Olen nii õnnetu lihtsalt. Minu vana maja otsingutel on nüüd punkt, sest ma leidsin ideaalse ja jäin ilma. Ma ei vaata enam ühtki vana maja sama pilguga kui varem. Nii et tuleb ikka uus maja ehitada või ridaelamusse kolida.

See maja, mille otsa ma sattusin – esiteks, ma ei tea, kas maakler oli idioot või geenius, kes tahtis hoida eemale kliente, kes süveneda ei oska. Kuulutuse tekstis oli kiidetud maja vundamenti, aga ülejäänut mitte eriti. Ja viiekümnest lisatud pildist esimesed kakskümmend viis olid vanast eterniitkatusest ja katkisest laudisest, lagunenud saunast ja küünist. Ma vaatasin mitu korda sellest kuulutusest mööda enne, kui nägema hakkasin, mida tegelikult pakutakse.

Kohale minnes selgus, et müügis on sada aastat vana jõuka kaupmehe talu, mida renoveeris parasjagu mingi sündinud renoveerimisgeenius, algselt enda koduks. Kõik eluruumid renoveeritud, ainult pesemisruumid veel. Torud ja elekter majani veetud.

Maakivist kõrge vundament ja 1.2 meetri paksuste seintega kelder. Laiad laudpõrandad. Kui küsisin, kas ta võttis lauad üles ja soojustas, siis vastas, et see on juba sada aastat tagasi soojustatud. Topeltpõrand, savikiht vahel. Pööning samuti savikihiga. Kolme mehega hüppasid pööningul, maja ei värisenud. Ja põrandad on juba 100 aastat loodis. Akna joon ja lae joon – täiuslikult paralleelsed.

Originaaluksed – ta ütles, et maja vajumise esimene märk on, et uksed ei käi korralikult, aga ta ei pidanud mitte üht ust timmima. Originaallaed. Originaalahi, aga ta kaasajastas ära, lisas massi ja puhastamisvõimaluse. Originaalaknad, ainult klaasi oli vahetanud. Originaalkardinapuud! Ta ütles, et muidugi vaatas kardinapuude sisse. Ma ei saanud aru. Ta seletas, et sinna peideti väärt asju. Ja muuseas, ahju alt avastas ta ka “seifi”.

Ütles: vaatasin ahjule peale ja kohe midagi tundus veider. Hakkasin koputama, üks kivi tegi veidrat häält. Oli hoopis kips, mis muuga sama tooni värvitud. Ahju alt kõik tühi, puust karbike ainult.

Need mõned päevad, mis ma arvasin, et me selle maja ostame, ma ei maganud ka. Ma olin nii elevil, et süda oli paha. Aga mees otsustas siiski mitte müüa, vaid maja seest enam-vähem valmis ehitada ja siis uue hinnaga müüki panna. Aga lisaks, kuigi meil oli kehtiv laenupakkumine vana koeraga haisumajale, umbes sama kategooria ja sama hinnaga kinnisvara, siis panknik ehmus piltide peale ära ja ütles, et sellisele majale on küll ebatõenäoline laenu saada. Kuradima pealiskaudsus. Vana koeraga haisumaja, mida enne vaatasime – astud uksest sisse ja esimene asi, pagan, põrandad on viltu. Ja renoveerimistööd polnud alanudki. Selles majas oli aga mõisakvaliteeti.

Nii tuli mu õuele masendus ja segadus ja mõtlesin jälle, mida oma eluga peale hakata. Aga me akna all hakati katlamaja eemaldama. Kraanad tulid kohale ja grupp kiivrites mehi tegutsesid. Tegid maja pooleks ja pool maja panid ühele autole ja teise poole teisele ja vedasid ära. Luukal oli pool päeva põnev, ma ei pidanud ise mingit tsirkust välja mõtlema.

Ma vaatasin ka kiivritega mehi, kes grupikesi seisid, suitsu tegid ja vahepeal kätega vehkisid selle ühe mehe suunas, kes tööd tegi ja mõtlesin, et ma tahan ka olla üks neist meestest. Ma tahaks osata masinaid juhtida, kraanasid. Sest ehitusel töötamine on kindlasti täpselt sama efektiga kui iga ilmaga beebiga õues kärutamine. Füüsiline koormus ja talvekaamost üldse ei tunne.

Vaatasin ehituskooli kodukale, et mis erialasid on. Ehituspuusepp oli mu esimene valik, aga seal oli kirjas, et peab olema heas füüsilises vormis (ei) ja ei tohi kõrgusi karta (ei). Kaua pidasin nõu, et kas ehituspuusepp peab otse saagida oskama. Mõtisklesin, kas otse saagimine on talendi või harjutamise küsimus.

Siis oli seal elektriku eriala, ma mõtlesin: tahan elektrikuks.

Ma juba tajun, kuidas osad lugejad mu jutu peale täiega närvi lähevad. Ole nüüd inimene. Mis kuradi japonoloog-semiootik-politoloog-elektrik sa enda meelest oled. 34aastane kahe lapse ema, võta end kokku! Vaatad, kuidas kraanamees töötab ja mõtled: ma tahan ka elektrikuks! Adekvaatsuse tipp.

Mul on sõber M., elektrikute boss. Käisime tal külas ja kuni L. tema lapselapsega mängis, ma hädaldasin, et olen nii segaduses ja võib-olla peaks elektrikuks õppima. Ta ütles, et ta annab mulle ülesande. Tule homme tagasi ja ühenda mulle vekselllülitid. Ma ütlesin, et võib-olla tulengi.

Tavaliselt mu päevad mööduvad nii, et mul on see üks asi, mida ma tegema pean, aga laps ja teine laps sisustavad päeva nii, et heal juhul alles järgmisel hommikul ehk meenub, et midagi oli veel vaja teha. Tihti on siis juba hilja. Tol hommikul meenuski, aga hilja polnud, nii et hakkasin veksellülitite ühendusskeeme guugeldama. Pärast kirjutasin M.’ile, et tuleks külla vekselülesannet lahendama, aga ta ei vastanud miskipärast.

Polütehnikumis saab saab sessiooniti õppida, aga mul pole selleks ajaks lapsi kusagile panna. Mu tädi küll mainis, et kui väga väga väga vaja on, siis ta võib-olla et isegi hoiaks lapsi.

Nii ma nüüd mõtisklen, kas ikka on väga väga vaja. Välja ei mõtle.

Ühest küljest on mul kindlasti see klassikaline humanitaari “tahaks enda kätega midagi valmis teha või ära lõhkuda” kriis. Need kraanamehed lähevad õhtul koju ja ütlevad naisele: täna teisaldasin katlamaja. Hommikul oli, õhtul polnud enam.

Aga mina? Ma võin terve päeva politologeerida või japonologeerida, aga õhtuks pole midagi teisaldatud.

Sellepärast tahangi elektrikuks saada.

Loogika on mul raudne.

Teisalt, tõsi on, et kui kunagi tööle naasen, siis… ei tea, kuhu. Töötasin jaapanlastega. Ei usu, et pooleteise aasta pärast asjad tagasi tavapärases rütmis on. Aga raha on vaja, et võtta suur laen ja osta suur maja, teate. Oleks mul amet…

Õnneks K. mõistis mind. Tema, õbluke naisterahvas, nagu öeldakse, rääkis, et tal oli ka terve periood, kus ta tahtis ehituspuusepaks saada. Ja et ta teab mingit humanitaari, kes elektrikuks õppis ja nüüd on rikas ja käed-jalad tööd täis.

Jalutasime temaga ükspäev ja ma pärast tormasin kahe titega juuksurisse. Üks pikutas põrandal ja teine vaatas niisama arglikult, kuidas juuksur mulle uue soengu lõikas. Nüüd on selline soeng, nagu mul oleks iseloomu. Sirge paks tukk ja õlgadeni… potisoeng. Vahel on uus hea lihtsalt seepärast, et on uus. Olen selles osas progressiiv.

Muu jutu sees kurtsin, et olen nii palju juurde võtnud ja juuksur ütles, et see kõik läks küll tissidesse, sest mul on kõige suuremad tissid, mida ta elus näinud on. Haaaaaa naersin. Aga siis hakkasin mõtlema ja jõudsin tõdemuseni, milleni ammu oleks pidanud jõudma: äkki ei peagi end piitsutama, et kuidas ma olen nii lollakas, et isegi oma õlgu ja kaela lõdvestada ei oska. Teised küll oskavad. Äkki on asi lihtsalt maailma kõige suuremates tissides.

Oi jah. Toimetan koguaeg oma võimete piiril, tundub, ja ma pole eriti võimekas. Võimete piir on see, kui beebi, kes öösel alati ärkab esimesel korral kell 4, ärkab hoopis 12.30 ja ei taha magama jääda. Krigistan vihast hambaid: miks sa seda minuga teed.

Üldse, igasugust valel ajal ärkamist käsitlen otsese rünnakuna iseenda vastu. Luukas ärkab kell viis, sest sääsepunn suurel varbal sügeleb? Kahju küll, aga minu empaatia lülitub sisse kell seitse ja mitte enne kohvilonksu.

Lõunauned ärritavad eriti. Kui L. vahel ei taha lõunaunele jääda, on see lihtsalt röövimine. Minu isikliku aja röövimine. Kuritegu. Kuigi viimasel ajal olen katsunud mitte kellelgi pead otsast hammustada, vaid ärkvel lapsega ringi kärutada. Ikka parem.

Mul hakkavad üldse ähvardused otsa saama, ükspäev ütlesin Luukale, et kui ta kohe magama ei lähe, siis ma söön ta ära. Samas, mingil tasandil polnud see mitte ähvardus, vaid lihtsalt faktide välja ütlemine.

K. ka rääkis, et neil on 3aastasele koju laenutatud raamat emast, kelle sees vahel draakon märatsema hakkab. Kui oli juttu, et võiks raamatu juba tagastada, oli K. sellele tugevalt vastu. Raamatut on veel vaja.

Peaks lõõgastuma, asjad jälle õigesse perspektiivi loksutama. Viimasel ajal kuulan palju selle koolkonna jutte, kes leiavad, et psühhedeelikumid tegid ahvist inimese. See on hirmus loogiline. Ma kunagi käisin ka ära ja sain aru, et aaaaaa see on see koht, kus on käinud kõik kunstnikud, muusikud, gurud ja visionäärid, kes me maailma raputanud on… Nüüd ma mõistan.

Lihtsalt selline koroona aja mõttepojuke, et kui piirid on niikuinii kinni, miks mitte avastada, mis sisepiiride taga toimub, hõhõõ.

Siseilm – Luukal on raskusi sellise abstraktse kontseptsiooniga nagu armastus. Meil on lasteraamat “Ai suru koto” – “Armastamine”. Jama aga selles, et ai suru on armastama, aga aisu on jaapani keeles jäätis.

Tahan jäätise raamatut! hüüab Luukas õhtuti. Ja Sho ohkab, et mitukümmend korda tuleb lapsele seda ette lugeda enne, kui too mõistab, et juttu ei ole jäätisest. Ja kui ta lõpuks aru saab, kas sellest saab tema jaoks raputav paradigmat muutev kogemus.

Lapsevanem on ka nii raske olla. Nägin üht isa mänguväljakul. Tal oli semu kaasas ja kaks poega. Ja ta kurtis kõva häälega, kui mõttetud lapsed tal on. Mu pilk jäi ta peale, kui nad nurga tagant tulid ja ta ütles mulle agressiivse tere. Ma tervitasin vastu. Siis ta jätkas semuga, et kas sinu lapsed on ka kõik tähelepanu ja muude häiretega? Ja kurtis, et tal endal on probleeme äkkvihaga.

Poeg ütles: isa, tee hoogu. Isa ütles, tee ise! Minule ei teinud keegi hoogu.

Õnneks vend tegi talle.

Isa ütles: too kott siia! Vutt-vutt, mis venid!

Laps tõi. Nooooooh, tahad medalit nüüd vä. Et nii raske kott vä. Venitas-mõnitas ja siis jätkas sõbrale kurtmist, uskumatu, et käbi kännust nii kaugele kukub.

“Isal on absoluutne kuulmine, muusikaakadeemia diplom, aga poeg selline, käib selles ja teises ja kolmandas erikoolis.” Tema ei näinud küll muusikaakadeemia kasvandiku moodi välja, aga noh, eks ma stereotüüpides kinni. Või siis oli see tema kasulaps ja absoluutse kuulmisega isa oli keegi teine. Mõlemal juhul sitt lugu.

Oleks tahtnud öelda, et mulle küll ei näi käbi kännust nii kaugel olevana, aga siis mõtlesin, et kes olen mina et möliseda. (Eriti kellegagi, kes äkkviha all kannatab.) Pole mul kella-nelja-empaatiat ega midagi. Lapsi veel ei mõnita, aga kes teab, milleni ma viie kuni seitsme aasta jooksul jõuda võin.

Tegelikult asi pole nii tõsine. Marie on täiega armas, ta kardab kõdi ja itsitab siis nii mõnusalt. Nii kipun unustama, et kõditamine võib olla ka piinamismeetod ja ma peaks piiri pidama. Ja ta ükspäev keeras kõhuli. Ma olin otse ta kõrval, aga nina telefonis, nii et ei pannud tähele enne, kui ta juba kõhuli oli.

Luukas on ka armas. Kärus istudes hakkab ta vahel ajaviiteks tsisteerima pikki lõike raamatutest, mida nad Shoga lugenud on. “Üks banaan. Üks virsik. Üks õun. Kahte ei tohi võtta, sest muidu läheb kõht lahti”, räägib Luukas üksinda vankris.

Üksinda mängib ta tihti jaapani keeles. Ja ta kõnepruuk on väga kirjanduslik, peaks ütlema. Selgelt raamatutest mõjutatud.

Eesti keeles läheb ka hästi, aga mitte nii poeetiliselt. Kui ta hästi ei kuule, mida ma räägin, aga talle tundub, et ma ütlen talle midagi meeldivat, siis ta järsku võtab mu fookusesse, küsib: mis sa räägid?

Küsisin ükskord mänguväljakul, et noh, kuhu sa nüüd edasi minna tahad. Luukas, harukordsel kombel kogu tähelepanu mulle suunates: “mis sa räägid? Kohvikusse või?” Kohvikud on ta lemmikud.

Tema küsimused lõppevad või’ga ja tekitavad vahel kohmetuid olukordi. Näiteks, kui vanaema suitsetab, niigi omaette ja süüdlasliku ilmega, siis Luukas läheb tema juurde ja küsib: vanaema, teed suitsu või?

Või minult: emme, kakad või?

Aaa ja muusikali-elu ka jätkub. Kui talle midagi lauldes öelda, siis ta alati ütleb lauldes vastu. Ma arvasin, et see on lihtsalt minu ja tema vaheline asi, aga ükskord mu tädi leelotas, Luukas, tule siiiiaaaa. Luukas leelotas vastu: jaaa, kohe tuuuleeen.

Talle üldse meeldib öelda “kohe tulen” ja siis sümboolselt viis sekundit oodata enne tulemist. Ta ju teab, et “kohe” ei tähenda “kohe”.