kiidan last, meest ja natuke ennast

Mul on selline piinlik lugu, et kuna ma ei tea, kes on kes Eesti kultuuri- ega staarimaastikul, maailma omal eriti ka mitte, siis võin vabalt tulla umbes sellise jutuga, et teate, ma avastasin sellise täiesti tundmatu geeniuse nagu Rihanna. Või midagi sellel tasemel. Või – see on tõsilugu – kuulasin Vikerraadiost uut Bondi-laulu, mis mulle väga meeldis. Ei teadnud üldse, et Bondi-film tulekul. Ega ka seda, kes see Billie Ellish selline on. Imeilus hääl igatahes.

Seepärast küsin nüüd, kas kõik teavad Rubundit, ainult mina ei tea? Igatahes – Oopium. Tallinna raadiost ühel hommikul kuulsin ja kohe märkasin, et sellel lool, negatiivselt positiivset väljendades, ei ole mitte midagi puudu.

Tavaliselt, mu tagasihoidlikul “eksperthinnagul”, on alati puudu. Kas häälel pole võimsust või pole küpsust või pole nüanssi. Kas keel oleks võinud olla teine või on viis ilus, aga sõnad nii rumalad või naiivsed. Rääkimata lihtsalt igavast muusikast. Aga sellel laulul on kõik paigas.

Viimati vaimustusin veel ühest superstaarist, kellest ma tegelikult isegi kuulnud olin, Sia. Noh, teadsin, et tal on see noor tüdruk, kes tema videos alati tantsib ja ta ise oma nägu ei näita. Ta muusika pole olnud minu teema, aga ükspäev olin Radioheadi lainel ja sattusin juhuslikult Sia versioonile “Paranoid Androidist”. Täielik vaimustus. Mu meelest on ta teinud selle täiesti enda omaks, kaotamata ära loo geniaalsust. Ja lisaks ta mingil õigel hetkel suudab oma häälde manada samasuguse varjundi, nagu Thom Yorke’il on – mitte liiga palju, aga piisavalt, et ära tunda.

Mulle meeldib praegu see rida kõige rohkem: when I am king you will be first against the wall.

Paha lugu, mulle on viimasel ajal hakanud sotsiaalmeedias mõned sõnavõtud närvidele käima. Olen viimased viis aastat lihvinud oma sotsiaal-meedilise distantsi hoidmist ja veetnud aega õndsas sisepaguluses, aga nüüd on pidevalt telefon käes ja see on mõjunud. Närvidele käivad need, noh need, kes Facebookis kirjutavad viie-seitsme reaga teksti teemal, kuidas tegelikult kriisi lahendama peaks. Palun, tahaks öelda, las ma kroonin su Eesti kuningaks ja – nipsti! – lahenda see kriis ära nii, nagu sa meile geniaalselt oma FB lehel visandasid. Rahvas tänab. Planeet tänab.

Hihii, sellega seoses – kuigi ma fffiiihhkkan meeme, siis viimasel ajal on ikka nii naljakaid. Mu lemmik on, et põhjamaade loodus ja meri on pandeemia tõttu järsku nii puhtaks saanud, et viikingid tulid tagasi.

Tegelikult jäi mul kripeldama hoopis teine teema. Nimelt unustasin eelmises postituses oma lapsega piisavalt kiidelda. Ta on nüüd valmis, nagu tsirkusekaru, pidudel trikke tegema. Tegelikult jaapanikeelsetel ainult. Suvel Jaapanis ostsime sellised vanasõna-kaardid, millega saab mängida. Ühtedel kaartidel on vanasõna esimene pool ja teistel kaartidel vanasõna teine pool.

Meil on üldse mitu kaardimängu, mida aeg-ajalt välja võtavad aga kuna need on liiga keerulised ja Sho peamine hirm on, et mõni oluline kaart ära kaob, siis Luukale on jäänud mulje, et mängud seisnevad kaartide paanilises loendamises. Et kas kõik ikka alles on.

Haha, teine asi, millest Luukas on omamoodi aru saanud, on pusle kokkupanemise mõte. Ta nimelt arvab, et see on nagu koristamine. Alles võtsime tükid välja, enne kokkupanekut võiks ikka mängida ka, näiteks tükkidest torni laduda.

Igatahes, vanasõnade kaarte nad on sirvinud ja nüüd on nii, et Sho alustab ja Luukas lõpetab igasugu jaapanikeelseid ütlusi. Ja no on naljakas, kui 2 aaastat ja peaaegu 4 kuud vana tsirkusekaru hõõrub hommikul silmi, ise ütleb “vara ärkamine on kolm münti kasu”. Või kui ütleb “pea peidus, tagumik väljas”. Või “ka kivisilda ületades tasub kopsida” või “püüa merilesta krevetiga” või “kala paju all”. Ma ei tea isegi, mida see viimane tähendab.

Vanasõnadele lisaks laulab ta nüüd mitmeid jaapanikeelseid lastelaule. Vanasti oli meil automuusikaks Entel-Tentel ja ma üürgasin kõiki laule kaasa. Autos lastelaulude kuulamise idee tuli sõber T’lt, kes ütles, et see võib lastel aidata autos mõistlikuna püsida. Luuka puhul algul ei aidanud, aga mingist hetkest sai muusikast sõitude päästja. Talvel tõid Sho vanemad aga jaapanikeelsete lastelaulude plaadi ja nüüd, kui see autos mängima läheb, siis Sho laulab koguaeg kaasa. Oeh… Oleks ma teadnud, kui tüütu see on, oleksin Entel-Tenteli ajal vait püsinud.

Plaat mängib õnneks ainult autos. Aga kodus L. koguaeg laulab. Ta laulab sellest, kuidas tammetõru veeres mäelt tiiki. Tiigis oli kala, kes kutsus tõru koos mängima. Tammetõru siis mängiski, aga hakkas ikka mäge igatsema ja nuttes pani kala ebamugavasse olukorda.

Või laulab ta eksinud kassipojast, kes ei tea oma nimegi ja muudkui nutab. Politseinikust koer küsib vareselt ja varblaselt, nemad ka ei tea. Kassipoeg muudkui nutab ja paneb koera ebamugavasse olukorda.

Või laulab laulu ülbest banaanist või konnakoorist.

Üks laul, mida ta veel ei oska, aga mis mulle meeldib, on mustast kitsest ja valgest kitsest. Üks saadab teisele kirja, aga teine sööb kirja avamata ära. Saadab kirja esimesele vastu, et mis sa tahtsid. Aga esimene sööb kirja avamata ära. Saadab teisele kirja, et mis sa tahtsid, aga teine sööb… jne.

Kõige legendaarsem on laul deemonipükstest. Minul on deemonipüksid, nii tugevad, et kanna viis või kümme või sada aastat, ikka ei rebene. Mina, sina, vanaema ja vanaisa, kõik kandkem deemonipükse. Sinu püksid on nõrgad, kanna kümme minutit, viis minutit, kaks minutit, juba rebenevad. Kandkem ikka deemonipükse.

Aeg-ajalt laulab või luuletab Luukas midagi, millest ma täpselt aru ei saa ja mis tundub pärinevat lastehoiust. Selgelt on nad seal laulnud ka kükita-kükita-mis-siis-muud-kui-kükita. Luukas, naljamees, täna tahtis, et ma aitaks tal ukse kinni panna ja hakkas laulma: shimete, shimete, mis siis muud kui shimete. Shimete tähendab pane kinni.

Elu nagu muusikalis tõesti.

Vahel on L. nii viisakas poiss. Ükspäev ärkas lõunaunest ja läks klotside juurde, mida nad olid Shoga hommikul kokku pannud. Sho oli teinud raketi ja Luukas kraana. Ja nüüd küsis Luukas Sholt, kas ta võib võtta paar klotsi Sho tehtud raketilt ja lisada need oma kraanale. Mees, sa oled kaks aastat ja peaaegu neli kuud vana, sa võid lihtsalt lõhkuda teiste tehtud asju ja sulle andestatakse.

Siis läks veel hullemaks. Sho ütles, lähme mänguväljakule. Luukas vastas: kõigepealt koristame ära.

Koristasid ära. Ma ütlesin, käi potil ära. L. läks ja pärast kutsus mind appi potti tühjendama. Tegin poti puhtaks ja Luukas tänas mind! Kuule, ma olen bioloogiliselt programmeeritud sinu orjaks, sa ei pea mind tänama, mõtlesin.

Ühesõnaga, väga viisakas poiss. Ärge ainult arvake nüüd, et ta mingi tõsiste silmadega eelmiseid elusid mäletav noor täiskasvanu. Suurema osa ajast on tal ikka deemonipüksid jalas. Ta on nii tohutult rõõmsameelne koguaeg, sihuke säde silmas. Seepärast pole meil päevade kaupa kodus istumine ka nii raske.

Riideid tahab ta ise selga panna. Üldse kõike ise teha. Ja oi millist rahuldust isetegemine talle pakub. Ka mulle tegelikult. Ma pole suur Montessori jünger, aga mingid praeguseks elementaarsena tunduvad nipid olen ikka sealt süsteemist saanud. Esiteks, luua selline keskkond, kus laps saab võimalikult palju tegevusi iseseisvalt teha. Ülimõistlik. Endal ka lihtsam. Muidu ainult aita või keela, aita või keela.

Teiseks, et mänguasju ei pea palju olema. Need peavad kõik lihtsalt hästi kättesaadavad olema. Ja et raamatud kaanega väljapoole asetades mõjuvad kutsuvamalt. (Muuseas, ka täiskasvanule.) Või et mingile tegevusele keskendunud last ei tasu segada. Tähelepanu ühel asjal hoidmine olevat (tänapäeval) üldse ainus tõeliselt treenimist väärt oskus.

Kiitmise teema ka. Ma katsun pigem kaasa elada (saidki hakkama!) kui kiita (tubli poiss!) ja arvestada, et hakkama saamine ongi rõõm, mitte “tubli” olemine. Lihtsalt sõnades kinni olla on ka mõttetu. Umbes et sõna “tubli” ei tohi mu huultelt kostuda või muidu rikun lapse. Ja muidugiiiiii olen ma emotsionaalselt ülevoolav ja nii. Aga panen seda teemat enda puhul ikka tähele ja pigem räägin kui kallis ta on, mitte kui tubli. Aga kui ta ütleb “aitäh, kõht täis”, ütlen ma mõnuga “hea laps”.

Raamatute vaatamise kaaslaseks on viimasel ajal pigem Sho. Läbivad ikka viis või kümme raamatut ühe sessiooniga, kui hoogu satuvad. Just mõtlesin, et minu ja Sho ühine hea omadus on see, et me oleme vabalt valmis lapsele lugema sama raamatut ette kümneid kordi. Vähemalt üht raamatut olen temaga üle saja korra vaadanud. Iga kord nagu esimest korda.

Mulle tundub, et just selles vanuses tahab laps üht raamatut uuesti ja uuesti uurida. Seepärast pole me veel raamatukokku jõudnud. Sinna peab raamatud ju tagastama…

Aga jah. Ma igatsen spordiklubi ja kohvikut. Luukas on ka tõsine linnavurle, juba pooleteise-aastaselt rääkis pidevalt, et tahab kohvikusse. Miskipärast just rasketel hetkedel hakkas ta kohvikusse nõudma. Jaanuaris palaviku ja kõrvavaluga perearstil käies nuttis ka: kohvikussseeeeee!

Aga nüüd on uued ajad, uued kombed. Esimestel karantiinipäevadel tahtis kohvikusse, aga nüüd on paar korda öelnud: tahan metsa.

Uued ajad, uued kombed… Ma olen alati vihanud šoppamist. Kõige rohkem poes kohal käimist, aga neti oma ka. Ja nüüd, ma ei tea, mis toimub, aga ma lihtsalt tahaks tellida üha uusi ja uusi asju e-poodidest. Õnneks saingi seda korduvalt teha, sest beebikraami oli vaja. Nüüd aga pean juba pingutama, et mis veel. Avastasin, et mind väga häirib, et meil ei ole korralikke riisikausse. Vaatasin, Eesti netipoodides on riisikausi valik väike ja igav. Aga Jaapani Amazonis…. oioioi. Saan veel võtta pikki tunde, et välja valida täpselt, milliseid soetada.

Selline uus mina. Lisaks tahan uusi pudrukausse ka, aga ei oska neid praegu kuskilt otsida. Pudrukauss on guugeldades üllatavalt ebapopulaarne sõna.

Meil oli vahepeal koroonapaanika ka. Luukal tõusis järsku väga kõrge palavik. Helistasime koroonaliinile ja perearsti nõuandeliinile, soovitati lausa kiirabi kutsumist kaaluda. Päris hirmus öö oli. Ma mõtlesin, et oleme olnud ju nii tublisti kodus, aga kas tõesti kui käisin selle korra poes ja apteegis või kui käisime pea tühjal mänguväljakul või… Sihukesed süümekad. Ja mõtlesin, et nüüd pean ise koroonatesti tegema ja siis pean sünnitama minnes valveämmaemandale helistama, et olen koroonapositiivne ja nad paigutavad mu koroonakorrusele ja kas nad siis võtavad väikese Lily Marie minust sotsiaalsele distantsile, kui ta sünnib ja…

Järgmise päeva lõunaks oli vana Luukas tagasi, terve ja rõõmus. Katsusin, tal vist tuli viimane tagumine hammas. No on põrgu.

Kui ma juba kiidan, siis Shod ka. Ma olen ikka mõelnud oma kümme-kaksteist aastat, et miks Sho nii imeline kaaslane on. Tegelikult eksin, esimesed 10 aastat olen lihtsalt mõelnud, et haruldaselt normaalne inimene. Aga viimasel ajal tulin selle peale, et tal on superpower. See on paindlikkus ja võime kohaneda. Superpower seepärast, et tegelikult-tegelikult on paindlikke inimesi maailmas nii vähe. Aga paindlikkuseta on ikka väga raske, sest elu on käänuline… üks hetk avastad, et sul on väljamaa tüdruksõber, järgmine hetk avastad, et te kolite post-sovjetimaale, siis avastad, et… Okei, võin seletada seda niiviisi anekdootlikult, aga usun, et saate ilmagi aru: elu on keeruline ja käänuline ja väga raske on kohanemisvõimetul inimesel selle tõsiasjaga toime tulla.

Aga tema on tüüp, kes Eestisse kolides hakkas regulaarselt avalikus saunas käima ja kes sööb hommikuti putru, kuigi ma näen tema näost, et see ei maitse talle eriti. Ja kuigi jaapanlased toorest hiina kapsast ei söö, on Sho võtnud eeskuju eesti sööklakultuurist ja valmistab meile viimasel ajal hiinakapsasalateid. Hullult maitsvaid seejuures.

Need on kõik mõttetult triviaalsed näited, aga see tema paindlikkus ulatub mitte-triviaalsustesse ka. Ma lihtsalt ei oska praegu tuua näiteid ilma, et postitus veel poole pikemaks veniks. Igal juhul, seepärast ta ongi imeline.

Nüüd on see saun, kus ta igal nädalavahetusel käis, kinni. Seal hakkaski mu hinnagul neonatside protsent kahtlaselt kõrgeks muutuma. Okei, Sho ütles, et üks neonats käib temaga saunas. Aga üks ongi natuke liiga palju.

Miki on ka hea kass. Neil on Luukaga mingi kambavaim tekkinud.

8 thoughts on “kiidan last, meest ja natuke ennast

  1. Igakord imestan, kuidas ühele inimesele on antud nii kohutavalt nauditav kirjutamisoskus, nii mõnus huumor, nii eluterve maailmapilt, aga kui juba antud,siis rakendatagu oma andeid inimkonna hüvanguks edaspidigi! (Ja soovitavalt tihti! : ) )
    -Kohvikute asemel saate teha hoopis näiteks piknikuid. Haarate koogid ja kakao kaasa kodust või kohvikust, teete rabapiknikuid, männimetsapiknikuid, jõeäärepiknikuid, mahajäetud bussipeatuse piknikuid. Teistmoodi, aga nii mõnus.
    -Sho heade omaduste nimekirja peaks lähitulevikus kindlasti pikemalt lahti kirjutama!
    – Luukas on imetabane! Milline, huvitav, on ühe keskmise kahe-aasta-ja-neljakuuse jaapani lapsukese vanasõnade teadmise- ja viisakustase?
    -Sotsmeedias on locosid alati, praegu on nende käsitletavad teemad lihtsalt rohkem ühte auku, varem oli rõõmus kakofoonia igasugustest erinevatest (vandenõu)teooriatest. Pane telefon tasku ja väldi meedia suures hulgas tarbimist teadlikult.
    Et teie rahu ja rõõm kasvaks!

    Like

    1. Oi, mu kõrvad liiguvad rõõmsalt nagu elevandil… Täna käisimegi linnapiknikul. Kuna poodi ega kohvikusse sisse astuda ei taha, pakkisime toidu kodust kaasa ja läksime pikemale jalutuskäigule.
      Ja Luukas on muidugi haruldane noor geenius :p

      Like

  2. Aitäh! Nii värskendavalt mõnus postitus selle muu meediamüra kõrval, et pidin kohe kommenteerima! Vägagi nauditav ja palun korrata 😊

    Like

    1. Kirjutasin sulle sõnumi vastu, aga ei tea, kuhu ripakile see jäi… Igatahes ütlen uuesti, et mul on nii hea meel, aitäh! Ja lehvitan pandeemiliselt vastu 😀

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s