olmemäsu

Ah, ma ei saa endaga tegelikult hästi hakkama, on üks domineeriv mõte olnud. Ma ei saa autoasjadega hakkama. Ostsime selle auto mehelt, kelle äi peab autoremonditöökoda. Tema tütar sõitis selle autoga igapäevaselt, vist. Ja autot tutvustas meile meie sõber, kes on ka äia sõber. See tähendab, et käime väga heas hoolduses. Aga ühtlasi, vaene äi näeb auto kiiret allakäiku oma silmaga. Hullem veel: meil polnud teineteise otsekontakti, nii et kui mingi jama oli, helistas üks või teine ühisele sõbrale, kes siis sai muuseas teadlikuks kõikidest probleemidest ja… Ma ei tea, miks ma seda endale teen.

Asi algas, kui jäin talvel Nõmme pisitänavanurgale autoga seisma ja see ei käivitunud. Eks olin eiranud seda punast akutulukest ka. Äi tuli ise autole järele. Ütles, et punaseid tulukesi ei tasu kunagi eirata. Tõepoolest.

Siis tuli aeg rehvivahetuseks. Äi ütles, et vahepeal tasub ikka kontrollida, kas mootoriõli on piisavalt. Oli peaaegu otsas, aga ta pani juurde. Ma tean, jah…

Siis ükskord läksin ülevaatuse eeltööks. Helistas me ühisele sõbrale, et autopassi oleks ka vaja. Tõesti, tõesti. Ununes. Ma muidu teadsin küll, et vaja on.

Siis tuli aeg jälle rehvivahetuseks. Viisin auto ja tammusin super-rasedana ümber teeninduse ja tegin aega parajaks. Äi helistas me ühisele sõbrale, kes helistas mulle, et rehvivahetuseks oleks… salalukku(?) vaja. Noh, seda jubinat, mis ma olin ühel hetkel autost välja tõstnud. Venisin koju selle järele ja siis venisin tagasi, aga nad olid ilma hakkama saanud. Seda asja tasub alati autos hoida, ütles äi. Ta ei noominud, lihtsalt rääkis hästi lahkelt ja nii selgelt, et ka minusuguse IQga inimene aru sai.

Nüüd oli vaja kliimaseadet parandada, aga ma unustasin lepitud kuupäeval kohale ilmuda. Äi helistas me ühisele sõbrale…

Alati, kui seal käin, olen nii kaootiline ja loll ja lapse või mitmega ja auto on räpane. Viisin siis uuesti kokkulepitud päeval auto parandusse ja õhtul jalutasin kahe lapsega kätte saama. Üks oli kõhul, teine jooksis niisama ringi. Tänaval prouad vaatasid heldinult järele. Üks vana hambutu joodik naeratas, et kas raske ei ole.

Sain auto kätte, sõitsin meetri jagu parklast välja, et lapsed uksest sisse mahuksid. Hakkasin lapsi autosse sättima, kui kuulen, et mootor teeb veidrat häält. Sõnaga, auto vajas veel remonti ja seekord polnud mina süüdi ja mul oli selle üle nii hea meel, et suu kiskus vägisi kõrvuni, kui nad vabandasid ja Luukale jalgpalli kinkisid ja meid oma autoga tagasi koju sõidutasid.

Ehk et auto hooldamisega ei saa ma hakkama. Lisaks on mul mitu kirja postkastis, millele ma vastanud ei ole. Ma ei jõua. Ja FBs võttis ühendust üks jaapanlanna, kellega koos töötasime 7 aastat tagasi. Küsis, kuidas läheb ja vastasin, et lapsed ja kass ja küsisin, kuidas tal läheb ja ta kirjutas pikalt, et Jaapanis on vihmahooaeg ja küsis, kas Eestis on ka vihmahooaeg.

Ja teate, ma vihastasin. Sest mul pole aega rääkida vihmast. Ma tahtsin teada, kuidas tal läheb. Tal on raske krooniline haigus ja mitmeid muid raskusi elus, seda tean. Järelikult läheb tal nii kehvasti, et parem räägiks vihmast. Tegelikult mõistan küll. Aga ma ei taha pidada vihma-vestlusi. Nii et ei vastanudki talle midagi.

Aga ta kirjutas uuesti. Nüüd kirjutab koroonast. Pole sõnumit avanud, aga küllap, et Jaapanis on koroonaga niiviisi, kuidas Eestis on. Ma ei jõua. Ei tea, kas küsida uuesti, kuidas tal päriselt ka läheb. Või rääkida edasi vihmast ja koroonast. Saan aru, et olen ebaviisakas. Lihtsalt ei suuda praegu teisiti.

Üldse, ma mõtlen, et mida ma oma elus päriselt teha oskan. Meil kodu lähedal ehitatakse maja. Renoveeritakse 100 aasta vanuseid paekivimüüre. Mänguväljak on seal kohe kõrval, nii et L. kiigub ja mõlemad vaatame, kuidas maja valmib. Viimati vaatasin, kuidas mees müüri ladus. Palja ülakehaga heas vormis mees. Aga see selleks.

Mul on ikka meeles, kuidas viiuliõpetaja rääkis, et ta istus tundude kaupa ja vaatas, kuidas kopamees ta aias töötab. Ütles, et imeline on vaadata meistrit tegutsemas. Ükskõik, mis valdkonnas. Mõtlesin tol ajal, et kena tõesti, aga eks viiulimäng on ikka vähe filigraansem värk kui kopaga kaevamine. Aga nüüd vaatan seda müüriladujat ja meel läheb kadedaks. Ma ei suuda isegi paberlennukit voltida niiviisi, et kõik nurgad täpsed oleks. Minu müür tuleks viltu. Ma kusagil viienda kivi juures mõtleks, ah pohh, panen lihtsalt kuidagi. Ma ei saaks segu tasandamise ega koguse timmimise ega millegagi hakkama.

Ei oska ma viiulit mängida ega müüri laduda. Mõtlesin siis, et kas on midagi, mida ma üldse täie enesekindlusega teen ja jõudsin järeldusele, et ainult blogimine on see. See on ainus asi, mida olen praktiseerinud nii kaua, et ei kõhkle endas ja naudin täiega ja praktikast on kerkinud teooriad ja visioonid, kuidas asjad olla võiks.

Näiteks on mul optimaalse sõnade arvu teooria. See tähendab, iga lugu väärib mingit hulka sõnu. Ja kirjutaja ülesanne on timmida sõnade arv õigeks. Kõige hullem, kui loole on raisatud rohkem sõnu kui ta väärt oleks. Mitte et ma sõnu loendaks. Aga nii tunde järgi. Suur lugu – palju sõnu. Väike lugu – vähe sõnu. See “teooria” on mitte ainult kirjutamisest, aga ka lugejana tekkinud. Korduvalt ärritun paljusõnaliste lugude peale, mis neid sõnu ei vääri (ükskord unustasin sõna “antikliimaks” ja kasutasin selle asemel “antipurse”) ja pettun, kui heale loole on vaid vihjatud ühe-kahe lausega ja ma ei saagi teada, mis oli.

Mänguväljakul vaatame töömehi ja mõtiskleme, ühesõnaga. Ükskord olid mänguväljakul kaks venda, kuuene ja neljane. Nad rääkisid mulle kõik ära. Vanem tahab arstiks, noorem keemikuks saada. Õhtul teevad šokolaadikooki. Isal lõug valutab, nii et ta sööb ainult puljongit. Ema käib koolis. “Ema ei saanud põhikoolis käia, sest mina hakkasin sündima,” ütles kuuene. “Ülikoolis. Ülikoolis,” täpsustas ema liivakasti servalt.

Luukas oli lastest vaimustuses. Jooksid koos ringi. “Kas Luukas on poiss või tüdruk,” küsis kuuene minult vahepeal. Poiss, vastasin ja peaaegu hakkasin täpsustama, et tal on see roosa maasikatega müts, mis võib segadusse ajada. Aga sain sõnasabast kinni. Kuuene ka roosat mütsi ei maininud, miks peaks mina.

Mütsi valis Luukas ise välja ja kõigutas mu arvamust endast kui värvineutraalsest lapsevanemast. Ta keeldus kodus olevaid mütse kandmast ja tundus, et ta peab uue ise välja valima. Andsin valida mehiste mootorratastega mütsi ja mehiste rebastega mütsi ja roosa erakvähkidega mütsi ja maasikatega roosa voodriga mütsi vahel. Enne tellimuse vormistamist küsisin mitu päeva järjest: maasikatega? Tahad kindlasti maasikatega? L. jäi maasikatele kindlaks ja nii tellisime.

Muuseas, viimane asi, mis kuueaastane mulle mänguväljakult lahkudes ütles, oli “ma kannatan astma all”. Neljane ütles, et läheb koju kung fud harjutama.

Kui rase olin, siis ennustasin ette, et beebi esimestel kuudel hakkan Shole vinguma, kui halvasti ma end füüsiliselt tunnen. Ühtlasi ennustasin, et kõik muutub kohe, kui jälle trenni tegema hakkan. Nii ongi. Paar nädalat tagasi liitusin spordiklubiga ja tõesti on juba palju parem. Lisaks soetasin kahelapsevankri. Esimesed päevad kasutasin vankri kirjeldamisel sõnu “paradiis” ja “õnn” ja “vabadus”. Kaks last – mittevääksuvat, mittemidagitahtvat last – pikutavad vankris ja ma saan kõndida ja podcaste kuulata ja mõelda.

Joe Rogani podcast on ikka lege. Üle tüki aja kuulan tema vestlusi Jordan Petersoniga, olen endiselt selle mehe fänn. Ta on nagu üks väga depressiivne eneseabiõpik. Täpselt paras minusugusele. Kes pole kuulanud, näpistage see kolm tunnikest. Kel kolme tundi pole, siis kolme lausega: elu on kannatus, kannatusest pole pääsu. Tähenduslik elu kaalub kannatuse üles, samas kannatus komplektis tähendusetusega on põrgu. Jeesus võttis oma risti vabatahtlikult kanda – ole nagu Jeesus.

Ok, ta räägib rohkem draakonitest kui Jeesusest. Igatahes Rogan ütleb ka lõpuks, et see on tema lemmik podcast üldse ja ta on neid selleks hetkeks peaaegu tuhat teinud. See maailm, mida Peterson nii osavalt kaardistab – see on just see maailm, kus ma elan. Ja ta on nii mõtteosav mees – valgustab kõik pimedad nurgad ja pimenurgad ka läbi.

Kannatus ja tähendus, lapsed on ehe näide. Ma alles teekonna alguses, aga juba aiman, mis õudu see endas kätkeb. Juba enne esimese elusa lapse sündi oli õudusi. Loodan vaid, et keegi ei sure liiga vara, keegi ei jää raskelt haigeks, keegi ei ole liiga õnnetu. Lisaks need väiksed argised lubadused – täna röögatan lapse peale poole vähem kui eile. Nagu poliitika või FB suhtestaatus – it’s complicated. Hoian oma sisemist koletist vaka all ja katsun hoolitseda selle eest, et laps oleks meeldiv inimene (Petersoni tungival soovitusel.) Samas, see kirjeldamatu rahulolutunne, millest lapsevanemad räägivad – see on päris. Ja ma ei jõuagi olla sügavalt kurb või rahulolematu, sest ma tean, et kõige tähtsamad asjad mu elus on õigesti. Ega mul ole ka aega oma psüühesse süüvida, ausalt öeldes.

Muuseas, kahelapseema on kuidagi teine tunne olla. Sho lükkas me uut vankrit ja ütles, et ta nüüd tunneb end suurperena. Haa. Kutsugem seda vankriefektiks. Kusjuures kõik tänaval naeratavad heldinult, kui mind vankriga näevad. Poes – mitte nii väga. Aga alles eile soovis proua bussipeatuses palju õnne.

Peab ütlema, ma ka tunnen peretunnet rohkem kui varem. Ja tunnen, et kahelapseema peab oleam võim(ek)as.

Kord läksin Mariega kahekesi Ülemiste keskusesse, üle mitme kuu. Mul oli muud asja ja kiire, aga Sho vihjas, et küll oleks kena, kui ma uue kena öösärgi endale ostaks. Naersin ja ütlesin, et ärgu nüüd lootku. Mul beebi sülekotis ja kiire ja paks olla ja fihhkan poode ja pesupood on kõrgema taseme piin.

Kohale jõudes vihastasin end herneks, nii palju inimesi ja miks on nii, et ma Ülemiste keskusest kunagi väljapääsu ei leia! Tegin oma kaks vajalikku ostu ja mõtlesin, et pistan kiiresti punuma, aga siis nägin ühe naise käes tuttava pesupoe logoga kotti ja mõtlesin, et kas nüüd või mitte kunagi.

Kahelapseema gets things done.

Uurisin infotahvlilt, kus pood on. Hambad ristis, raisk, kui ma jälle ära eksin. Päriselt ka, ma ei suutnud kaardilt leida “oled siin” punast täppi. Legendi peal oli, kaardil mitte. Mõtlesin, et olen peast idioot. Küsisin naiselt, kes ka kaarti vaatama tuli: kus on punane täpp, ma ei näe! Tuli välja, et vale korrus.

Sõudsin pesupoodi sisse ja ütlesin, et mul on kiiresti vaja kena öösärki, paar kuud tagasi sünnitasin, 10-15 kilo ülekaalu, selga proovida ei jõua.

Müüja saatis Mariele õhumusi ja asus siis ülesande kallale, nii et seitse minutit hiljem sõudsin poest jälle välja, öösärk käes.

Marie mu Marie on nii jutukas laps. Kui ta pilk kellegi omaga kohtub, hakkab ta, nagu evangelist, rõõmusõnumit kuulutama ega jäta, kuni kõik on öeldud. Armunud pilgul vaatab oma vestlusobjekti. See on niiiiiii imeline. Ja ükspäev hakkas ta häälega naerma. Ka imeline.

Mu ema ütles, et Marie on võimas naine. Mis on absurd öelda kahekuuse beebi kohta, aga ma ise kirjeldaks teda ka sõnadega “küps” ja “tasakaalukas” ja “intelligentne”. Eks tulevikus selgub, kas olen peast soe tibuemme või mu tütar ongi võimas naine.

Püüan teda lutiga harjutada, aga seni edutult. Natuke selline tunne on, nagu püüaks last suitsetama õpetada. “Algul on imelik ja ebameeldiv küll, aga usu, varsti hakkab meeldima ja siis ei tahagi enam ilma.” Tegelikult on veider vaadata, kui lapsel selline asi suus on. Kuidas lapsed rääkima õpivad, kui lutt ees? Aga mõtlesin, et lutt annaks mulle vabadust ja Shole rahu.

Luukale lõikasin vahepeal soengu, aga ta jooksis samal ajal ringi ja tulemuseks sai nagu ta ise oleks lõiganud. Samas viimasel ajal on sellised “nagu-ise-lõigatud”-tukad moes. Ja kui ta pani pähe oma roosa maasikamütsi, meenutas mulle nii armsasti Audrey Hepburni.

Käisime ükspäev restoranis ja läksime invavetsu ja Luukas vajutas hädakutsungi nuppu. Ma röögatasin (päevane röökimiskvoot vaja ju täita) ja paanitsesin, et keegi tungib nüüd meid päästma enne, kui ma oma püksid üles jõuan tõmmata. Aga keegi ei tulnudki ja see pani omakorda muretsema. Pärast ütlesin teenindajale, et vabandust, laps vajutas nuppu. Teenindaja ütles: aaaaa, me mõtlesime, et miks see tuli vilkuma hakkas. Ei teadnud, mis tuli see on. Ma ütlesin: nüüd siis teate, et kui tuli vilkuma hakkab, peate invavetsu tormama.

Kui Luukas nuppu vajutada tahab, siis ta ütleb: tahan nuputada. Talle meeldib üldse lisa “ta”-sid tegevustele lisada. “Tahan hüpata” asemel ütleb “hüpatada”.

Ehh, peaaegu oleks unustanud öelda, et sellest talumajast ja koerast, millest eelmisel korral juttu, jäime ilma. Nüüd saan aru, et ma hädasti vajan uut projekti. Kas vana talu või podcasti. Mul on tegelikult nii kahju, et podcastitegu pooleli jäi. Täiega nautisin.

Lõpetuseks üks juunikuine tore juhtum. Tulime õhtul rannast ja kodumaja ees naeratas naaber: mul on kolmkümmend kilo shiitake seeni, kas tahate. Avas autopagasi. Oligi.

Saime naabrihinnaga. Seened lõhnasid hästi. Kanepilõhna oli ka. Sho pärast ütles, et selle naabri korterist tuleb alati metsik pahvak.

Ilus elu, mõnuga sõime. Nüüd on meil oma shiitake-diiler.

6 thoughts on “olmemäsu

  1. Jaa kirjutada Sa oskad, igakord nii nauditav lugemine, kirjeldused ja võrdlused nii head, pildid jooksevad silme ees👍 podcast meeldis ka.

    Like

  2. Mis see siis nüüd olgu – alles ma lugesin NZ Maria blogist, et ta, nagu minagi, on Jon Krakaueri austaja, ja nüüd sina Joe Roganiga. Ma olen Roganit juba aastaid kuulanud. Nii kummaline ja tore, kuidas säärased juhuslikud infonopped lasevad inimeste sisse vaadata.

    Ja sul on uus kujundus! Värske hingamine.

    Like

    1. Vabandan, vastan alles nüüd. Aga jaa, põnev teada saada, mille fänn keegi on. Vahel on kõnekas. Aga pean ütlema, et Jon Krakauerist ei tea ma midagi 😦

      Like

  3. Oh, see lutiteema. Same gurl, same. Ainult et minu laps ei oska lutti võtta, läheb närvi, ja ma enam ei tea, kas tasubki edasi katsetada.

    Like

    1. Andesta, lollilt hilja vastan. Aga kui loed veel, siis… noh räägitakse et peab erinevate brändide erinevaid lutte hästi palju katsetama, küll näkkab. Ma ei viitsi. Ostsin spontaanselt ühest poest küll veel ühe luti, aga see ka ei toimi, nii et vist loobun. Natuke veel ja siis sobib lutt ehk närimismänguasjana.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s