nagu lollakas

Me tegeleme praegu räämas talu ostmisega. Või tegelikult mitte. Tegelikult vist ostetakse nina eest ära, aga naljakas lugu, nii et räägin ikka.

Sirvin alates koroonast, mil kodukontor Sho meeleheitele ajas, kinnisvarakuulutusi. Maatükke või päris uusi maju, sest kes oleks nii loll, et võtaks endale vana maja putitamise koorma. Peaaegu oleks vanaema majaga sellesse ämbrisse astunud. Tark kaks korda ju ei astu.

Aga mulle jäi silma see vana talu. Laudpõrandad, veranda, viljapõld, saun, suur tamm… Me peame selle saama, leidsin, ja järgnevatel päevadel obsesseerusin. Siis maakler kirjutas, et maja broneeritud juba. Rahunesin.

Aga mõni päev hiljem helistas, et jälle vaba. Esimene ostja ei saanud pangalaenu, teine ostja oleks kogu raha taskust maksnud, aga tal läks kombain katki ja nüüd peab seda parandama. Aga veel 15 tahtjat on ja kutsub kõik riburada pidi järgmisel tööpäeval vaatama. Oli reede õhtu, nii et nädalavahetus käes. Ma saatsin paanikapäringu panka ja lootsin, et pank teeb otsuse meie eest, aga järgmisel tööpäeval vastas pank täiest vastutustundetult, et annabki laenu ja peame oma peaga edasi mõtlema.

Meil on uue kodu teemadel Shoga selline suhtemuster, et mina armun mingisse ideesse ära ja muutun obsessiivseks, Sho aga muutub tasakaaluks külmaks ja tõrksaks ja esitab lollakalt ratsionaalseid küsimusi, mis mul kaane pealt viskavad. Ma solvun ja ta lõpuks vabandab. Nii tervislik, nii tervislik. Selle talu teemal jõudsime vahepeal ühe või kaks solvumise ringi teha juba enne, kui vaatama läksime.

Iga uue maja või maatüki suhtes on Sho jäänud neutraalsele või tõrjuvale seisukohale. Sellesse talusse kohale jõudes tekkis aga saatuslik hetk: sõitsime hoovi sisse, kui seal pistis lõugama suur hirmuäratav ketikoer.

Vaatasime maja ka. Piltide kaudu hais ei levi, aga majja astudes lehkas see nii hirmsasti, et selgelt mõelda polnud võimalik. Peamiselt kassikuse järgi.

Maakler ütles, et tegelikult ühed eelmised külastajad broneerisid juba ära, aga kui tahame järjekorda võtta, oleme järgmised. Võtsime igaks juhuks järjekorda.

Ma lõpetasin majas maakleriga vestluse ja astusime välja, kui nägime, et Sho sügab hirmuäratavat ketikoera. Ma küsisin, kas koer on kuri. Maakler ütles, et ta Shod vaadates teab nüüd öelda, et vist ei ole. Aga et koer tuleb taluga kaasa või pannakse magama.

Koduteel ütlesin Shole, et näed, peame nüüd vana koera pärast maja ära ostma. Küll saab see alles kallis koer olema, muigas Sho. Ma ütlesin, et siis peame koera jaoks uue auto ka ostma. Sho ütles, et äkki ta ikka istub hästi rahulikult tagaistmel Luuka ja Marie turvatoolide vahel.

Hommikuks, kui viimased haisujäägid ninast kadunud, hakkasin miskipärast guugeldama renoveerimisblogisid. Nagu mingi lollakas, noh.

Lihtsalt, vana maja ja vana hundikoer kõlab nagu… karma. Kuus aastat tagasi, kui Eestisse kolisime, siis ka räämas majja vana hundikoera juurde. Tundub, et meil pole sellest pääsu.

Paar päeva hiljem helistas maakler, et juristidest noorpaar, kes pidi maja ostma, oli hakanud broneerimislepingut lugedes ennast tõestama ja polnud mingi punktiga nõus ja üldse tundusid tülikad ja pahatahtlikud ja nii jäi kaup katki. Aga maakler ühendus järjekorras järgmistega, kes pidid juba notarisse ilmuma, aga siis lükkasid haiguse tõttu kohtumise edasi esmaspäevale.

Mis järgmistega, küsisin. Me pidime ju järjekorras järgmised olema. Pidite või, ütles maakler. Tal oli midagi segamini läinud.

Nüüd oleme meie järgmised, kui praegused soovijad esmaspäeval notarisse ei ilmu.

Maitea. Ma loodan, et ilmuvad. Loodan, et see karikas meist ikka mööda läheb. Sest vastasel juhul laseme me pea norgu ja tatsume saatusele vastu. Notarisse allkirja andma. Mis parata, karma ja karikas. Räämas maja ja vana hunt. Meil pole siin enam midagi otsustada. Sho vaatas juba suuremaid autosid.

Me ei saa ju 45ruuduses korteris suurt koera pidada. Kahe väikelapse ja kassiga koos. Või saame? Niikuinii saame. Ühesõnaga, kui varsti riputan üles kuulutuse, siis teate, mis teema on. Tasuta ära anda 60 000-eurone vana hundikoer.

Kõlab nagu nali, aga ma isegi ei tee nalja. Vaatame, mis esmaspäev toob. Küllap ostetakse maja ikka ära ja ma saan uutel teemadel obsessseeruda.

Kui maikuus olin kindel, et kohe ostan Kibunasse maatüki ja mõtlesin end sel teemal üle ja norisin Shoga tüli ja kui kurtsin M.’ile, et ei tea, kas teen vea, kui ostan ja kas teen vea, kui ei osta, siis M. vastas budistliku rahuga: tead, vahet ei ole.

Ma nüüd kordan seda mantrana. (Ateist siin pajatab karikatest, mantrast, karmast…)

Vahet ei ole. Või sama mõte Viidingu sõnadega: see kõik ei loe vaid päevad need on loetud

Ka Maanus suri, ära suri Maanus… Heh, see osa hästi mantraks ei sobi.

Rasedast mitte-rasedaks saamine on üks imeline asi: üleöö kaob kinnine nina. Hetkega on kopsumaht taastunud ja ma ei hingelda enam. Ja mu põis…. oo, mu põis. Viimastel raseduskuudel guugeldasin “pregnant can’t pee” ja kõikide nende KASUTUTE artiklite vahel, mis kirjeldasid, et rasedana hormoonide mõjul verevarustus bla bla blaaaa, oli üks postitus, kus oli selgelt kirjas: “pane pea põlvede vahele. You’re welcome” Aitäh-aitäh-aitäh! Aga nüüd on mul raudpõis. Milline mahutavus! Kingitus värskele lapsevanemale, kes ei saa oma kallist aega vetsus käimisele kulutada.

Selline põiereportaaž. (Paar postitust tagasi kirjutasin klišee asemel kližee, siiani piinlik. Reportaaž on vist õigesti.)

Selle sünnitusega sai läbi seitse aastat kestnud peatükk mu elus. Seitsme aasta läbivad motiivid olid “kas ma jään rasedaks, kas katkeb, katkeski, kas ma ei saa mitte kunagi lapsi, mida ma oma eluga teen, kas ma jään jälle rasedaks, kas laps on terve, kas ta ja ma jääme sünnitusel ellu…” Seitse. Aastat.

Aga nüüd on kõik. Nüüd olen vaba uueks peatükiks. Kaks on hea number. Kui kolmas just ei üllata.

Kuulasin intervjuud Madeleine Albrightiga, kes ütles, et ta sai oma esimese “päris töö” 39aastaselt ja mõtlesin, ješš! Mu sisetunne koguaeg ütleb, et – kui ma just noorelt ei sure -, on kõik veel alles ees. Klassiõde S. lõpetas just arstiteaduskonna cum laude. Alustas õpinguid pea 30selt. Räägin temast kõikidele. Kahekümnendad eluaastad on otsimiseks.

Koroona pani minu töistele ettevõtmistele tegelikult ka pommi alla, aga mul on natuke suva, sest eluga niikuinii tegemist ja mu armas rahabeebi toodab veel poolteist aastat kena hüvitisekopikat. Tulevikku niikuinii ei aima.

Eriolukorra lõpp läks meil täitsa käest ära – Sho hakkas patsi kandma. Mõtlesin, et pean kodust hävitama kõik patsikummid ja nende laadsed asjad. Aga enne, kui tegudeni jõudsin, tuli tal juuksuriaeg kätte. Oh jah. Ma tean küll, et heas ja halvas ja haiguses… aga patsiga?

Samas on see ainus asi, mida talle koroona-ajast ette heita. Huvitaval kombel ei ole mul kunagi elus Shost kõrini saanud. Võin temaga ükskõik kui palju ninapidi koos aega veeta. Küll aga pean tunnistama, et kui ta on kodus, siis ma olen hädisem, ei saa asjade ja lastega hakkama, lähen närvi, vajan abi. Kui ta jälle kontoris tööl käima hakkas, võtsin end kokku ja kõik sujus.

Kohe, kui Sho töölt tuleb, kaovad nad Luukaga paariks tunniks õue. Ükspäev tegid vabatahtlikku rohimistööd kortermajade lillepeenras. Õhtul rääkis Sho entusiastlikult, et neil on juba selge, millised kassid millistel rõdudel elavad.

Ei taha siin läägelt kiitlema hakata, aga mainin lihtsalt ära, et Sho on alati hea isa olnud lapsele, aga nüüd kahele lapsele on veel parem, tundub. Ta on hea meeskonnamängija.

Viimastel kuudel, eriolukorra ja õe sünni mõjudel, on Luuka jaapani keele areng olnud kiirem kui eesti keeles. Pole ka ime. Shoga räägivad nad igasugu põnevaid jutte. Minuga on pigem “pese hambad ära!”, “ära tee!” “pane riided selga!”, “kohe magama!”…

Ka on hästi aru saada, et eesti keel on nii palju raskem kui jaapani keel. Jaapani keel on meeletult reeglipärane, eesti keeles on sisuliselt igal uuel õpitud sõnal eelmisest erinev käänamis- või pööramisviis või minevikuviormid või… Nii kõlab Luuka jaapani keel ka peaaegu veatult, samas kui eesti keeles kipuvad vead sisse tulema. “See on mürgine seen. Ei tohi sööda.” Seleta siis väikelapsele, et õiged vormid on “sööma, süüa, sõin”.

Luukas on vahel nagu temperamentne välismaalane, kes vehib kätega ja otsib eesti keeles õiget sõna, aga kui ei leia, ütleb ikka jaapani keeles ära.

Mitte et ma muretseks. Lihtsalt raporteerin. Ta on alles kaks koma seitse (nagu titematemaatikas öeldakse) ja lõppeks, kuni Eestis elame, jääb eesti keel domineerima niikuinii.

Marie, mu Lily Marie… Räägib praegu Shoga juttu. Jutustamisest on saanud tema põhivajadus. Enne oli ainult söömine, magamine ja seedimisprotseduurid. Ta on hea rahulik laps. Öösel ärkab nii vähe. Üksteist jääb ööunne ja võib juhtuda, et enne kella nelja süüa ei taha. Vahel on muidugi erandeid. Jaanipäeva paiku ärkas pool kaks ega tahtnud enam magama jääda. Vaatasin, kuidas kell kaks oli õues juba valgem ja kell 2.15 hakkas esimene lind laulma. Päris pikad tööpäevad lindudel praegu.

Beebid on esimese kuu nii igavad, aga nende elus toimub nii palju. Kui luksub, siis üleni. Kui sööb, siis üleni. Kakab – üleni. Kui Luukas oli beebi, siis teda vaadates hakkas mul tihti kummitama “Lovin’ you is easy cause you’re beautiful.” Marie puhul oli vahepeal küll tunne, et… tibuke, ma armastan sind kõigest hoolimata. Hehee. Beebiaknest, kiilanevast pealaest, pidevast kabuki mie-olukorrast… Aga nüüd on ta juba nii ilus. Ta naeratused ja pikad pilgud on taevalikud.

Luukaga teadsin ma täpselt, mitu nädalat vana ta on. Mariega olen viimased kolm nädalat vastanud küsimustele, et ta on poolteist kuud vana. Juuni, tundub, kestis vähemalt kuus nädalat. Igal juhul saab ta paari päeva pärast 2-kuuseks ja täitsa imeline ikka, et nii väike on täiesti inimene. Vaatab sügavalt silma ja kuulab, mida ma räägin ja siis ütleb, mida tal öelda on ja… Kui nutab ja ma küsin, mis mureks, siis lõpetab nutu ja hakkab kurtma, mis kõik viga on. Ise alles tuli kõhust välja.

Öeldakse, et inimesed on kõige atraktiivsmad siis, kui nad teevad parajasti seda, mida kõige paremini oskavad. On oma elemendis, noh. Värsked beebid on kõige võluvamad rinnal olles. Rahu ja keskendunud pilk, ekspert tegutseb.

Muuseas, Luukas viimasel ajal täpsustab, kui piima tahab, et lehmapiima.

Oh jah. Aga L. ei käi enam lastehoius ja lasteaia lükkasime järgmisesse sügisesse. Nagu lollakad. (Selle postituse refrään.)

Oli mai algus ja Marie kohe sündimas ja kiiresti pidi otsustama, kas lasteaiakoht vastu võtta. Küsisin Sholt, ta pakkus, et kui Miki saba läheb paremale, siis läheb lasteaeda, kui vasakule, lükkame edasi.

Miki saba käis vasakule ja paremale. Siis ma lihtsalt küsisin Luukalt, kes parasjagu klotsidega mängis, kas ta tahab lasteaeda minna. Ta vastas “ei”.

Nüüd olen end nurka mänginud. Terve aasta iga päev hommikust õhtuni kahe lapsega kodus olla…

Aga tõsisemalt rääkides, siis esiteks, ma ei arva, et laps peab tingimata lasteaias käima. Hoius käis L. seepärast, et ma käisin ülikoolis. Aga praegu olen akadeemilisel. Teiseks, me ei tea, mis koroona-sügis toob. Kolmandaks, kõik muud viirushaigused levivad lasteaias ja siis toob L. need koju beebile ja kahe haige lapsega kodus olla on kõvasti retsim kui kahe terve lapsega… Sellised lood.

Nii et ma ei saa midagi muud teha oma eluga, kui lastega tiksuda. Pean vaatama, et ma üle ei väsi, sest siis muutun laste suhtes vastikuks. Nii peangi blogimise asemel lõunauinakut tegema. Sõpradega suhtlemise asemel lõunauinakut tegema. Kusagile minemise asemel lõunauinakut tegema. Kui L ja M korraga magama juhtuvad, muidugi. Aga tavaliselt teevad nad vahetustega, nii et ei mingit lõunaund mulle.

Kuigi viimasel ajal polegi väga hull olnud. Olen lõunal pannud Luuka vankrisse, Marie sülekotti, kõrvaklapid pähe ja podcaste kuulates ringi jalutanud.

Ma olen naaberkohvikus nii kohalik, et kui see pärast koroonat avati ja ma sinna ühe lapse asemel kahega läksin, soovis teenindaja laial naeratusel palju õnne.

Ükspäev hoidis ema 45 minutit mõlemat last ja ma käisin korraks vana tuttavaga naaberkohvikus istumas. Pärast silm säras ja meel muljeid täis.

Enne veel kammisin juuksed ära. Harja võttes seletasin emale, et hakkasin ükspäev juukseid kammima ja vasakult kuni kõrvani kammisin ära, aga siis tuli midagi ette. Ja see “ükspäev” ei olnud isegi eile, vaid millalgi varem. Ema naeris.

lily marie

Täna tahan teile jutustada naerugaasist. Tuleb välja, et sünnitamine on üks vähestest tõsistest ülesannetest, mida võib joobes olles sooritada. Naerugaas oli nii hea, et inspireeris mind isegi väikesele orientalistlikule luuleteekonnale:

Naerugaas naeru- / gaas naerugaas naerugaas / naerugaas naeru

Tahtsin blogipostituse pealkirjaks panna naerugaas, aga viisakusest panin sündinu nime.

Epiduraal tuleb ja läheb, naerugaas on igavene, mõtlesin. Kuni nad pakkusid epiduraali. Siis mõtlesin: epiduraal forever.

See algab sellest, et pead olema kägaras ja anestesioloog torgib nõelaga su selgroogu. Ideaalis ühe korra, aga mu selgrool oli midagi viga, nii et ta surkis ja torkis ja ütles, et no ei saa nõela läbi. Ma isegi tegin ettepaneku, et äkki jätaks plaani katki. Aga teised leidsid, et ikka võiks. Ta ütles, et annaksin teada, kui mul tuleb tugev peavalu. Sest ta torkis nii palju. “Aga see on ravitav.” Kui ta lõpuks sai ja ma pilgu tõstsin, siis ütles anestesioloogiaõde: tsau, Maarja. Tuli välja, et tuttav inimene. Oh jah.

See sünnilugu ei ole ehk klassikaliselt inspireeriv, nii et esmarasedad lugejad võiks kaaluda mitte-lugemist. Aga tegelikult läks kõik väga hästi. Algul hästi, siis halvasti, siis hästi (naerugaas) ja hästi (epiduraal) ja hästi (keisrilõige).

Algul hästi seepärast, et mulle tundus, et see sünnitus algas eelmisest erinevalt ja mõtlesin, et äkki siis kulgeb ka erinevalt. Aga kui õhtul Luuka magama laulsin ja seejärel haiglasse läksin, enda meelest ikka tõsiste valudega, veed ka tulnud, siis valveämmaemand vaatas, et emakakaela avatus on null ja tegi mulle selgeks, et ma ei sünnita, need pole valud. Tundus, et aasta on 2017.

Näitas, kuidas aparaadil kriipsud siis on, kui naisel päriselt valus on ja ta päriselt sünnitab. Viisakalt ja pehmelt seletas, aga igal juhul oli masin oma lõpliku sõna öelnud. Tule tagasi, kui päriselt asja on. Võin su lasta sünnituseelsesse tuppa, aga seal on veel kolm naist, ütles. Kodus on dušš, kodus on parem. Sõitsin koju tagasi, suurest nördimusest polnud tuhusidki enam.

Kodus hakkas jälle pihta, suutsin paar tundi kannatada ilma kedagi üles äratamata, siis helistasin ämmaemandale, et palun ma tahan ikka haiglasse tulla ja ta ütles, no tule. Öeldakse, et sünnitusvalu on ainus mõtestatud valu, aga mul juba teist korda tundus, et see minu oma ei ole kuidagi mõtestatud. Mitte mingis ülekantud tähenduses, vaid lihtsalt liiga valus on, arvestades, et midagi tegelikult ei toimu.

Ämmaemand ütles, et ikka on avatus null. Aga kuna ma nüüd nägin juba piisavalt piinatud välja ja asi tundus ka talle kahtlane, rääkis ta arstiga ja nad lubasid mu sünnitustuppa. Siis oli kell kolme-nelja paiku varahommikul. Ma sain naerugaasi ja komponeerisin tolle haiku. Mu jaoks oli selge, et tegu eelmise sünnituse kordusepisoodiga, nii et uurisin, et äkki jätaks osa piinast vahele ja teeks kohe keisri, aga see asi jäi venima. Samas, suvv. Naerugaas.

Hommikul vaadati, et ikka pole avatust. Ütlesin, et äkki… keiser…? Ämmaemand ütles, et arst tuleb ja hindab, aga paraku on täna keisrile järjekord: sünnivad ühed kolmikud ja ühed kaksikud ja siis on veel mitu erakorralist. Kuradi kolmikud. “Ehk soovite epiduraali, kuni ootate?” Tegelikult ta ei öelnud seda kelneri toonil. Aga ka seekord pakuti epiduraali mitte niivõrd valu leevendamiseks, vaid selleks, et vahel selle mõjul hakkab emakakael siiski avanema.

Sain epiduraali ja edasi viis-kuus tundi ma lihtsalt tsillisin. Mitte midagi ei toimunud. Sünnitus pausil. Tukastasin, tsättisin, vahtisin telefonist asju. Õhtupoolikul tuli arst, kontrollis avatust ja ütles, et endiselt pole mingit. Rääkis, kui ohtlik on keisrilõige, eriti, kui juba teist korda. Ma küsisin, kas siis on muid variante veel. Arst ütles, et ei ole.

See oli ikka sürr kogemus. Eelmine kord olin narkoosiunes, seekord ärkvel. Lihtsalt pool keha oli kadunud kusagile. Nüüd tean, kuidas mustkunstnikud naisi pooleks saevad, mõtlesin. Anestesioloogi abiga.

Anestesioloog semmis õega, rääkis Michael Jordani dokumentaalist. Arstid rääkisid kes kuhu kolinud oli. Väike Lily Marie tuli kõhust välja. Imeline. Ämmaemand pani ta põse vastu mu põske.

Emakakaela avamine pole ehk minu kübaratrikk, aga keisrilõikest kiire taastumine paistab seda olevat. Seda nii mul kui Lily Mariel kui Luukal, tegelikult. Ja haav on seekord palju ilusam, kui esimesel korral oli.

Arst ütles, et muidu oli okei operatsioon, aga emakas natuke rebenes. Aga õmblesid kokku. See kõlab küll ohtlikult. Lugesin pärast paberitelt operatsiooni detaile. Seal oli kirjas ka, et tampoonid ja instrumendid üle loetud – kõik kõhust eemaldatud. Mul on selle üle hea meel, aga täitsa huvitab, et kes millal selle kõik kirja paneb. Kas operatsioonil oli kohal kroonik, kes tippis arvutis samal ajal..? Ja kui arst oleks instrumendi kõhuõõnde jätnud, oleks kroonik ajaloo täpse kajastamise huvides märkinud, et üks jäi sisse? Aga kui kroonikut pole ja dokument tagantjärele täideti või… või on see selline lünkade täitmise ankeet… , siis on see ju puhas formaalsus ja me tegelikult ei tea, kas arst luges instrumendid üle… ju. Ehk mõni teemaga kursis inimene oskab mulle seletada.

Marie on mu lemmik-tütar. Kui Luukas sündis, oli ta selline… super-modell beebi: pikkade jalgadega, muret-tekitavalt peenike, nägu nagu lõuend.

L. oli ainult 2.8 kilo, aga Marie oli sündides turske 3.1-kilone tükk. Sündis ka nagu tõsisest madinast võitjana välja tulnud, kulm rullis. Enda eest oskab ta hoolt ka kanda. Kahe nädalaga kasvas 3.6-kiloseks. Kes on tite-versumis võõras, teadke, et see tähendab metsikut söömarlust. Öösel magab ja ärkab söömiseks just nii palju kui peab, aga mitte rohkem. Päeval ka suurema osa ajast magab. Iga päevaga muutub järjest armsamaks. Ainult et üldse ei saa aru, kelle nägu ta on. Sõrmed-varbad on tal Sho omad, pikad ja peenikesed. Vedu.

Aga jah. Haiglast koju tulin taksoga. S ja L tulid välisuksele vastu. L. osutas mu süles olevale Mariele ja küsis: mis see on. Ma ütlesin, et see ongi su väike õde Marie, kes viimaks kõhust välja tuli.

Seda ei oskagi ära kirjeldada, kuidas Luukas oma õega tutvus. Ta oli kuidagi nii uhke ja nii õrn ja nii rõõmus ja segaduses ka ja… Vaatas teda hästi lähedalt, natuke ebaleva naeratusega. Ja kui Marie oma pikki sõrmi liigutas, siis Luukas tõstis käed Marie omade vastu ja liigutas oma pikki sõrmi samamoodi.

Aga nüüd olen vastutustundetult kulutanud oma väärtuslikku uneaega. Head ööd!

võimalik, et elu viimane postitus

… sest varsti saabub niikuniii kaos.

Olin vahepeal Luuka ja Sho peale kade, sest neil oli igasuguseid ühiseid tegevusi, aga need kõik olid jaapani keele põhised ja ma ei saanud eriti sekkuda. Vanasõnakaardid ja jaapani tähestikukaardid, jaapani hanafuda kaardimängu kaardid jne. Aga siis leidsin meile Luukaga ka intellektuaalse hobi. Nimelt on mul õudselt piinlik olnud, et ma ei tunne loodust. Linde, puid, lilledest rääkimata. Mingis vanuses ma veel oskasin eristada tihast ja varblast, aga viimasel ajal muutus see lugu ka segaseks ja üldse, kuni 2014. aastani arvasin, et musträstas on kuldnokk. Tra miks ta nokk siis kuldne on.

Aga intellektuaalsed hobid. Kuna Luukale meeldivad igasugu kaardid, leidsin netist lindude lauamängu, kus on kaardipakk ka kaasas. Lauamängu panin kohe kõrvale, aga kaarte hakkasime lappama.

Juba paar ringi lappamist ja ma olen kordi-kordi targem linnutundja, nii tore. Ainult et kord vaatasime Luukaga jälle kaarte, kui Sho osutas aknast välja ja küsis, mis lind maja ees muruplatsil on. Läksime siis uurima ja… mul oli käes 60 linnukaarti ja kõik täiesti kasutu.

Sho tõi riiulist Eesti looduse taskuentsüklopeedia, mille ta aastate eest miskipärast soetanud oli ja seda uurides selgus, et neid pagana rästaid on ka igasuguseid.

Üks teine kord oli maja ees kase ladvas selgelt hallvares, aga me Luukaga lappasime kaarte läbi, et kas ta on puukoristaja või kormoran või mis. Luukas oli õudselt kindel, et ikka puukoristaja ja ma ei tahtnud oma visiooni peale suruda.

Ma nüüd ütlen “tuvi” asemel “kodutuvi” ja “vares” asemel “hallvares” või “künnivares”. Ja luige asemel ütlen “kühmnokk-luik”. Kui tegu pole just laululuigega.

Luukas õppis linnupilte guugeldama, näitasin talle täht-haaval ette, kuidas lindude nimesid kirjutada. Seni arvas ta, et arvuti on videomasin, aga nüüd ta teab, et linnumasin ka.

Muuseas, keelepõhistest mängudest rääkides… Meil on kodus klassikaline üks vanem – üks keel-lähenemine. Pisierandid on, näiteks ma laulan jaapanikeelseid laule ikka kaasa. Aga ma ei püüa näiteks jaapani vanasõnamängu Luukaga mängida.

Ja muidugi olen mina see keelepolitseinik me kodus, kes tänitab, kui Sho vale keelt kasutab. Kuigi see võib automaatselt lihtsasti tulla ja mul ka vahel tuleb ja siis Sho küll ei tänita.

Üks sõna, mida Sho pidevalt eesti keeles kordas, selle asemel, et jaapanikeelseks tõlkida, on “üles”. Luukas ütleb “üles”, kui tahab teisele korrusele või sülle või aknalauale või toolile. Sho kordab: “uresu?” Noh, tegelikult u-täht kõlab peaaegu nagu ü tal ja r-täht on pehme, peaaegu nagu l-täht. Aga siiski. Ma ütlesin, et Sho, lõpeta ära, ütle jaapani keeles. Sest su eesti keele hääldus ei ole täiuslik!

Nüüd on tulemus käes. Kui Luukas ütleb mulle “tahan üles”, on kõik normaalne, aga Shole ütleb ta nüüd “uresu!” Ma iga kord naeran kõva häälega. Küsin Sho käest: kas sa kuuled erinevust? Kuuled? Sho lööb pilgu maha: jah, kuulen.

Elu on nii kuradi zeniks kätte läinud, käime koerasitapargis sipelgaid otsimas. Tühermaa serva ehitatakse maja ja sinna veeti uus liivakuhi ja killustikukuhi. Ükspäev jalutasime ja nägime, kuidas terve perekond kühveldas liivahunnikus meeleheitlikult ringi. Ema, isa, kaks väikest last. Vaatasime neid kadedusega. Järgmisel ja ülejärgmisel ja sellele järgneval päeval käisime ise liivakuhjas kühveldamas.

Ükspäev käisin Luukaga Mustamäe metsas aega parajakas tegemas, 35 minutit ta kopsis pulgaga puukändu ja otsis putukaid, ülejäänud 25 minutit vaatas liiva peal siblivaid sipelgaid. Mul oli ka oma kopsimispulk, olin küllaltki elevil. Mida mul muud ikka teha oli.

Luukal on raamatud ridade kaupa peas. Üks jaapanikeelne voodisse pissimise teemaline raamat on tervenisti peas. See meeldib talle nii väga, et kardan koguaeg, et ta inspireerub ja hakkab voodisse pissima.

Arvasin, et see kulus pähe oma hea rütmilise lihtsa keele pärast. Aga eile, kui lugesin talle jälle Marta varvaste raamatut ja nalja pärast jätsin lause pooleli, et ta prooviks seda lõpetada, siis ta lõpetaski mu lause. Ja tuli välja, et vähemalt oma lemmik-lood sellest raamatust on ta võimeline mulle ise “ette lugema”, minu alustatud lauseid lõpetades.

Aga jaapanikeelseid raamatuid on meil nii häid. Üks on köögiviljade võidujooksust, seal ka head rütmikad laused nagu “kabocha no bocchan kawa ni bochan”, mis tähendab, et kõrvitsapoiss kukkus jõkke. Niisugused fraasid on igasuguste viljade kohta ja need tulevad me argiellu kaasa. Nii sööb L. kurki ja ise mõmiseb “kurk ei saa järsku pidama” (kyuuri ga kyuuni tomarenai). See on muuseas põhjuseks, miks kõrvits jõkke kukub.

Aga jah, see selleks. L. tunneb juba piisavalt sõnu, et haavata. Ütleb mulle “mine ära”, sest ta tahab Shoga kahekesi rattaga sõita. Aga mul suva, niikuinii saan endale varsti uue truu lapse.

Tihti suubuvad me vaidlused on-ei ole-on-ei-olesse.

Luukas, uneaeg.

Ei oleeee

On külllll

Ei oleeee

On-onnnnn

Ei oleee

Mõlemad esitame oma “argumente” järjest melodramaatilisemalt, nii et isegi 2 aastat ja 5 kuud vana saab aru, mis on absurd. Lõpuks naerame.

Aga paar korda on temal õigus olnud, see on väga häiriv. Ütlesin, et vaata kui ilus kollane kõrvits. (Muskaatkõrvits on ju kollane, on ju?) Luukas ütles: ei ole kollane. See on oranž.

Ma muhelesin Shole, et vaat milline enesekindlus lapsel. Sho ütles, et ongi oranž ju.

Mina: ei oleeeee

Sho: on-onnn

Eile käisin suurhaigla arstil, ta ütles, et kõhus on normotroopne loode ja andis saatekirja järgmiseks reedeks, kui vahepeal midagi toimuma ei hakka.

Ta midagi põhjalikult ei uurinud, sest olen vahepeal eraarstil käinud ja too oli päris põhjalik.

Eraarstil ma rõõmusasin, et meil õnnestus temaga teha sündsusetuid nalju mitte-labasel kombel.

Pärast helistasin sõbrannaga ja ülesin talle ka, et tegin arstiga nalja ja ta ütles, et üldse on julgustav ja hea eeskuju, et ma meesarstil julgen käia. Mulle oli see üllatav, sest olen nii harjunud ja mul on ammu ükskõik, et mees. Olgu günekoloog, psühholoog, massöör…

Need aastad, kui mul kuidagi elusat-tervet last saada ei õnnestunud, olin juba nii… mitte meeleheitel, aga… tüdinud, et valmis püksid alla laskma igaühe ees, kes lubas mu probleemi lahendada.

Aga jah, me labastest mitte-labastest naljadest arstiga. Ta kutsus mu õhtul pärast töötunde verd andma ja mõõtma-kaaluma (sest koroona ajal on kaos) ja järgmise päeva lõunal ultrahelis kohtudes ütles tervituseks, et teie olete see neiu kellega ma õhtuti kohtun ja ma ütlesin midagi vastu ja siis hakkasin peaaegu pükse ära võtma (refleks!) ja ütlesin “oi, täna ei peagi ju pükse ära võtma”, jättes õele mulje, nagu eelmise õhtu kohtumine oleks kuidagi püksata toimunud. Arst ütles, et ta punastab ja et õe kulmud jõnksatasid. Ma ütlesin, et küll on hea, et kõigil maskid ees on. Ja nii edasi.

Uuringu ajal hakkasin pürgima tema lemmik patsiendiks ja selleks tarbeks võtsin üles paar riffi eelmisest blogipostitusest ka. Ütlesin, et tahaks aktiivsünnitust, kus arst on aktiivne ja et telefonis ei õnnestunud ITK arstile väriseda ja nutta piisavalt. Need naljad läksid hästi peale ja ma tundsin end sama haledalt hästi kui tol ajal, kui ma rõõmustasin, et ma oma psühholoogile (inimesena) meeldin.

Nali naljaks, aga arstiga suhtluse võlu seisnes tegelikult selles, et asi oleks võinud kukkuda välja labaselt ja piinlikult, aga miskipärast ei kukkunud. Seda blogis samamoodi esitada on suht võimatu, aga püüan. Lihtsalt, kuna sõber M. ütles, et ma olen mees-arsti hirmu puudumise tõttu eeskuju, siis katsun ka hirmunud lugejatele vihjata, et tšill. Äkki saan veel kellelegi abiks olla.

Näiteks järgneva situatsiooniga:

Arst kontrollib mu emakaarmi, seda tehakse tupe kaudu. Ütleb, näete, siin on teie põis ja armi pole selle alt nähagi. Ma küsin: äkki on mu põis liiga täis? (Loodan natuke, et arm on ikka nadis seisus ja see annaks mulle õiguse uuele keisrilõikele.) Siis mõtlen valjult edasi: ei teagi, kas täis põit peaks hindama teie või ma ise? Arst: no järgmise bensiinijaamani peate vastu.

Tehke järgi!

Mis veel – mis veel.

L. on endiselt viisakas poiss. Ütleb, “Isa, ole ettevaatlik, see on raske”, kui Sho pakki tassib.

“Isa, ettevaatust”, kui Sho trepist alla tuleb.

“Emme, tahad veel süüa?” kui mu taldrik tühjaks saab.

“Kas on maitsev tomat?” kui Sho tomatit sööb.

“Hoia korralikult kinni, isa!” kui Sho jalgratta lenksust lahti laseb.

Ja kõik jutud lõpevad meil kiirabi ja haiglasse minekuga. Ma: ole ettevaatlik, vaata, et sa ei kuku!

Luukas: siis on oi-oi kui valus

Ma: jah, oi-oi kui valus.

L: siis tuleb kiirabi!

M: no… kiirabi vist ei tule, aga valus on ikka…

L: siis peab haiglasse minema!

Ja niiviisi eskaleerub me jutt haiglani sisuliselt iga kord, kui ma teda natukenegi hoiatan. “Ettevaatust, kalla jogurit tasakesi. Muidu tassist voolab üle ääre…” “…siis tuleb kiirabi!”

Kaks varianti, kas tuleb kiirabi ja viib haiglasse või tuleb tulakahju ja tuletõrjeauto. Mõlema versiooni puhul on Luuka hääletoon ebaloomulikult elevil ja entusiastlik.

Enne und olen hakanud ma talle rääkima Unemaale minemisest. Et ta rahulikuks jääks ja mõnusalt uinuks. Täielik kližee, kirun ennast samal ajal, sest pole suutnud paremat pilti Unemaast maalida kui et seal on sinine taevas ja kollane päike ja unenäod on värvilised.

Jutustan talle ja ise mõtlen, et see kollane “soe-soe päike” on jaapani kultuuris hoopis punane, ma eksitan last, ja “soe-soe” võib põletuse või isegi nahavähini viia.

Aga Luuka hinnang loole on kõvasti leebem ja ükspäev avastasin, et kui ma ütlen “Unemaal on sinine-sinine taevas ja kollane…”, siis ta sosistab kaasa “… soe-soe päike” . Ja nüüd on käes puhas idüll. Edasi tulevad Unemaal erinevad sugulased pai ja kalli tegema ja Luukas teeb endale ise käega pai ja siis tuleb Miki ja teeb saba-saba. Luukas on nii õndsa näoga.

Aga see rasedus, see rasedus. Enam pole midagi parata. Mul on lihtsalt vihma käest räästa alla tunne. Hirmus raske on rase olla ja sünnitus, appi-appi, aga siis tuleb ju beebikaos. Kellegi küsimise peale ma juba vastasin, et ainus lahendus olukorrale oleks olla teine inimene, mitte mina. Sest iseendana ja käesolevas universumis ma küll sellest puhtalt välja ei tule.