vahepeal ta võttis Sho suhtes sellise käsutava tooni. (Ei tea kust see küll tuli.) Sho ütles, et see on nagu lennujaama “final call”. Muuseas sain teada, et nii nimetab ta seda hääletooni, kui mina midagi temalt neljandat korda palun. Luuka puhul on hääletoon lihtsalt esimesel korral sama, mis minul neljanda “kutsungiga”.

Muuseas, saan hästi aru, et käsutavad väikelapsed on ainult siis armsad, kui need on su enda omad. Teiste puhul tundub see lihtsalt problemaatiline, aga enda oma puhul vaatad, et oivai, alles ta ei osanud üldse rääkida ja vaata nüüd, kui armsasti ta issi paika paneb. Ohtlik värk.

Nüüd on käsutamine pisut vaibunud. Vastupidi, olen talle õpetanud, et käsutava “Sho-sani” asemel tuleb hästi malbelt lausuda “otoooooosaaaan” (isa) ja Luukas nii armsalt teeb nagu ma ütlen. Algul ütleb “Sho-san!” ja siis parandab pehmelt “otooosaan”.

Luukas laulab põdramaja ja konna ja kalade ja rongisõidu laule ja… Sellest ma vist pole veel rääkinud, aga tal oli vahepeal räpi-periood. Kui ta vihastas, ta hakkas räppima laulusõnu. Näiteks, KULLA MEES, MEIL POLE JALGU TARVIS VEES! Ma siis tavaliselt vastasin ka vihasel toonil järgmise laulureaga. Ja kui talle tundus, et ta hakkab me rap battle’is alla jääma, siis ta lõpuks lihtsalt lasi kuuldavale kriiske.

Aga laulud on ägedad, sest ega ta oma peaga ei oska ju pikemat mõttekäiku moodustada, aga miskipärast laulusõnu võib rääkida ridade kaupa.

Õhtuti enne und on päeva kõige idüllilisem hetk. Laulan või räägime päevast. Vahepeal ma küsisin, mis laulu ta tahab ja see oli viga, sest ta hakaks tahtma prügiautolaulu ja lennukipiloodilaulu. Viimase neist suutsin hädaga välja mõelda: “Lennuk lendab kõrgele, lennuk lendab kaugele. Piloot viib lennuki sihile. Piloot on lennuki juht.” Selline laul. Prügiauto lauluga hakkasin pihta, et prügiauto sõidab kaugele ja prügiautol on ka juht, aga see tundus nii absurdne, et lihtsalt ütlesin Luukale ausalt, et laulust ei tule midagi välja.

Aga viimasel ajal Luukas ütleb hoopis enne und: “Räägime juttu.” Ja siis ma hoian teda süles ja jutustan, mis päeva jooksul kõik juhtus ja Luukas pugistab naerda neil hetkedel, mis talle kõige rohkem meeldisid. Ja vahel kommenteerib ise ka midagi, mis läheb teemasse, aga vahepeal midagi, mis asjasse üldse ei puutu või toimus kaugemas minevikus.

Eile jäi Luukas jälle haigeks. Kolm korda kolme kuu jooksul. See on kurnav. Aga esimest korda lugesin talle juturaamatut ette, terve Petrone “Marta varvaste” raamatu. Ta kuulas ja vaatas pilti samal ajal. Keskendumisvõimet oli nii pikalt muidugi “tänu” palavikule, mistõttu ta mul pikalt kaisus oli. Aga äge. Juba näen vaimusilmas, et varsti tuleb Astrid Lindgren ja siis kohe Harry Potteri sari.

Kaks teemat, millega mulle meeldib end närvi ajada, on tütrele nime valimine ja suvila soetamise küsimus. Viimane on 2020. aasta lubadus.

Nime osas, mulle meeldib Alina Marie. Aga iga kord, kui tahan öelda Alina, ununeb nimi lihtsalt ära ja ütlen kogemata Adele. Nii et äkki peaks ikka olema Marie Adele, nagu K. pakkus. Guugeldasin, selle nimega sõjaväekaupade pood on olemas. Ja Adele tähendab “aadlit”. K.’ga arutasime, et oleks pidanud Luukale Mats nimeks panema ja siis oleks õe-venna suhte iseloom kohe paika pandud.

Imenaiselikud nimed igatahes. Aga äkki nii ongi vaja.

Oi ma juba lähen närvi jälle.

Rasedus pole ka mingi lillepidu. Väliselt olen rahulik. Ja sisemiselt ka rahulik. Aga siis on veel üks sisemine kiht, mis… on ka rahulik. Aga selle kihi all on veel üks kiht ja see on muret täis. Kardan kõike kaotada. Mäletan, eelmisest rasedusest vähemalt pool oli sama. Et igapäevaselt justkui ei muretsenud raseduse pärast, aga kogu ülejäänud elu tundus väljakannatamatu. Nüüd tundub vahepeal ka ülejäänu väljakannatamatu, aga saan aru, et tegelikult on asi selles. Ja ma olen retsilt paks ka, plaanin kevadel olla vähemalt 20 kg raskem kui sügisel olin (ja 2020 lubadus on aasta lõpuks olla 25 kg kergem, aga see on niikuinii utoopia).

Aga teate, mis mind konkurentsitult kõige rohkem on rõõmustanud. Rohkem kui Sho vanemate idüll, rohkem kui Luuka sünnipäev ja imelisus…. : inglise keele eksami tulemus.

Eksamil tuli kirjutada essee. Pastakaga paberile. Viimati kirjutasin pikema mõttekäigu paberile aastal 2005, eesti keele lõpueksamil. Kes ei mäleta, siis pastakas ja paber tähendab, et sa ei saa keskelt kirjutama hakata ja pärast lauseid lihvida ja lõike ümber tõsta. Kõigepealt pidin kogu essee struktuuri läbi mõtlema. Ja iga lause alguses pidi peas terve lause valmis olema. Inglise keeles veel. Teemaks India kodanikuseaduse muutmise seadus. Algul oli küll pea tühi, aga kuna kõik tuli korraga valmis mõelda, tuli lõpuks tugev raam: sissejuhatus, neli punkti ja kokkuvõte. Punktid olid kaasatus/väljajäetus, enamus/vähemus, religioon/sekulaarsus ja sise-/välispoliitiline sõnum. On ju nutikas?

Õpetaja kasutas tagasisides mingi viis korda sõna “excellent” ja paar korda “perfect” ja mida kõike veel. Lõppu kirjutas, et palju õnne, oled hinde täiega ära teeninud. Tõepoolest, mõtlesin ma tema tagasisidet lugedes, ma olen üks haruldane geenius, kes suutis kirjutada särava… No ja nii edasi. Ka aastal 2020 sõltub mu enesehinnang peamiselt teistest.

Enne veel rõõmustas mind metsikult see, kui üks õppejõud mind väheste seas eksamist vabastas, sest olin kodutöid teinud ja seminaris piisavalt sõna võtnud. Kui mu kodutööd tulevikus Wikileaksis avaldatakse, paljastub nende kvaliteet ja rikub mu edasise elu. Aga ikkagi.

Ja umbes samal ajal tegin glükoositesti (rasedusdiabeedi hindamiseks) ja selle tulemused tulid ja ma möirgasin nagu vabavõitluses vastase oimetuks virutanu, et vaadake, kui madalad mu numbrid on. Vaadake, kuidas ma mu veri suhkrule koha kätte näitas.

Ehk pean väheke eneseanalüüsiga tegelema.

Kui ma lapsepõlves ülikoolis käisin ja eksamitel eriti häid tulemusi ei saanud, siis ma mõtlesin: pähh, eksamid polegi päriselu. Nüüd, kus päriselult piisavalt peksa saanud, on koolihinded järsku nii olulised, et räägin neist kõigile.

Igatahes on mu “tööriistakastis” nüüd “inglise keeles hästi essee kirjutamise” masin ja kuigi mul seda kunagi niikuinii vaja ei lähe, on see mul olemas. “No one can make me feel like I’m nothing,” nagu Louis CK ütleb. Mu meelest pisarateni naljakalt räägib ühes intekas, et ta õpib Backstreet poiste stiilis tantsima. Ah see on nii naljakas. Video siin.

Nädalavahetusel juhtus. Tondi jaama kandis tuli mulle vastu Soome poiss, kes küsis, kas sadam on seal pool ja näitas Mustamäe suunas. Ma ütlesin, et sadam pole kaugeltki seal, vaid poolteist tundi vastassuunda jalutada. Kuna ise pidin ka sadamasse minema, siis juhatasin ta trammi ja edasi D terminali. Ta jutustas, et ärkas hommikul vanglas. Politsei ütles, et hakka astuma, su laev läheb pool üks. Hakkaski astuma ja kõndis üle tunni, aga vales suunas. Tema viimased mälestused enne vanglas ärkamist olid laevalt ja tal oli seljas kellegi teise jope. Ma ütlesin, et ma just lugesin uudist, et soomlaste meelest on Tallinnas viimaks ometi muudki teha kui ainult juua.

Aasta lõpu suurpuhastust tehes leidsin täitsa kogemata märkmelehe, kus Sho oli meie eelmise aasta eesmärgid kirja pannud, üks oli laps nr 2, teine oli Luuka jaapani keele edendamine ja siis veel paar punkti. Ise olime asja täiesti unustanud, aga kõik punktid olid täide läinud. Viskasin paberi ära.

Eelmise kümnendi parimad olid igatahes viimased kaks aastat. Mis parata, laps ajab inimese pea täiesti sassi.

11 thoughts on “laps 2 ja 2. laps ja 2020 jne

  1. Ma pidin glükoositesti tegema ja üks näit tuli napilt kõrgem. Mille peale mulle määrati kaks nädalat enesetorkimist ja ma alguses olin üleni trotsi täis, et MIS MÕTTEEEES, mul oli nii vähe ju üleeeeee! Aga üle ta oli. Tuleb leppida. Ja torkida. Aga äkki aitab natuke korralikum olla ka. No mul pole aimugi, kui palju mu keha kavatseb rasedusega juurde võtta, aga naiivne lootus on, et äkki kui ma nüüd iga päev saiakest ei söö, siis ei tule nii palju? (Aga võibolla see on sama hea kui ma praegu mõtlen, et mu laps sööb rõõmuga porgandit ja hakkab neljaselt lugema.)

    Like

    1. Palju õnne sulle! Lapse puhul, mitte glükoositesti 😀 Ma detsembris hakkasin harrastama HFLC toitumist. Mõtlesin, et ka ilma diabeedita kulub stabiilne veresuhkur ära. Nii kaua kui nii sõin, oli igatahes enesetunne väga hea. Jõuludel muundus dieet aga high fat high carb versiooniks ja järjele üldse ei saa, nii et nüüd vist olen andmas rasedusdiabeedile uut võimalust…. 😦

      Like

    1. Nii hea lugemine jälle. Meeldib, see kuidas kirjutad L’st ja tema kasvamisest. Tundub nagu Sinu jaoks emadus on käkitegu. Sinul tuleb see superhästi välja.👍

      Like

      1. Oh ei 😀 Olin lihtsalt heas tujus kirjutades ja rääkisin kõigest idüllilisest. Armas ta on, see on tõsi. Aga kas ma ka hästi hakkama saan, on iseasi. Just eile näiteks nutsin koos Luukaga, sest mul oli endast nii hale (kuigi viiendat päeva haige oli tema, mitte mina). Ja viimase kuu jooksul olen rohkem kui mõned korrad hommikul ärgates alustuseks ta peale röökinud… Ah see on nii suur teema, et peaks sellest järgmises postituses kirjutama. Kui ei unune, kirjutan.

        Like

  2. Ma juhtusin Sind, Luukast ja Sho vanemaid nägema. Pikimad jaapanlased, keda minu silmad näinud. Minu poeg on väga suur Jaapani-fänn (sellist teismeliste värki – anime, võitluskunstid jmt), mina olen blogifänn 🙂

    Like

  3. Adele puhul saab alati hüüdnimena ka eesti moodi Teele öelda :), ilus nimi. Mitte, et ma võrdleksin last ja kassi, aga mul emal on kasside hoiukodust võetud kass, kellele oli seal pandud nimi Adeele, aga ema kutsub teda alati Teeleks, nii et tuli see variant kohe meelde.
    Kui oleks Komachi Omatsu, siis arvaks vist poiss tõesti, et õde on rong.

    Nii tore lugeda, kui palju L. räägib. Mul ju poiss hakkas alles umbes 4.5 rääkima ja seda ka jaapani keeles, kuna oli nii hiline, siis pole eestit enam sisse toonud, aga ise leidis kuskil inglise keele ja oskab sõnu ja ABCd jne inglise keeles. Ja meil on sedapidi, et mina olen võrdselt mama, Liis(u), sest mees kutsub nii, ja okaasan kõige vähem. Meest nimepidi ei kutsu.

    Like

    1. Oi, 4.5aastaselt alles? Siis oli teil küll pikalt muretsemist. Kakskeelsed on tavaliselt hilise kõnega, sellega täiesti arvestasin. Et kui kolmeselt rääkima hakkab, on ka ok. Aga hakkas nii vara. Ehmatasin algul, et äkki ta kuuleb jaapani keelt nii harva et peab end ükskeelseks 😀
      Näis, kuidas teise lapsega saab. Situatsioon ju hoopis keerulisem, tähelepanu kahe lapse vahel jagada raske ja lapsed kindlasti omavahel ka erinevad.

      Teele peale olen ka mõelnud muidu. Olen kõikide nimede peale mõelnud 😀 Nüüd tegelikult vist leidsime õige nime…

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s