Täna tahan teile jutustada naerugaasist. Tuleb välja, et sünnitamine on üks vähestest tõsistest ülesannetest, mida võib joobes olles sooritada. Naerugaas oli nii hea, et inspireeris mind isegi väikesele orientalistlikule luuleteekonnale:
Naerugaas naeru- / gaas naerugaas naerugaas / naerugaas naeru
Tahtsin blogipostituse pealkirjaks panna naerugaas, aga viisakusest panin sündinu nime.
Epiduraal tuleb ja läheb, naerugaas on igavene, mõtlesin. Kuni nad pakkusid epiduraali. Siis mõtlesin: epiduraal forever.
See algab sellest, et pead olema kägaras ja anestesioloog torgib nõelaga su selgroogu. Ideaalis ühe korra, aga mu selgrool oli midagi viga, nii et ta surkis ja torkis ja ütles, et no ei saa nõela läbi. Ma isegi tegin ettepaneku, et äkki jätaks plaani katki. Aga teised leidsid, et ikka võiks. Ta ütles, et annaksin teada, kui mul tuleb tugev peavalu. Sest ta torkis nii palju. “Aga see on ravitav.” Kui ta lõpuks sai ja ma pilgu tõstsin, siis ütles anestesioloogiaõde: tsau, Maarja. Tuli välja, et tuttav inimene. Oh jah.
See sünnilugu ei ole ehk klassikaliselt inspireeriv, nii et esmarasedad lugejad võiks kaaluda mitte-lugemist. Aga tegelikult läks kõik väga hästi. Algul hästi, siis halvasti, siis hästi (naerugaas) ja hästi (epiduraal) ja hästi (keisrilõige).
Algul hästi seepärast, et mulle tundus, et see sünnitus algas eelmisest erinevalt ja mõtlesin, et äkki siis kulgeb ka erinevalt. Aga kui õhtul Luuka magama laulsin ja seejärel haiglasse läksin, enda meelest ikka tõsiste valudega, veed ka tulnud, siis valveämmaemand vaatas, et emakakaela avatus on null ja tegi mulle selgeks, et ma ei sünnita, need pole valud. Tundus, et aasta on 2017.
Näitas, kuidas aparaadil kriipsud siis on, kui naisel päriselt valus on ja ta päriselt sünnitab. Viisakalt ja pehmelt seletas, aga igal juhul oli masin oma lõpliku sõna öelnud. Tule tagasi, kui päriselt asja on. Võin su lasta sünnituseelsesse tuppa, aga seal on veel kolm naist, ütles. Kodus on dušš, kodus on parem. Sõitsin koju tagasi, suurest nördimusest polnud tuhusidki enam.
Kodus hakkas jälle pihta, suutsin paar tundi kannatada ilma kedagi üles äratamata, siis helistasin ämmaemandale, et palun ma tahan ikka haiglasse tulla ja ta ütles, no tule. Öeldakse, et sünnitusvalu on ainus mõtestatud valu, aga mul juba teist korda tundus, et see minu oma ei ole kuidagi mõtestatud. Mitte mingis ülekantud tähenduses, vaid lihtsalt liiga valus on, arvestades, et midagi tegelikult ei toimu.
Ämmaemand ütles, et ikka on avatus null. Aga kuna ma nüüd nägin juba piisavalt piinatud välja ja asi tundus ka talle kahtlane, rääkis ta arstiga ja nad lubasid mu sünnitustuppa. Siis oli kell kolme-nelja paiku varahommikul. Ma sain naerugaasi ja komponeerisin tolle haiku. Mu jaoks oli selge, et tegu eelmise sünnituse kordusepisoodiga, nii et uurisin, et äkki jätaks osa piinast vahele ja teeks kohe keisri, aga see asi jäi venima. Samas, suvv. Naerugaas.
Hommikul vaadati, et ikka pole avatust. Ütlesin, et äkki… keiser…? Ämmaemand ütles, et arst tuleb ja hindab, aga paraku on täna keisrile järjekord: sünnivad ühed kolmikud ja ühed kaksikud ja siis on veel mitu erakorralist. Kuradi kolmikud. “Ehk soovite epiduraali, kuni ootate?” Tegelikult ta ei öelnud seda kelneri toonil. Aga ka seekord pakuti epiduraali mitte niivõrd valu leevendamiseks, vaid selleks, et vahel selle mõjul hakkab emakakael siiski avanema.
Sain epiduraali ja edasi viis-kuus tundi ma lihtsalt tsillisin. Mitte midagi ei toimunud. Sünnitus pausil. Tukastasin, tsättisin, vahtisin telefonist asju. Õhtupoolikul tuli arst, kontrollis avatust ja ütles, et endiselt pole mingit. Rääkis, kui ohtlik on keisrilõige, eriti, kui juba teist korda. Ma küsisin, kas siis on muid variante veel. Arst ütles, et ei ole.
See oli ikka sürr kogemus. Eelmine kord olin narkoosiunes, seekord ärkvel. Lihtsalt pool keha oli kadunud kusagile. Nüüd tean, kuidas mustkunstnikud naisi pooleks saevad, mõtlesin. Anestesioloogi abiga.
Anestesioloog semmis õega, rääkis Michael Jordani dokumentaalist. Arstid rääkisid kes kuhu kolinud oli. Väike Lily Marie tuli kõhust välja. Imeline. Ämmaemand pani ta põse vastu mu põske.
Emakakaela avamine pole ehk minu kübaratrikk, aga keisrilõikest kiire taastumine paistab seda olevat. Seda nii mul kui Lily Mariel kui Luukal, tegelikult. Ja haav on seekord palju ilusam, kui esimesel korral oli.
Arst ütles, et muidu oli okei operatsioon, aga emakas natuke rebenes. Aga õmblesid kokku. See kõlab küll ohtlikult. Lugesin pärast paberitelt operatsiooni detaile. Seal oli kirjas ka, et tampoonid ja instrumendid üle loetud – kõik kõhust eemaldatud. Mul on selle üle hea meel, aga täitsa huvitab, et kes millal selle kõik kirja paneb. Kas operatsioonil oli kohal kroonik, kes tippis arvutis samal ajal..? Ja kui arst oleks instrumendi kõhuõõnde jätnud, oleks kroonik ajaloo täpse kajastamise huvides märkinud, et üks jäi sisse? Aga kui kroonikut pole ja dokument tagantjärele täideti või… või on see selline lünkade täitmise ankeet… , siis on see ju puhas formaalsus ja me tegelikult ei tea, kas arst luges instrumendid üle… ju. Ehk mõni teemaga kursis inimene oskab mulle seletada.
Marie on mu lemmik-tütar. Kui Luukas sündis, oli ta selline… super-modell beebi: pikkade jalgadega, muret-tekitavalt peenike, nägu nagu lõuend.
L. oli ainult 2.8 kilo, aga Marie oli sündides turske 3.1-kilone tükk. Sündis ka nagu tõsisest madinast võitjana välja tulnud, kulm rullis. Enda eest oskab ta hoolt ka kanda. Kahe nädalaga kasvas 3.6-kiloseks. Kes on tite-versumis võõras, teadke, et see tähendab metsikut söömarlust. Öösel magab ja ärkab söömiseks just nii palju kui peab, aga mitte rohkem. Päeval ka suurema osa ajast magab. Iga päevaga muutub järjest armsamaks. Ainult et üldse ei saa aru, kelle nägu ta on. Sõrmed-varbad on tal Sho omad, pikad ja peenikesed. Vedu.
Aga jah. Haiglast koju tulin taksoga. S ja L tulid välisuksele vastu. L. osutas mu süles olevale Mariele ja küsis: mis see on. Ma ütlesin, et see ongi su väike õde Marie, kes viimaks kõhust välja tuli.
Seda ei oskagi ära kirjeldada, kuidas Luukas oma õega tutvus. Ta oli kuidagi nii uhke ja nii õrn ja nii rõõmus ja segaduses ka ja… Vaatas teda hästi lähedalt, natuke ebaleva naeratusega. Ja kui Marie oma pikki sõrmi liigutas, siis Luukas tõstis käed Marie omade vastu ja liigutas oma pikki sõrmi samamoodi.
Aga nüüd olen vastutustundetult kulutanud oma väärtuslikku uneaega. Head ööd!
maarja blogi 
Leave a comment