algus olme, lõpp luule

Kurat, ei leia nüüd kahe kuu jooksul aega, et üht postitust kirja panna. Nõrk. Põhjuseid võib muidugi välja tuua sada, aga toon paar. Esiteks, jaanuar oli lihtsalt liiga laastav. Viimati kirjutasin, et L. jäi haigeks. Ta pärast seda jäi veel kaks korda haigeks – või kolm – ja mina jäin kaks korda ja Sho ka kaks korda. Oli vist nii. Kokku terve jaanuar ja veerand veebruari haigusi ja mulle tundus, et see ei lõppe mitte kunagi ja et aeg seisab. Aga ükspäev ärkasin üles ja mõtlesin, et mulle ainult tundub, et aeg seisab – tegelikult liigub see kevade poole. Tagantjärele võib öelda, et mul oli õigus. Aga ainult mõneks ajaks. Nüüd jäi aeg päriselt seisma.

Üldse, see talv. Oh õudu. Auto on meil nüüd paar aastat, aga alles sügisest muutusin ma peast autoinimeseks. Enne ei saanud aru täpselt, miks sõita, kui võib jalutada. Nüüd ei saa aru, miks õue õudusesse minna, kui võib sõita. No ja igasugune arstide vahet saalimine talvel on autoga väga mugav olnud küll.

Ma ise ka nii nõrk lõpuks. Eelmise rasedusega vahepeal rauda oli liiga vähe. Seekord polnud veel testi teinud, aga kahtlustasin sama. Ükspäev silmitsesin kohalikus apteegis vitamiine. Mulle nii meeldib me apteegi proviisor. Küsisin talt tookord, kas võin rauda võtta, kui pole nõrka vereproovi veel andnud. Ta ütles, et ei tasu. Liiga palju rauda pole hea.

Ütlesin: aga mul on nii nõrk olla ja koguaeg, nagu jääks kohe haigeks. (See oli ammu enne jaanuari, kui jäingi päris haigeks.) Küsisin: kas peaks äkki C-vitamiini võtma?

Apteeker: no kui te võtate selle koguse (näitab esimesele tootele), siis pole sellest reaalselt kasu. Aga kui selle koguse (näitab teisele tootele), võite maksa üle koormata. Ei tasu.

Äkki peaksin siis rasedate multivitamiine võtma? küsisin. Apteeker ütles: nooh, jah, näete, siin on see bränd, mida kõige rohkem tarbitakse. Mina: öelge, kas neist vitamiinidest päriselt ka kasu on. Apteeker: rasedale meelerahu ta vist toob. Ma: … aga tegelikult pole väga vahet, jah? Apteeker: ….

Ma: mis variandid siis veel on? Apteeker: igasuguseid looduslikke tinktuure on, mis turgutavad. Aga neid pole eriti rasedate peal testitud, ei tea öelda, kuidas mõjuvad ja mis võivad olla kõrvalmõjud.

Mina: kas siis d-vitamiini peaks lihtsalt korralikumalt võtma. Apteeker: jah, vot d-vitamiini tasub küll võtta.

Seda oli mul kodus ka, nii et tänasin ja lahkusin midagi soetamata. Mulle nii meeldib see proviisor.

Hiljem, pärast õudse jaanuari põdemist, vereproovi ja kerge anaeemia kinnitust, läksin rauatablettide ja toetava c-vitamiini järele. Olin nüüd meelekindel ja igal juhul valmis vitamiine ostma. Silmitsesin magneesiumi- ja tsingitablette.

Küsisin samalt apteekrilt: arvate te, et mul tasub neid võtta. Apteeker ohkas: ma tõesti ei oska hinnata… Ma: aga kahju ei tee, eks? Apteeker: küllap kahju ei tee.

Võtsin oma magneesiumi ja tsingi ka.

Aga teiseks ei õnnestu mul blogida, sest kui viimaks seisakust ärkasime, hakkasin ma korralikuks koduperenaiseks. Ma tegin nüüd päriselt katse: milline on minu päev, kui ma teen ära kõik need kodused toimetused, mis ma arvan, et ideaalis teha võiks. Tulemus: ma tegin koguaeg midagi ja lõppu ei olnud. Elagu need ma-ei-suuda-käed-rüpes-istuda-inimesed. Kui tahta, ei pea koduperenaine tõepoolest kunagi käed rüpes istuma.

Sho arvas, et ma punun pesa. Ma arvasin, et ma lihtsalt koristan. Aga kes veel aru ei saa, et (ideaalse) koduperenaise töö on 12-tunnine rügamine, siis kuulake mind: see on.

Oi, suhkrupaki peaks topsi ümber valama. Kraanikausi ja pliidi tagant tuleb seina puhastada. Kuidas naturaalset kivi puhastataksegi? Veekannus on katlakivi, vaja äädikakuuri. Pesu sai kuivaks, lapime kokku. Oi, lapse riided on väikseks jäänud, vanad välja sortida, uued osta. Mida süüa teha? Mis on tervislik toit? Mis üldse on toit?

Pesuloputusvahend sai otsa. Kassiliiv vaja vahetada. Paki lastehoidu varualuspüksid kaasa. Millal ma kardinad ära pesta võiks? Aknad ka, muidugi. Arve maksetähtaeg. Sool sai otsa.

Kes me autot parklas kõksis ? (Politseisse arvaldus, kindlustusega midagi, remonditöökoda). Kas tagaistmel on kaks isofix kinnituskohta või ainult üks? Tuludeklaratsioon – mis värk nende laenuintressidega oligi. Kas seda karpi võib pakendiprügikasti visata? Tulbile vett juurde.

Külmkapi riiulil on suur kole plekk. Keefiri tähtaeg oli eile, huvitav, kas täna maitseb veel? Kuidas ahjuust kahe klaasi vahelt puhastada? Maitseainesahtlis on kaos. Pesumasinale peaks hoolduskuuri tegema.

Need teemad kerkivad siis, kui on juba lülitid ja ukselingid puhastatud, kõik kapid kodus sorteeritud, lambikuplitelt tolm pühitud ja kubu filtrid puhastatud.

Ärge palun sundige kedagi sellisele elule. Vaba valikuna – okei. Aga mitte keegi ei peaks olema sunnitud oma elu ainult sellele kulutama ja veel süümet tundma, et piisavalt hästi välja ei tule. Kui tunnete survet, siis öelge oma orjastajale J. Cole’i sõnadega: GOMD, lita.

Hakkasin tegema nimekirja asjadest, mida teha vaja ja kui vanasti, kui me elasime keset suuremat või väiksemat segadust, oli nimekirjas mingi viis asja, siis nüüd, kui kõik läigib ja elame nagu külaliskorteris, on nimekirjas järsku nelikümmend asja. Kuidas see võimalik on. Aga on, kui ahjuukse klaasivahe-laadne kraam valemisse sisse arvutada.

Ja me kodu on väike. Ja meil on kõik mugavused, nõudepesumasinast pesukuivatini.

Aga jaa. Koroona. Nüüd, kus kõik kodus plaanivad suurpuhastust, siis mul on tehtud. Õnneks on need nelikümmend asja nimekirjas veel teha, beebi tulekuga seoses ka.

Reedel tegime kaasa piinliku paanikašopingu ja nädalavahetusel tegime kaasa kampaania “sotsiaalne isolatsioon on võimalus loodusesse minna!”, aga nädala algusest on võhm väljas. “Rase mauk diivanil”, “spordiklubi ja kohvik ka kinni, kas on üldse mõtet”, “sünnitama pean minema üksinda nagu nõukaajal käidi” ja muu ving.

Mina vingusin. Luukas ja Sho tegid madratsil kukerpalle.

Oot, tahtsin rääkida, mis asjad meil on, mis me elu nii palju paremaks on teinud. Esiteks, seesama madrats. Eelmine oli liiga pehme ja 140 cm lai. Juba viis aastat tagasi ostes oli liiga pehme, aga madrats pole odav lõbu ja ei raatsinud välja vahetada. 140 cm lai, sest ma ei tahtnud oma armsast mehest sentimeetritki liialt kaugel olla.

Kõik muutub. Nüüd on uni püha. Rasedana oli pehmel madratsil järjest raskem hingata ja kui L. keset ööd kaissu tahtis, läks eriti vastikult kitsaks. Ühesõnaga, uus madrats on kõva ja 180 cm lai, et mahutada kõik praegused ja tulevased pereliikmed. Magan paremini kui eal varem. Magasin, tähendab. Nüüd on liiga rase olla. Seepärast kirjutan ka praegu varahommikust blogipostitust.

Teine asi – me saime viimaks vannituppa viimase mööbli – konkse, riiuleid ja peegelkapi. Mul on esimest korda elus võimalik oma kreemid-värgid riiulile ritta seada ja sealsamas end hästi valgustatud peeglist silmitsedes neid kreeme ka kasutada. Veedan vannitoas tunduvalt rohkem aega kui varem.

Kolmas asi – ma silmitsesin end üle aastate hästi valgustatud peeglist ja avastasin, et mu hammastel on rõve kollane rant. Õudus. Käisin arstil hambaid puhastamas alla aasta tagasi ja no ma pesen ju hambaid ka enam-vähem ja… Leidsime, et see on veel üks põhjus oma manuaalhambahari viimaks elektrilise vastu vahetada, nagu vasakult ja paremalt soovitatakse.

Esimesel harjamisel ma mõtlesin, et ma päriselt ei suuda ega hakkagi suutma. Nii piinavalt kõdi oli. Kiskusin ühe käega huult hammastest eemale ja suud lahti, et vähem kõditaks. Arvasin, et ost raisus, aga – ei tea, kuidas – harjumine toimus.

Mõtlesin veel, et panen hambaarstile aja, et see hirmus kollane eemaldada ja siis hakkan hambaid uue entusiasmiga hooldama. Aga piisas paarist päevast uue harjaga, kui kollane rant oli kadunud.

Veel olulist: tütre nimi on paigas: Lily Marie. Seepärast ka ei saanud blogida, et järsku tekkis tunne, et nüüd, kus õige nimi leitud, ei taha seda kellelegi öelda. Aga millest ma siis blogin, kui mitte nimest.

Oodake nüüd, ma jõuan kohe Y-tähte kaitsma. Aga alustan kaugemalt.

Esiteks, Marie nime kõrvale teise nime valimine käis selgelt kahes kategoorias: printsess või armsake. Proovige ise Marie kõrvale teisi nimesid. Marie-Elisabeth – printsess. Elle-Marie – armsake. Susanna-Marie – printsess, Leene-Marie – armsake.

Meie peres küll ühtki printessi ei vormu, nii et teine variant tundus õige ja retsept pidi olema selline, kus on L-täht ja kus on täishäälikuid ja mis pole üle kahe silbi pikk. Küll ma leelotasin kõik häälikukombinatsioonid läbi. Lily ei tundunud sobivat, sest võõrtähte ei tahtnud.

Luukase kõrvale oleks Luna täiega hea hipster nimi, ka valgusega seotud. Luna Lovegood on Harry Potteris ka sürr tegelane. Aga kõik koerad-kassid, keda viimasel ajal kohtan, on Lunad. Venna shibainu ka. Aga jah, ega me Lunat tõsiselt kaalunudki. Muuseas, Harry Potteri ema nimi on Lily! Mitte määrav, kuid siiski oluline tõsiasi.

Aga Y. Algul ei tahtnud, sest võõrtäht, aga siis mõtlesin, suva see Y. Meie perekonnanimi algab ka Y-ga. Lily vanaisa nimi oli Andry. Kas Lydia Koidula ei kõlba meile, ah?

Muidugi kaalusin ka “Lili” nimepilti, aga see kaotab nimest tähenduse ära – Lily on liilia, Lili on Li ja siis veel korra Li. Aga tähendus pole mitte-oluline. Lisaks, nimede statistika ütleb, et Lilysid on Eestis kaks korda rohkem kui Lilisid. Ja Lily, ütleb nimestatistika, esineb peaaegu igas vanusegrupis eestlaste seas. Õige eesti nimi.

Kaitsekõne Y-le sai sellega läbi.

Pikk jutt, aga igatahes üks hetk küsisin Sholt, et kas Lily meeldiks ja Shole meeldis ja mulle meeldis ka, sain hopsti! y-tõrkest üle ja oligi paigas. Naljakas, et üks hetk tekib õige tunne ja siis nii ongi.

Olen tähenduse fetišist. Tähendus ei pruugi ollagi tähtis, aga see pakub naudingut. Akira on valgus ja Luukas on valgus, päris hästi välja kukkunud. Marie saab olema ei vähem ega rohkem kui “tõega õnnistatud”: 真理恵.

See on lihtsalt üks selle nime tüüpilisi kirjapilte, mitte meie suurushullustus. Kes ei tea, siis tihti on olemas mitu varianti, kuidas üht nime jaapani keeles kirjutada. Marie puhul võiks valida ka näiteks kirjapildi 麻里恵, mis oleks… linakülast õnnistatud? Või isegi kanepikülast. Tõde tundub parema haardega kui kanep.

Mis veel. Eelmise postituse kommentaaridest inspireeritult tahtsin kirjutada, kuidas mul õnnestub “hea ema” olla, aga ausalt öeldes ei viitsi enam. Kirjutada, mitte hea ema olla.

Tahtsin lihtsalt öelda, et heaks emaks olemise eeltingimusteks on minu puhul füüsilise, sotsiaalse ja intellektuaalse elu omamine – tähendab, et saan käia trennis, suhelda sõpradega ja tegeleda mõttetööga. Kui need tingimused pole täidetud, muutun kohe halvemaks emaks ja inimeseks. (Nagu praegu.)

Esimesel aastal hoidis mind hea emana hommikust õhtuni kestev jalutuskäik (füüsiline), vaheldumisi kohvikud, sõbrad (sotsiaalne) ja podcasti kuulamine (intellektuaalne). See tähendas, et põgenesin lapsega kodust hommikul esimesel võimalusel – tema sai värsket õhku, mina aega mõelda, liikuda ja suhelda. Õhtupoolikul tulin tagasi me segamini koju ja kui Sho töölt jõudis, tegi ta meile õhtusööki.

Mõistke aga hukka, aga hea ema ja täiuslik koduperenaine – need kaks ongi täiesti erinevad asjad, mitte komplekt. Neid ei tohi ühte patta panna ja paljudel õnnestub vaid üks kahest rollist hästi täita. Võib-olla teie olete ülivõimekad ja palju õnne siis teile (raisk), elage oma ideaalse inimese ideaalset elu.

Mis veel – mis veel. Käisime Sipsikut vaatamas, sest Sho muudkui käis pinda – “shipushikku, shipushikku…” Tähekese ajakirja aastatellimuse tegime ka. Luukale veel vara, aga Shole täpselt parajal tasemel kirjandus.

Ülikoolist võtsin pärast aasta alguse haigusmaratone akadeemilise. Oleks võinud ju märtsi lõpuni pingutada, mõtlesin siis, aga nüüd rõõmustan hea otsuse üle.

Kuni spordiklubi kinni pandi, käisin regulaarselt trennis, bodybalance’is. Mõjusin seal kangelasena oma suure kõhuga ja pidin ükskord trennikaaslaste imetlusele vastuseks vabandama, et ma ei ole nii rase, kui kõhu järgi võiks arvata. Nüüd juba olen, muidugi.

Luukas on nüüd mina-mees. Viitab kõigest väest endale sõnaga “mina”. Mitte alati, aga järjest rohkem. Ja see mina-mees peab oma tahtmist saama ja tema tahtmine on alati vastupidine sellele, mida mina temast tahan. Mul on tõsist ümberharjumist vaja nüüd ja mingit vinget strateegiat, muidu üks meist seda perioodi üle ei ela. Mind on seni hirmutanud see psühholoogide arvamus, et last kasvatad esimesed kolm aastat, edasi kasvatad ümber. Nüüd see kuidagi lohutab, et vähem kui aasta veel vastu pidada ja siis – mis tehtud, see tehtud.

Vahepeal on toimunud mitu arenguhüpet ja ta on meil ikka oh kui andekas ja armas ja kõik see. Kui Sho on kodus, on nad pidevalt ninapidi koos, nii et jutt on valdavalt jaapanikeelne. Jaapani keeles räägib ta mu meelest eriti armsalt. Näiteks ei ütle ta mitte “mis see on” (kore wa nani?), vaid kasutab väljendeid “mis see oligi?” (kore wa nandakke?), nagu ta teaks, aga vajaks lihtsalt meenutamist, või “huvitav, mis see on?” (kore wa nandaro?), nagu mõtiskleks niisama.

Eesti keeles tegi ükspäev kogemata keelenalja.

L: mis see on? Ma: see on draakon. L: kas see on draak?

Lõpetuseks, oi mis meeltliigutav asi juhtus. Mul on üks luuletus, mida lugesin kümme või pigem viisteist aastat tagasi, aga mis mulle siiani aeg-ajalt meenub. See jättis täieliku elamuse. Ma olen siin blogiski seda maininud, võimalik, et enam kui korra. Aga pole aimugi, millal täpselt, blogi olen terve igaviku pidanud.

Olen luuletust nende aastate jooksul mitu korda mälu järgi guugeldada püüdnud. Mäletasin, et see oli tõlge soome keelest ja ilmus vist Vikerkaares ja kirjeldas mahlakate viljade söömist palaval suvepäeval.

Mäletasin, et luuletus lõppes: tänan, olen täis, olen küllane. Aga vahepeal oli rida “virsik – pehme, nagu mu lapse kukal – lõikan ta viiludeks”.

Ja nüüd, koristamise käigus, hakkasin sorteerima oma kodu viimast kaootilist paberikuhja – noote. Seal oli palju orkestrilugusid ja viiulilugusid ja… Sorteerisin ja järsku tuli nootide vahelt välja see luuletus. Mu enda käega üles kirjutatud. Polnud aimugi, et olin selle kirja pannud! Aga seal see oli! Sama vaimustav nagu mu mälestustes.

Kes luulest ei hooli, võib siinkohal punkti panna. Aga ma pean nüüd, kell pool seitse hommikul pimedas elutoas ekraanivalgel terve pika luuletuse siia üles märkima.

Ma ei saa ise ka aru, miks, aga luuletuse lõpuks lähevad mul silmad natuke märjaks, iga kord umbes sellest reast, kust ta ütleb, et tomat on naljakas. See on ju söömaluule lihtsalt, mis värk on.

Autor on Riina Katajanuori. Tõlkijat pole ma kahjuks üles märkinud. Luulekogu “Teisele poole sinist. Luulet kümnelt maalt”.

Mina söön paprikat, mis ei ole

kollane, punane, roheline.

Ta on lamp, ta on latern, ta on

kujult teravaotsaline,

ta häbeneb, tema värv on kartlik,

nagu küünal, helendab kahvatult

jaanuari õhtupoolikul.

Söön ühe valgekollase, laimi helgiga paprika,

tal on päikese maitse, krõmps, kirbe.

Söön ühe ploomi, teise ploomi,

söön kolmanda punase ploomi,

hammustan havaikollast liha

ja igaühe sees on kivi, mille peidan.

Võtan kätte virsiku, see on pehme

nagu mu lapse kukal, lõikan ta viiludeks

mahla tilkuvateks tükkideks ja kukutan kefiiri.

Söön oma kollakasvalge hõõguva eine

valgelt laualinalt punase kapi kõrval –

ja poolitan arbuusi, söön punaseid krudisevaid

kamakaid, lasen mustadel seemnetel valguda,

tänavad õhkavad kolmekümmet nelja kraadi,

ja arbuusi mahl on jahe, neelan kõik.

Kollased trammivagunid kolksuvad orus,

kirsipuud nõtkuvad, kõnniteede kohal

seapohlad sirutuvad, ihu on kuum,

märg, ma ei pühi higi, ja leian kausist veel tomati

ajab naerma,

nii naljakas tomat, hammustan teda küljest, valgusepalli,

jõuluehet, seegi maitseb nagu päike.

Taevas on piimvalge, laual jäänused, virsikusüda,

roheline kumisev koor, millest saab pilli.

Tänan, olen täis, olen küllane, valged kardinad heljuvad,

tänan, olen täis, olen küllane.

MIKI

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s