sünnitusplaan

Olen siin kõvasti tegelenud sünnituse visualiseerimisega. Kujutasin ette loomulikku sünnitust, sellist, kus ma loomulikult lesin operatsioonilaual… sellist hüpnosünnitust, kus narkoos on mu hüpnotiseerinud, sellist… aktiivsünnitust, kus arstid on aktiivsed, lõikavad mu kõhu lahti ja võtavad lapse välja.

Esitasin oma visiooni viimati arstile ka, kellega sünnitusplaani koostama peame ja kes mind telefoni teel “läbi vaatas.” Mulle tulevad haiglast pidevalt telefoni sõnumid sisuga, “ära tule vastuvõtule”. Mul on järg paigast juba, millistele vastuvõttudele ma nüüd jälle tulla ei tohi.

Telefonitsi oli arsti keeruline veenda ka, ei õnnestunud (nagu K. hästi välja tõi) nii efektselt nutta ja väriseda, kui näost-näkku kohtumisel oleks võinud. Ütlesin vaid, et mu lemmik osa eelmisest sünnitusest oli erakorraline keiser, äkki annaks seda korrata. Arst ütles, et nii päris ei tehta – ja oligi kõik.

Keisrilõige oli imeline… sai sügavalt magada… ja lõhki lõigati kõht, kõik muud kohad, mis muidu oleks lõhki võinud minna, jäid täitsa terveks. Pole sugugi halb diil.

Enne lootsin, et äkki tuleb laps aprillis välja. Ehk mitte Hitleri sünnipäeval ega Lenini omal, aga millalgi sinna kanti. Nüüd on mul uus plaan last igavesti kõhus hoida.

Tegelikult, mai alguse tähtajani vähemalt, sest õnneks panin juba enne koroona-paanikat eraarstile vastuvõtuaja ja seepärast ei muretse ka liialt suure haigla telefonivastuvõttude pärast. Eraarst ütles aga, et laps kõhus jälle imepisike ja hea, kui tähtajaks kolm kilogi kokku saab. Nii et parem kosugu veel.

Mul on uneprobleemid ja kui L. öösel ärkab, siis ma ei jää enam magama ka siis, kui tema jääb. Viimati lubasin, et kui tuleb järjeskordne kahest viieni üleval passimise öö, siis võtan blogi ette. Täna kell pool viis lasi L. kuuldavale lihast ja luust läbi lõikava õudusfilmikriiske. Kaks järjest, tegelikult. See kriise on kirjeldamatu. Ta on seda korra varem ka teinud. Meie kõik ärkasime üles, seejuures tema magab lihtsalt edasi. Täna ta isegi ärkas korraks ja vajas käehoidmist, et uinuda. Aga mina, Sho ja kass olime üleval. Sho ja kass jäid küll magama nüüd.

Ei tea, kas kass andestab mulle, et ma järjekordse tite majja toon. Luuka puhul võttis aega üks aasta, et ta andestaks. Aasta võttis aega enne, kui ta minu külje alla poeks, näiteks. Ma võisin teda muidugi harjata, aga ta mitte kunagi ei nurrunud selle peale. Kui Sho harjas, siis nurrus nii, et maa värises. Ja ta tegi neid feik-rünnakuid minu suunas. Kunagi päriselt ei rünnanud, aga jõllitas mind nagu saaki ja siis tegi sööstu mu suunas, kusagile poole tee peale.

Tegelikult, nüüd on Miki muutunud mees, tuleb toime nii meie lapsega kui ka külalistega. Nii et usun, et tal on uue lapse suhtes ka pigem suhtumine, et kui trumm läks, mingu pulgad ka. Ta on välja kalkuleerinud, Luuka kaudu saab ta meilt kõigilt punkte kasseerida, mis tähendab, et ta näitab lapse suhtes üles äärmist kambajõmlust. Kui L. ärkab lõunaunest, siis Miki käib tal sabaga üle näo ja kõrva ja kukla. Üldse, alati tervitab kass last esimesena.

Aga jah… unega on mul kehvasti. Ei õnnestu asendit leida ja hingata on nii raske, nii et sügava une saavutamine suht võimatu. Ja kui siis L öösel ka korraks ärkab, siis mina ei jää magama enam.

Kui ma telefoni vastu võtan, siis küsitakse teiselt poolt “kuhu sa kiirustad?” või “mis sa ohkad?”. Ma ei kiirusta ega ohka, ma hingan lihtsalt! Lisaks sellele, et kopsud kokku surutud, on nina ka kinni koguaeg.

Aga päevasel ajal elame oma igapäevast karantiini-idülli. Saan aru, et inimesed on kahes paadis – ühed, kelle elu on segi paisatud ja teised, kes ütlevad häbelikult, et neile täitsa meeldib selline elukorraldus. Ma olen selles teises paadis.

Esiteks, karantiiniks valmistumine ei erine eriti beebi sünniks valmistumisest. Peab arvetama, et kodust välja ei saa, midagi teha ei saa, kõik peab olemas olema… Teiseks, karantiinis elamine ei erine väga palju vanemapuhkusel olemise argielust.

Aga lisaks, minu jaoks oli üks elu oluline murdepunkt, mis paljusid praegu piinab, juba igiammu ära. Nimelt see suur muutus elus, kui teised ei dikteerinud mulle enam mu päevarutiini, vaid pean ise otsustama, mida, millal ja miks teha.

Algul oli see õudne – see oli siis, kui kõik koolid läbi said, aga ma elasin edasi Jaapanis ja tööd tegin ainult paar päeva nädalas ja ülejäänud aja olin isolatsioonis. Mul oli tõenäoliselt depressioon ja polnud kellegagi suhelda ka, nii et ma lihtsalt ootasin, millal Sho töölt koju tuleb (hilja!), et ta siis surnuks rääkida.

Siis kolisime Eestisse ja kõik läks korraga helgeks. Aga ma valisin ettevõtja-elu: ise püstitad eesmärgid, ise koostad päevakava, ise vastutad tagajärgede eest. Kui teed, on tehtud, kui jätad tegemata, on tegemata ja kõik. Valulik algul küll, aga kui ära harjuda, on see nii magus elu, teate. Nii magus! Lubades endale natuke varahommiku-läägust, siis ma usun, et meil on see üks elu, mis lõpeb surmaga ja ainus päriselt taastumatu ressurss on aeg. Nii saab põhiküsimuseks, mis on need mõtted, teod ja tunded, mis seda aega väärt on – ja mis mitte.

Seepärast sobib karantiinielu mulle. Luukal on Sho jaoks tihe programm: vaatame vanasõnakaarte. Loeme raamatut. Nüüd on kukerpalliaeg… raamatut… vanasõnakaarte…

Minuga on tal täielikuks lemmikuks kujunenud Petrone “Marta varbad”. See on tõesti hea raamat – kirjeldab just seda maailma, kus Luukas elab ja just selliste sõnadega, millest ta aru saab.

Vanasõnakaartidega on nüüd selline lugu, et Luukas oskab neist peaaegu kõiki. Neid on oma nelikümmend vanasõna. Ma tunnen end pisut alaväärsena, oskan ehk kümmekond. Aga vastupidiselt temale saan ma aru, mida need tähendavad! Luuka ja Sho arutlused vanasõnadest on umbes sellised:

Luukas: ületa kivisilda kopsides.

Sho: kivist sild tundub tugev, aga tasub ikka kontrollida…

Luukas: kops! kops!

Sho: …kontrollida, kops-kops, et sild katki ei lähe..

Luukas: kopsisime pulgaga vastu kivi

Sho: jah, täna käisime pargis pulgaga kopsimas…

Luukas: vastu autot ei tohi kopsida…

Sho: ei tohi

Nad käivad viimasel ajal õues kodu lähedal tühermaal, mida Sho kutsub koerasitapargiks. Koeraomanikud käivad seal kutsasid tühjendamas, Luukas ja Sho kive vaatamas ja pulgaga kopsimas.

On vist nii, et keeleteadlased räägivad high-context ja low-context keeltest. Keeltest, kus lausetes on palju infot ja teistest, näiteks jaapani keel, kus lauses eneses on vähe ja palju peab tulema kontekstist. Näiteks inglise keeles on sul alati vaja lause alust – vastust küsimusele “kes teeb”. Jaapani keeles võib lause aluse vabalt ära jätta – ja jäetaksegi -, sest see selgub kontekstist.

Väikelaste kõne on aga ikka über-high-kontekstiline (siin on teile sõnavärd). Pole ime, et ainult nende vanemad aru saavad, mis nad räägivad, isegi kui sõnavara on juba päris okei. Pidevalt toimuvad sellised dialoogid, nagu see kopsimise oma. Eile õhtul ka, L. peseb hambaid ja viipab kuidagi selja taha ja ütleb: kukkusin.

Ma: jah, ükskord (kolm nädalat tagasi?) sa istusid siin ja pesid hambaid ja järsku kukkusid selili kraanikausi alla.

Luukas võtab jalalabast kinni ja ütleb: jalg sai haiget.

Ma: jah, ükskord (kaks ja pool kuud tagasi?) sul kukkus sahtel jala peale.

Luukas: arst vaatas

Ma: jah, läksime taksoga haiglasse ja arst vaatas, kas jalg on katki.

Sellised lood. Aga Luuka elu on muutunud kodus olles küll. Paar päeva tagasi mängis oma mänguloomadega. Tänitas nendega sellisel toonil nagu ma temaga tänitan ja vahepeal ohkas jõulise tülpimusega nagu mina ohkan.

Luukas: EI TOHI! Vaata siia! Seisa siin! Mänguväljak on kinni ju!

Ma kõrvalt hakkasin naerma ja ta sai aru, et hästi paneb, nii et lisas, endal naerusäde silmas: ei ole naljakas!

See lause, tundus talle, sobib ka ema häbi-fraaside ritta.

Üks teine päev ma ütlesin talle “tibu-tibu-Luukas” ja ta vastas “tibu-tibu-emme”. Ma muidugi vaimustusin ja ta sai jälle aru, et siit annab veel profiiti lüpsta ja lisas: hea laps! Toimis.

Aga jah, “mänguväljak on kinni!” tüüpi karantiinimängud ja linna fäänside liumägede külastamise asemel koerasitaparkides pulgaga kivi kopsimine on see, kuhu me omadega jõudnud oleme. Ja mööduvatele autodele lehvitamine. (Kõik lehvitavad autost vastu, kusjuures.)

L. ärkaski nüüd üles ja üldse ei mäleta oma verdtarretavat õuduskriiset. Mina pean jälle lõunauinakuga kompenseerima.