segaduses

Olen nii õnnetu lihtsalt. Minu vana maja otsingutel on nüüd punkt, sest ma leidsin ideaalse ja jäin ilma. Ma ei vaata enam ühtki vana maja sama pilguga kui varem. Nii et tuleb ikka uus maja ehitada või ridaelamusse kolida.

See maja, mille otsa ma sattusin – esiteks, ma ei tea, kas maakler oli idioot või geenius, kes tahtis hoida eemale kliente, kes süveneda ei oska. Kuulutuse tekstis oli kiidetud maja vundamenti, aga ülejäänut mitte eriti. Ja viiekümnest lisatud pildist esimesed kakskümmend viis olid vanast eterniitkatusest ja katkisest laudisest, lagunenud saunast ja küünist. Ma vaatasin mitu korda sellest kuulutusest mööda enne, kui nägema hakkasin, mida tegelikult pakutakse.

Kohale minnes selgus, et müügis on sada aastat vana jõuka kaupmehe talu, mida renoveeris parasjagu mingi sündinud renoveerimisgeenius, algselt enda koduks. Kõik eluruumid renoveeritud, ainult pesemisruumid veel. Torud ja elekter majani veetud.

Maakivist kõrge vundament ja 1.2 meetri paksuste seintega kelder. Laiad laudpõrandad. Kui küsisin, kas ta võttis lauad üles ja soojustas, siis vastas, et see on juba sada aastat tagasi soojustatud. Topeltpõrand, savikiht vahel. Pööning samuti savikihiga. Kolme mehega hüppasid pööningul, maja ei värisenud. Ja põrandad on juba 100 aastat loodis. Akna joon ja lae joon – täiuslikult paralleelsed.

Originaaluksed – ta ütles, et maja vajumise esimene märk on, et uksed ei käi korralikult, aga ta ei pidanud mitte üht ust timmima. Originaallaed. Originaalahi, aga ta kaasajastas ära, lisas massi ja puhastamisvõimaluse. Originaalaknad, ainult klaasi oli vahetanud. Originaalkardinapuud! Ta ütles, et muidugi vaatas kardinapuude sisse. Ma ei saanud aru. Ta seletas, et sinna peideti väärt asju. Ja muuseas, ahju alt avastas ta ka “seifi”.

Ütles: vaatasin ahjule peale ja kohe midagi tundus veider. Hakkasin koputama, üks kivi tegi veidrat häält. Oli hoopis kips, mis muuga sama tooni värvitud. Ahju alt kõik tühi, puust karbike ainult.

Need mõned päevad, mis ma arvasin, et me selle maja ostame, ma ei maganud ka. Ma olin nii elevil, et süda oli paha. Aga mees otsustas siiski mitte müüa, vaid maja seest enam-vähem valmis ehitada ja siis uue hinnaga müüki panna. Aga lisaks, kuigi meil oli kehtiv laenupakkumine vana koeraga haisumajale, umbes sama kategooria ja sama hinnaga kinnisvara, siis panknik ehmus piltide peale ära ja ütles, et sellisele majale on küll ebatõenäoline laenu saada. Kuradima pealiskaudsus. Vana koeraga haisumaja, mida enne vaatasime – astud uksest sisse ja esimene asi, pagan, põrandad on viltu. Ja renoveerimistööd polnud alanudki. Selles majas oli aga mõisakvaliteeti.

Nii tuli mu õuele masendus ja segadus ja mõtlesin jälle, mida oma eluga peale hakata. Aga me akna all hakati katlamaja eemaldama. Kraanad tulid kohale ja grupp kiivrites mehi tegutsesid. Tegid maja pooleks ja pool maja panid ühele autole ja teise poole teisele ja vedasid ära. Luukal oli pool päeva põnev, ma ei pidanud ise mingit tsirkust välja mõtlema.

Ma vaatasin ka kiivritega mehi, kes grupikesi seisid, suitsu tegid ja vahepeal kätega vehkisid selle ühe mehe suunas, kes tööd tegi ja mõtlesin, et ma tahan ka olla üks neist meestest. Ma tahaks osata masinaid juhtida, kraanasid. Sest ehitusel töötamine on kindlasti täpselt sama efektiga kui iga ilmaga beebiga õues kärutamine. Füüsiline koormus ja talvekaamost üldse ei tunne.

Vaatasin ehituskooli kodukale, et mis erialasid on. Ehituspuusepp oli mu esimene valik, aga seal oli kirjas, et peab olema heas füüsilises vormis (ei) ja ei tohi kõrgusi karta (ei). Kaua pidasin nõu, et kas ehituspuusepp peab otse saagida oskama. Mõtisklesin, kas otse saagimine on talendi või harjutamise küsimus.

Siis oli seal elektriku eriala, ma mõtlesin: tahan elektrikuks.

Ma juba tajun, kuidas osad lugejad mu jutu peale täiega närvi lähevad. Ole nüüd inimene. Mis kuradi japonoloog-semiootik-politoloog-elektrik sa enda meelest oled. 34aastane kahe lapse ema, võta end kokku! Vaatad, kuidas kraanamees töötab ja mõtled: ma tahan ka elektrikuks! Adekvaatsuse tipp.

Mul on sõber M., elektrikute boss. Käisime tal külas ja kuni L. tema lapselapsega mängis, ma hädaldasin, et olen nii segaduses ja võib-olla peaks elektrikuks õppima. Ta ütles, et ta annab mulle ülesande. Tule homme tagasi ja ühenda mulle vekselllülitid. Ma ütlesin, et võib-olla tulengi.

Tavaliselt mu päevad mööduvad nii, et mul on see üks asi, mida ma tegema pean, aga laps ja teine laps sisustavad päeva nii, et heal juhul alles järgmisel hommikul ehk meenub, et midagi oli veel vaja teha. Tihti on siis juba hilja. Tol hommikul meenuski, aga hilja polnud, nii et hakkasin veksellülitite ühendusskeeme guugeldama. Pärast kirjutasin M.’ile, et tuleks külla vekselülesannet lahendama, aga ta ei vastanud miskipärast.

Polütehnikumis saab saab sessiooniti õppida, aga mul pole selleks ajaks lapsi kusagile panna. Mu tädi küll mainis, et kui väga väga väga vaja on, siis ta võib-olla et isegi hoiaks lapsi.

Nii ma nüüd mõtisklen, kas ikka on väga väga vaja. Välja ei mõtle.

Ühest küljest on mul kindlasti see klassikaline humanitaari “tahaks enda kätega midagi valmis teha või ära lõhkuda” kriis. Need kraanamehed lähevad õhtul koju ja ütlevad naisele: täna teisaldasin katlamaja. Hommikul oli, õhtul polnud enam.

Aga mina? Ma võin terve päeva politologeerida või japonologeerida, aga õhtuks pole midagi teisaldatud.

Sellepärast tahangi elektrikuks saada.

Loogika on mul raudne.

Teisalt, tõsi on, et kui kunagi tööle naasen, siis… ei tea, kuhu. Töötasin jaapanlastega. Ei usu, et pooleteise aasta pärast asjad tagasi tavapärases rütmis on. Aga raha on vaja, et võtta suur laen ja osta suur maja, teate. Oleks mul amet…

Õnneks K. mõistis mind. Tema, õbluke naisterahvas, nagu öeldakse, rääkis, et tal oli ka terve periood, kus ta tahtis ehituspuusepaks saada. Ja et ta teab mingit humanitaari, kes elektrikuks õppis ja nüüd on rikas ja käed-jalad tööd täis.

Jalutasime temaga ükspäev ja ma pärast tormasin kahe titega juuksurisse. Üks pikutas põrandal ja teine vaatas niisama arglikult, kuidas juuksur mulle uue soengu lõikas. Nüüd on selline soeng, nagu mul oleks iseloomu. Sirge paks tukk ja õlgadeni… potisoeng. Vahel on uus hea lihtsalt seepärast, et on uus. Olen selles osas progressiiv.

Muu jutu sees kurtsin, et olen nii palju juurde võtnud ja juuksur ütles, et see kõik läks küll tissidesse, sest mul on kõige suuremad tissid, mida ta elus näinud on. Haaaaaa naersin. Aga siis hakkasin mõtlema ja jõudsin tõdemuseni, milleni ammu oleks pidanud jõudma: äkki ei peagi end piitsutama, et kuidas ma olen nii lollakas, et isegi oma õlgu ja kaela lõdvestada ei oska. Teised küll oskavad. Äkki on asi lihtsalt maailma kõige suuremates tissides.

Oi jah. Toimetan koguaeg oma võimete piiril, tundub, ja ma pole eriti võimekas. Võimete piir on see, kui beebi, kes öösel alati ärkab esimesel korral kell 4, ärkab hoopis 12.30 ja ei taha magama jääda. Krigistan vihast hambaid: miks sa seda minuga teed.

Üldse, igasugust valel ajal ärkamist käsitlen otsese rünnakuna iseenda vastu. Luukas ärkab kell viis, sest sääsepunn suurel varbal sügeleb? Kahju küll, aga minu empaatia lülitub sisse kell seitse ja mitte enne kohvilonksu.

Lõunauned ärritavad eriti. Kui L. vahel ei taha lõunaunele jääda, on see lihtsalt röövimine. Minu isikliku aja röövimine. Kuritegu. Kuigi viimasel ajal olen katsunud mitte kellelgi pead otsast hammustada, vaid ärkvel lapsega ringi kärutada. Ikka parem.

Mul hakkavad üldse ähvardused otsa saama, ükspäev ütlesin Luukale, et kui ta kohe magama ei lähe, siis ma söön ta ära. Samas, mingil tasandil polnud see mitte ähvardus, vaid lihtsalt faktide välja ütlemine.

K. ka rääkis, et neil on 3aastasele koju laenutatud raamat emast, kelle sees vahel draakon märatsema hakkab. Kui oli juttu, et võiks raamatu juba tagastada, oli K. sellele tugevalt vastu. Raamatut on veel vaja.

Peaks lõõgastuma, asjad jälle õigesse perspektiivi loksutama. Viimasel ajal kuulan palju selle koolkonna jutte, kes leiavad, et psühhedeelikumid tegid ahvist inimese. See on hirmus loogiline. Ma kunagi käisin ka ära ja sain aru, et aaaaaa see on see koht, kus on käinud kõik kunstnikud, muusikud, gurud ja visionäärid, kes me maailma raputanud on… Nüüd ma mõistan.

Lihtsalt selline koroona aja mõttepojuke, et kui piirid on niikuinii kinni, miks mitte avastada, mis sisepiiride taga toimub, hõhõõ.

Siseilm – Luukal on raskusi sellise abstraktse kontseptsiooniga nagu armastus. Meil on lasteraamat “Ai suru koto” – “Armastamine”. Jama aga selles, et ai suru on armastama, aga aisu on jaapani keeles jäätis.

Tahan jäätise raamatut! hüüab Luukas õhtuti. Ja Sho ohkab, et mitukümmend korda tuleb lapsele seda ette lugeda enne, kui too mõistab, et juttu ei ole jäätisest. Ja kui ta lõpuks aru saab, kas sellest saab tema jaoks raputav paradigmat muutev kogemus.

Lapsevanem on ka nii raske olla. Nägin üht isa mänguväljakul. Tal oli semu kaasas ja kaks poega. Ja ta kurtis kõva häälega, kui mõttetud lapsed tal on. Mu pilk jäi ta peale, kui nad nurga tagant tulid ja ta ütles mulle agressiivse tere. Ma tervitasin vastu. Siis ta jätkas semuga, et kas sinu lapsed on ka kõik tähelepanu ja muude häiretega? Ja kurtis, et tal endal on probleeme äkkvihaga.

Poeg ütles: isa, tee hoogu. Isa ütles, tee ise! Minule ei teinud keegi hoogu.

Õnneks vend tegi talle.

Isa ütles: too kott siia! Vutt-vutt, mis venid!

Laps tõi. Nooooooh, tahad medalit nüüd vä. Et nii raske kott vä. Venitas-mõnitas ja siis jätkas sõbrale kurtmist, uskumatu, et käbi kännust nii kaugele kukub.

“Isal on absoluutne kuulmine, muusikaakadeemia diplom, aga poeg selline, käib selles ja teises ja kolmandas erikoolis.” Tema ei näinud küll muusikaakadeemia kasvandiku moodi välja, aga noh, eks ma stereotüüpides kinni. Või siis oli see tema kasulaps ja absoluutse kuulmisega isa oli keegi teine. Mõlemal juhul sitt lugu.

Oleks tahtnud öelda, et mulle küll ei näi käbi kännust nii kaugel olevana, aga siis mõtlesin, et kes olen mina et möliseda. (Eriti kellegagi, kes äkkviha all kannatab.) Pole mul kella-nelja-empaatiat ega midagi. Lapsi veel ei mõnita, aga kes teab, milleni ma viie kuni seitsme aasta jooksul jõuda võin.

Tegelikult asi pole nii tõsine. Marie on täiega armas, ta kardab kõdi ja itsitab siis nii mõnusalt. Nii kipun unustama, et kõditamine võib olla ka piinamismeetod ja ma peaks piiri pidama. Ja ta ükspäev keeras kõhuli. Ma olin otse ta kõrval, aga nina telefonis, nii et ei pannud tähele enne, kui ta juba kõhuli oli.

Luukas on ka armas. Kärus istudes hakkab ta vahel ajaviiteks tsisteerima pikki lõike raamatutest, mida nad Shoga lugenud on. “Üks banaan. Üks virsik. Üks õun. Kahte ei tohi võtta, sest muidu läheb kõht lahti”, räägib Luukas üksinda vankris.

Üksinda mängib ta tihti jaapani keeles. Ja ta kõnepruuk on väga kirjanduslik, peaks ütlema. Selgelt raamatutest mõjutatud.

Eesti keeles läheb ka hästi, aga mitte nii poeetiliselt. Kui ta hästi ei kuule, mida ma räägin, aga talle tundub, et ma ütlen talle midagi meeldivat, siis ta järsku võtab mu fookusesse, küsib: mis sa räägid?

Küsisin ükskord mänguväljakul, et noh, kuhu sa nüüd edasi minna tahad. Luukas, harukordsel kombel kogu tähelepanu mulle suunates: “mis sa räägid? Kohvikusse või?” Kohvikud on ta lemmikud.

Tema küsimused lõppevad või’ga ja tekitavad vahel kohmetuid olukordi. Näiteks, kui vanaema suitsetab, niigi omaette ja süüdlasliku ilmega, siis Luukas läheb tema juurde ja küsib: vanaema, teed suitsu või?

Või minult: emme, kakad või?

Aaa ja muusikali-elu ka jätkub. Kui talle midagi lauldes öelda, siis ta alati ütleb lauldes vastu. Ma arvasin, et see on lihtsalt minu ja tema vaheline asi, aga ükskord mu tädi leelotas, Luukas, tule siiiiaaaa. Luukas leelotas vastu: jaaa, kohe tuuuleeen.

Talle üldse meeldib öelda “kohe tulen” ja siis sümboolselt viis sekundit oodata enne tulemist. Ta ju teab, et “kohe” ei tähenda “kohe”.

olmemäsu

Ah, ma ei saa endaga tegelikult hästi hakkama, on üks domineeriv mõte olnud. Ma ei saa autoasjadega hakkama. Ostsime selle auto mehelt, kelle äi peab autoremonditöökoda. Tema tütar sõitis selle autoga igapäevaselt, vist. Ja autot tutvustas meile meie sõber, kes on ka äia sõber. See tähendab, et käime väga heas hoolduses. Aga ühtlasi, vaene äi näeb auto kiiret allakäiku oma silmaga. Hullem veel: meil polnud teineteise otsekontakti, nii et kui mingi jama oli, helistas üks või teine ühisele sõbrale, kes siis sai muuseas teadlikuks kõikidest probleemidest ja… Ma ei tea, miks ma seda endale teen.

Asi algas, kui jäin talvel Nõmme pisitänavanurgale autoga seisma ja see ei käivitunud. Eks olin eiranud seda punast akutulukest ka. Äi tuli ise autole järele. Ütles, et punaseid tulukesi ei tasu kunagi eirata. Tõepoolest.

Siis tuli aeg rehvivahetuseks. Äi ütles, et vahepeal tasub ikka kontrollida, kas mootoriõli on piisavalt. Oli peaaegu otsas, aga ta pani juurde. Ma tean, jah…

Siis ükskord läksin ülevaatuse eeltööks. Helistas me ühisele sõbrale, et autopassi oleks ka vaja. Tõesti, tõesti. Ununes. Ma muidu teadsin küll, et vaja on.

Siis tuli aeg jälle rehvivahetuseks. Viisin auto ja tammusin super-rasedana ümber teeninduse ja tegin aega parajaks. Äi helistas me ühisele sõbrale, kes helistas mulle, et rehvivahetuseks oleks… salalukku(?) vaja. Noh, seda jubinat, mis ma olin ühel hetkel autost välja tõstnud. Venisin koju selle järele ja siis venisin tagasi, aga nad olid ilma hakkama saanud. Seda asja tasub alati autos hoida, ütles äi. Ta ei noominud, lihtsalt rääkis hästi lahkelt ja nii selgelt, et ka minusuguse IQga inimene aru sai.

Nüüd oli vaja kliimaseadet parandada, aga ma unustasin lepitud kuupäeval kohale ilmuda. Äi helistas me ühisele sõbrale…

Alati, kui seal käin, olen nii kaootiline ja loll ja lapse või mitmega ja auto on räpane. Viisin siis uuesti kokkulepitud päeval auto parandusse ja õhtul jalutasin kahe lapsega kätte saama. Üks oli kõhul, teine jooksis niisama ringi. Tänaval prouad vaatasid heldinult järele. Üks vana hambutu joodik naeratas, et kas raske ei ole.

Sain auto kätte, sõitsin meetri jagu parklast välja, et lapsed uksest sisse mahuksid. Hakkasin lapsi autosse sättima, kui kuulen, et mootor teeb veidrat häält. Sõnaga, auto vajas veel remonti ja seekord polnud mina süüdi ja mul oli selle üle nii hea meel, et suu kiskus vägisi kõrvuni, kui nad vabandasid ja Luukale jalgpalli kinkisid ja meid oma autoga tagasi koju sõidutasid.

Ehk et auto hooldamisega ei saa ma hakkama. Lisaks on mul mitu kirja postkastis, millele ma vastanud ei ole. Ma ei jõua. Ja FBs võttis ühendust üks jaapanlanna, kellega koos töötasime 7 aastat tagasi. Küsis, kuidas läheb ja vastasin, et lapsed ja kass ja küsisin, kuidas tal läheb ja ta kirjutas pikalt, et Jaapanis on vihmahooaeg ja küsis, kas Eestis on ka vihmahooaeg.

Ja teate, ma vihastasin. Sest mul pole aega rääkida vihmast. Ma tahtsin teada, kuidas tal läheb. Tal on raske krooniline haigus ja mitmeid muid raskusi elus, seda tean. Järelikult läheb tal nii kehvasti, et parem räägiks vihmast. Tegelikult mõistan küll. Aga ma ei taha pidada vihma-vestlusi. Nii et ei vastanudki talle midagi.

Aga ta kirjutas uuesti. Nüüd kirjutab koroonast. Pole sõnumit avanud, aga küllap, et Jaapanis on koroonaga niiviisi, kuidas Eestis on. Ma ei jõua. Ei tea, kas küsida uuesti, kuidas tal päriselt ka läheb. Või rääkida edasi vihmast ja koroonast. Saan aru, et olen ebaviisakas. Lihtsalt ei suuda praegu teisiti.

Üldse, ma mõtlen, et mida ma oma elus päriselt teha oskan. Meil kodu lähedal ehitatakse maja. Renoveeritakse 100 aasta vanuseid paekivimüüre. Mänguväljak on seal kohe kõrval, nii et L. kiigub ja mõlemad vaatame, kuidas maja valmib. Viimati vaatasin, kuidas mees müüri ladus. Palja ülakehaga heas vormis mees. Aga see selleks.

Mul on ikka meeles, kuidas viiuliõpetaja rääkis, et ta istus tundude kaupa ja vaatas, kuidas kopamees ta aias töötab. Ütles, et imeline on vaadata meistrit tegutsemas. Ükskõik, mis valdkonnas. Mõtlesin tol ajal, et kena tõesti, aga eks viiulimäng on ikka vähe filigraansem värk kui kopaga kaevamine. Aga nüüd vaatan seda müüriladujat ja meel läheb kadedaks. Ma ei suuda isegi paberlennukit voltida niiviisi, et kõik nurgad täpsed oleks. Minu müür tuleks viltu. Ma kusagil viienda kivi juures mõtleks, ah pohh, panen lihtsalt kuidagi. Ma ei saaks segu tasandamise ega koguse timmimise ega millegagi hakkama.

Ei oska ma viiulit mängida ega müüri laduda. Mõtlesin siis, et kas on midagi, mida ma üldse täie enesekindlusega teen ja jõudsin järeldusele, et ainult blogimine on see. See on ainus asi, mida olen praktiseerinud nii kaua, et ei kõhkle endas ja naudin täiega ja praktikast on kerkinud teooriad ja visioonid, kuidas asjad olla võiks.

Näiteks on mul optimaalse sõnade arvu teooria. See tähendab, iga lugu väärib mingit hulka sõnu. Ja kirjutaja ülesanne on timmida sõnade arv õigeks. Kõige hullem, kui loole on raisatud rohkem sõnu kui ta väärt oleks. Mitte et ma sõnu loendaks. Aga nii tunde järgi. Suur lugu – palju sõnu. Väike lugu – vähe sõnu. See “teooria” on mitte ainult kirjutamisest, aga ka lugejana tekkinud. Korduvalt ärritun paljusõnaliste lugude peale, mis neid sõnu ei vääri (ükskord unustasin sõna “antikliimaks” ja kasutasin selle asemel “antipurse”) ja pettun, kui heale loole on vaid vihjatud ühe-kahe lausega ja ma ei saagi teada, mis oli.

Mänguväljakul vaatame töömehi ja mõtiskleme, ühesõnaga. Ükskord olid mänguväljakul kaks venda, kuuene ja neljane. Nad rääkisid mulle kõik ära. Vanem tahab arstiks, noorem keemikuks saada. Õhtul teevad šokolaadikooki. Isal lõug valutab, nii et ta sööb ainult puljongit. Ema käib koolis. “Ema ei saanud põhikoolis käia, sest mina hakkasin sündima,” ütles kuuene. “Ülikoolis. Ülikoolis,” täpsustas ema liivakasti servalt.

Luukas oli lastest vaimustuses. Jooksid koos ringi. “Kas Luukas on poiss või tüdruk,” küsis kuuene minult vahepeal. Poiss, vastasin ja peaaegu hakkasin täpsustama, et tal on see roosa maasikatega müts, mis võib segadusse ajada. Aga sain sõnasabast kinni. Kuuene ka roosat mütsi ei maininud, miks peaks mina.

Mütsi valis Luukas ise välja ja kõigutas mu arvamust endast kui värvineutraalsest lapsevanemast. Ta keeldus kodus olevaid mütse kandmast ja tundus, et ta peab uue ise välja valima. Andsin valida mehiste mootorratastega mütsi ja mehiste rebastega mütsi ja roosa erakvähkidega mütsi ja maasikatega roosa voodriga mütsi vahel. Enne tellimuse vormistamist küsisin mitu päeva järjest: maasikatega? Tahad kindlasti maasikatega? L. jäi maasikatele kindlaks ja nii tellisime.

Muuseas, viimane asi, mis kuueaastane mulle mänguväljakult lahkudes ütles, oli “ma kannatan astma all”. Neljane ütles, et läheb koju kung fud harjutama.

Kui rase olin, siis ennustasin ette, et beebi esimestel kuudel hakkan Shole vinguma, kui halvasti ma end füüsiliselt tunnen. Ühtlasi ennustasin, et kõik muutub kohe, kui jälle trenni tegema hakkan. Nii ongi. Paar nädalat tagasi liitusin spordiklubiga ja tõesti on juba palju parem. Lisaks soetasin kahelapsevankri. Esimesed päevad kasutasin vankri kirjeldamisel sõnu “paradiis” ja “õnn” ja “vabadus”. Kaks last – mittevääksuvat, mittemidagitahtvat last – pikutavad vankris ja ma saan kõndida ja podcaste kuulata ja mõelda.

Joe Rogani podcast on ikka lege. Üle tüki aja kuulan tema vestlusi Jordan Petersoniga, olen endiselt selle mehe fänn. Ta on nagu üks väga depressiivne eneseabiõpik. Täpselt paras minusugusele. Kes pole kuulanud, näpistage see kolm tunnikest. Kel kolme tundi pole, siis kolme lausega: elu on kannatus, kannatusest pole pääsu. Tähenduslik elu kaalub kannatuse üles, samas kannatus komplektis tähendusetusega on põrgu. Jeesus võttis oma risti vabatahtlikult kanda – ole nagu Jeesus.

Ok, ta räägib rohkem draakonitest kui Jeesusest. Igatahes Rogan ütleb ka lõpuks, et see on tema lemmik podcast üldse ja ta on neid selleks hetkeks peaaegu tuhat teinud. See maailm, mida Peterson nii osavalt kaardistab – see on just see maailm, kus ma elan. Ja ta on nii mõtteosav mees – valgustab kõik pimedad nurgad ja pimenurgad ka läbi.

Kannatus ja tähendus, lapsed on ehe näide. Ma alles teekonna alguses, aga juba aiman, mis õudu see endas kätkeb. Juba enne esimese elusa lapse sündi oli õudusi. Loodan vaid, et keegi ei sure liiga vara, keegi ei jää raskelt haigeks, keegi ei ole liiga õnnetu. Lisaks need väiksed argised lubadused – täna röögatan lapse peale poole vähem kui eile. Nagu poliitika või FB suhtestaatus – it’s complicated. Hoian oma sisemist koletist vaka all ja katsun hoolitseda selle eest, et laps oleks meeldiv inimene (Petersoni tungival soovitusel.) Samas, see kirjeldamatu rahulolutunne, millest lapsevanemad räägivad – see on päris. Ja ma ei jõuagi olla sügavalt kurb või rahulolematu, sest ma tean, et kõige tähtsamad asjad mu elus on õigesti. Ega mul ole ka aega oma psüühesse süüvida, ausalt öeldes.

Muuseas, kahelapseema on kuidagi teine tunne olla. Sho lükkas me uut vankrit ja ütles, et ta nüüd tunneb end suurperena. Haa. Kutsugem seda vankriefektiks. Kusjuures kõik tänaval naeratavad heldinult, kui mind vankriga näevad. Poes – mitte nii väga. Aga alles eile soovis proua bussipeatuses palju õnne.

Peab ütlema, ma ka tunnen peretunnet rohkem kui varem. Ja tunnen, et kahelapseema peab oleam võim(ek)as.

Kord läksin Mariega kahekesi Ülemiste keskusesse, üle mitme kuu. Mul oli muud asja ja kiire, aga Sho vihjas, et küll oleks kena, kui ma uue kena öösärgi endale ostaks. Naersin ja ütlesin, et ärgu nüüd lootku. Mul beebi sülekotis ja kiire ja paks olla ja fihhkan poode ja pesupood on kõrgema taseme piin.

Kohale jõudes vihastasin end herneks, nii palju inimesi ja miks on nii, et ma Ülemiste keskusest kunagi väljapääsu ei leia! Tegin oma kaks vajalikku ostu ja mõtlesin, et pistan kiiresti punuma, aga siis nägin ühe naise käes tuttava pesupoe logoga kotti ja mõtlesin, et kas nüüd või mitte kunagi.

Kahelapseema gets things done.

Uurisin infotahvlilt, kus pood on. Hambad ristis, raisk, kui ma jälle ära eksin. Päriselt ka, ma ei suutnud kaardilt leida “oled siin” punast täppi. Legendi peal oli, kaardil mitte. Mõtlesin, et olen peast idioot. Küsisin naiselt, kes ka kaarti vaatama tuli: kus on punane täpp, ma ei näe! Tuli välja, et vale korrus.

Sõudsin pesupoodi sisse ja ütlesin, et mul on kiiresti vaja kena öösärki, paar kuud tagasi sünnitasin, 10-15 kilo ülekaalu, selga proovida ei jõua.

Müüja saatis Mariele õhumusi ja asus siis ülesande kallale, nii et seitse minutit hiljem sõudsin poest jälle välja, öösärk käes.

Marie mu Marie on nii jutukas laps. Kui ta pilk kellegi omaga kohtub, hakkab ta, nagu evangelist, rõõmusõnumit kuulutama ega jäta, kuni kõik on öeldud. Armunud pilgul vaatab oma vestlusobjekti. See on niiiiiii imeline. Ja ükspäev hakkas ta häälega naerma. Ka imeline.

Mu ema ütles, et Marie on võimas naine. Mis on absurd öelda kahekuuse beebi kohta, aga ma ise kirjeldaks teda ka sõnadega “küps” ja “tasakaalukas” ja “intelligentne”. Eks tulevikus selgub, kas olen peast soe tibuemme või mu tütar ongi võimas naine.

Püüan teda lutiga harjutada, aga seni edutult. Natuke selline tunne on, nagu püüaks last suitsetama õpetada. “Algul on imelik ja ebameeldiv küll, aga usu, varsti hakkab meeldima ja siis ei tahagi enam ilma.” Tegelikult on veider vaadata, kui lapsel selline asi suus on. Kuidas lapsed rääkima õpivad, kui lutt ees? Aga mõtlesin, et lutt annaks mulle vabadust ja Shole rahu.

Luukale lõikasin vahepeal soengu, aga ta jooksis samal ajal ringi ja tulemuseks sai nagu ta ise oleks lõiganud. Samas viimasel ajal on sellised “nagu-ise-lõigatud”-tukad moes. Ja kui ta pani pähe oma roosa maasikamütsi, meenutas mulle nii armsasti Audrey Hepburni.

Käisime ükspäev restoranis ja läksime invavetsu ja Luukas vajutas hädakutsungi nuppu. Ma röögatasin (päevane röökimiskvoot vaja ju täita) ja paanitsesin, et keegi tungib nüüd meid päästma enne, kui ma oma püksid üles jõuan tõmmata. Aga keegi ei tulnudki ja see pani omakorda muretsema. Pärast ütlesin teenindajale, et vabandust, laps vajutas nuppu. Teenindaja ütles: aaaaa, me mõtlesime, et miks see tuli vilkuma hakkas. Ei teadnud, mis tuli see on. Ma ütlesin: nüüd siis teate, et kui tuli vilkuma hakkab, peate invavetsu tormama.

Kui Luukas nuppu vajutada tahab, siis ta ütleb: tahan nuputada. Talle meeldib üldse lisa “ta”-sid tegevustele lisada. “Tahan hüpata” asemel ütleb “hüpatada”.

Ehh, peaaegu oleks unustanud öelda, et sellest talumajast ja koerast, millest eelmisel korral juttu, jäime ilma. Nüüd saan aru, et ma hädasti vajan uut projekti. Kas vana talu või podcasti. Mul on tegelikult nii kahju, et podcastitegu pooleli jäi. Täiega nautisin.

Lõpetuseks üks juunikuine tore juhtum. Tulime õhtul rannast ja kodumaja ees naeratas naaber: mul on kolmkümmend kilo shiitake seeni, kas tahate. Avas autopagasi. Oligi.

Saime naabrihinnaga. Seened lõhnasid hästi. Kanepilõhna oli ka. Sho pärast ütles, et selle naabri korterist tuleb alati metsik pahvak.

Ilus elu, mõnuga sõime. Nüüd on meil oma shiitake-diiler.