vaikust!

Uskumatu! K. on praegu Luukal külas, mitte minul, ja ma tulin naaberkohvikusse ja võib-olla saan isegi blogitud. Olen vähemalt kuu aega püüdnud kirjutada, aga keegi ei lase mul üle mõne minuti korraga omaette olla.

Praegu läks jälle mööda üks mees, kellest ma tihtipeale mõtlen. Ta on vist mu majanaaber ja me teretame ja ükskord, kui ma püüdsin oma autosse sisse murda ja see hakkas meeletult undama, siis ta valvas mu lapsi, kuni toast õige võtme tõin.

Aga ma mõtlen ta peale seepärast, et ma ei saa aru, miks tema päevade kaupa õues jalutab. Mina jalutan – muidugi. Aga tema? Ta näeb hea välja, tal on umbes samasugune soeng kui mul, aga hallisegune ja ilma tukata. Ängi ei paista kuskilt. Jalutab nagu vaba inimene. Ükskord küsin talt.

Kuulasin David Choe intervjuud, see oli nagu neli tundi ameerika mägesid, ja mõtlesin ka vabaduse peale. See on see kunstnik, kes kunagi Facebooki esimese kontori seinale maalis ja tasuks ei saanud mitte raha, vaid aktsiaid ja kelle aktsiad nüüd paarsada miljonit dollarit väärt on. Ta ütles küll ühes vanemas intervjuus, et oma esimesed miljonid oli ta selleks hetkeks juba teeninud, maalide ja hasartmängudega. Ja suva see lugu, sest tal on nii palju hullemaid lugusid rääkida. See vestlus… seal on nii kõrged tipud ja nii sügavad sügavikud.

Eriti sellest hetkest, kus ta kirjeldab, et läks Kongosse dinosaurust otsima, aga alles kohale jõudes sai teada, et seal on sõda ja siis eksis džunglisse ära koos ühe saksa seksturistiga ja plaanis sakslase lõpuks ära tappa ja… Kes neli tundi ei viitsi kuulata, hakake sauruse-jutust pihta.

M. kuulas ka ja ütles pärast, et inimesed on hirmsad oma himudega ja vaba olla on nii keeruline. Mõtisklesime, kuidas elada nii, et ei sea endale piire lihtsalt seepärast, et vaba olla on hirmus. Aga samas, kuidas püsida “rööpas”, kui oled täiesti vaba. See mees, kes jalutab – kunagi küsin temalt. Äkki ta teab.

Mu unemoto on “rohkem on rohkem”. Magasin end ükspäev välja ja ärgates sain peaaegu et ilmutuse. Päike paistis pilvevahelt ja oli vaikus ja ma sain mõelda korraks, keegi ei nõudnud kohe midagi. Mõtlesin, et äkki teadvus ikka on kuskil seal ja aju on lihtsalt antenn. Aga see oli juba ammu ja pärast seda ma pole juba nädalaid välja maganud ega napakaid mõtteid mõelnud.

Unepuudus on teinud minust jälle röökiva lapsevanema. Vahepeal mõtlen, oumaigaad ma olen lõksus – titelõksus. Titelõks on selline kohustuste jada, millest pole mitte kuidagi võimalik viilida või millest viilimine maksab kätte. Mitte kunagi ei saa hommikul otsustada, et täna on nii sitt päev, et ma ei tõuse üles, vaid vaatan teki all õhtuni netflixi. Elu emmekoopas on natuke nagu see Platoni koobas – tunnen, nagu oleksin kinni seotud, seljaga koopasuu poole ja ainult varjude järgi aiman, mis maailmas toimub. Aga lapsed on natuke nagu magnetid ka. Mingi osa minust tahaks koguaeg nendega koos olla.

Ja ma olengi olnud. Kas teate, et esimest korda olin Luukast öö läbi eemal siis, kui Marie sündis. Enne seda oli ainult üks kord, kus Sho pidi Luuka ööunele panema, sest ilmusin pulmast koju hilja. See oli, kui ta oli aasta ja kaheksa kuud vana.

M.’il on alla-aastane koeravolask, kellega ta vaeva näeb ja ta ütles mulle, et käis arvamusfestivalil ja jättis koera koju. Ütles, et nii veider oli. “Keegi ei haugu ega sikuta, aga süda koguaeg valutab.” Ma ütlesin, et see on täpselt – täpselt! – sama kui lastega: keegi ei haugu ega sikuta, aga süda valutab.

Kui nad magavad, saaks ju blogida. Aga nad magavad vahetustega. Saan endale vaid mõne minuti kaupa oma aega. Selline asi hakkab pikapeale õudselt ajudele. Mis teen oma minutitega? Kas vaatan edasi Midnight Gospelit või magan või mida ma tegema pean, et selleks ajaks, kui nad ärkavad, jälle inimene olla. Joe Roganit ka liiga palju kuulata ei saa. Tunnen, et muutun Roganiks: metsloomade jahtimine – päris mõnus ja lisaks ka üllas tegevus!

Kuigi ega ma tegelikult suuda. Tegime ükspäev merekarpe ja nad on ju ka algul elusad. Nühkisin neid pesta ja ise hädaldasin, et mul on neist nii kahju. Sho ütles, et no pane siis igale karbile nimi.

Sho: “Mihkel, nüüd on sinu kord vanni minna!” (Ta ütles küll “Mifukeru”.)

Enne lapsi mõtlesin igasugu teooriaid, kuidas ma neid kasvatama hakkan. Nüüd mõtlen lihtsalt, et saaks päeva õhtusse nii, et kõik ellu jäävad. Varsti kaks aastat ja kümme kuud on esimese sünnist möödas ja ma enam ei jaksa. Nagu mingi idioot, kes hakkab omast arust maratoni jooksma, aga kolmandal kilomeetril saab võhm otsa. Samas, kuidagi peab laiemat pilti haarama ja mõtisklema, kuidas teha nii, et kasvaksid julged ja elust huvitatud lapsed.

Ja paarisuhe, haha. Mu lapsed, kui te seda tulevikus loete, siis – jah, lahutus oli teie süü. Meil oli Shoga järjekordne pulmaaastapäev, üheksas. Ja kohtumisest sai 13 aastat. Siis mõtisklesingi, et tegelikult oli meil kümmekond aastat mesinädalaid. Kaisus magamised, värgid-särgid. Ja siis nad sündisid. Nüüd konkreetselt pean konkureerima Sho tähelepanu pärast kahe lapsega. Ja need kuradi tited kasutavad alatuid võtteid. Sho räägib oma eesti keele õpetajaga rohkem kui minuga – poolteist tundi nädalas segamatut vestlust.

Marie on tähelepanuvampiir. Ta toitub sellest, ta lausa kümbleb tähepanus. Ja ta hoolitseb, et tähelepanu tema pealt mujale ei libiseks, saates kuuldavale ihust läbi lõikavaid kriiskeid. Luukas ka tegelikult tema vanuses kiljus. Ei tea, mis meil viga on, et oma lastes seda esile kutsume.

Hüüan teda Marie Varesetütreks, sest pehmem versioon tema häältest kõlab kraaksatusena. Aga kui ta kõik mängu paneb, on ta hääl äravahetamiseni sarnane türannosauruse omaga. Kui ta aga oma tähelepanu kätte saab, siis itsitab ja tõmbleb mõnust, mida see talle pakub. Ta vaatab otse silma ja otsib pisimatki põhjust itsitama hakkamiseks. Nunnu titenaeratus muidugi, aga kui tähelepanelikult vaadata, paneb tähele, et ta silmades põlevad leegid.

Ja siis on Luukas. “Vaata! Vaata! Ma oskan niimoodi teha! Vaata! Vaata! Vaa— aata!!”

Samal ajal ma siis püüan kas Shod või mõnd sõpra oma juttudega võrgutada. Hästi ei õnnestu.

Nii palju lärmi. Nii palju. Mul on kõrvad nii väsinud. Helide suhtes on tekkinud ülitundikkus. Ükspäev jäi Luukas haigeks ja siis oli hetk, kus mina ja tema kiikusime koos, tema vaikselt palavikus nohisedes. Marie leidis endale põrdandal tegevust ja Sho oli telefonis. Ja järsku avastasin, et juba täitsa mitu minutit oli kestnud puhas vaikus. Milline nauding.

Aga veel parem ootas ees: Marie jäi ka haigeks ja tal läks hääl ära! Lööge või maha, aga ma rõõmustasin. Neljakuune türannosaurus-beebi lihtsalt kähises mõned päevad ja lasi mu kõrvadel puhata. Ta kõlas ikka nagu türannosaurus, aga selline, kes on väga-väga kaugel.

Vahepeal hõõrusime käsi kokku, et meie noor geenius L. õpib enne kolmeseks saamist lugema. Ta leidis hiljuti jälle jaapani tähestiku kaardid riiulilt. Ühel pool täht ja teisel pool sellega algava sõna pilt. Ja hakkas ise sõnade esimesi silpe ütlema. “Me” kui pildil oli megane ehk prillid, “na” kui oli nasu ehk baklažaan jne. See on ju täitsa suur samm lugemise suunas ja jaapani keeles sõnad ei hääldu veidralt, nii et lugeda pole nii raske. Oi kui tore, kui ta kolmeselt juba loeks, mõtlesin. Peamiselt seepärast, et edasises elus seda talle nina alla hõõruda: vaata, kuidas sa oma elu raiskad. Ise oskasid kolmeselt juba lugeda!

Kõike, mida vähegi annab, tuleb siin elus kasutada relvana.

Aga vahepeal jõudis tähe-huvi siiski raugeda, nii et.

Luukas teab, et on olemas jaapani keel (“issi ütleb”) ja eesti keel (“emme ütleb”). Vahel ta loodab aga, et kui muudab eestikeelse sõna häälduse jaapanipäraseks, saab jaapanikeelse sõna. (Jaapani keele õpilastele kindlasti tuttav tunne.) Vahel saabki. Aga vahel mitte.

Ükspäev käis ringi: tekku, tekku! Otsis tekki.

Ükspäev sõime krevette. L. küsis minult: mis see on? Ma ütlesin: need on krevetid. L. pöördus isa poole: kurebetti? Sho vastas: kahju-kahju, jaapani keeles on “ebi”.

Ja ükspäev kuulsin, kuidas mehed vannitoas vestlesid.

Luukas (jaapani keeles): suur paat on eesti keeles “laev”.

Sho: raebu

(Asi on selles, et jaapanlastel on raskusi nii l-tähe kui v-tähega.)

Luukas: ei ole “raebu” – laev!

Sho: laebu

Luukas: ei ole “laebu” – laev!

Sho: laeb

Luukas: ei ole “laeb” – laev!

Ja nii kümneid kordi. Ma küsisin Sholt, kas ta kuuleb erinevust. Sho ütles, et ei kuule. Aga ta hääldus läks järjest paremaks, lõpuks ütles ilusti “laev”.

Järgmine hommik ärkas Sho üles ja esimese asjana ütles: ikka veel ajab vihale.

Selles lasteraamatus, mis armastusest räägib, on kõige raskem ülesanne et kui sul on üks pisike koogitükk ja üks suur, siis kumma annad armsale inimesele. Nad mõtisklevad iga kord pikalt selle üle Shoga ja Luukas murrab tõsiselt pead. Pean ütlema, et ma ka oma peas suudan ratsionaliseerida kümnel erineval viisil, miks ma peaks suurema koogitüki saama. Aitan kallil dieeti pidada jne. Deem, nii nõme on olla nii paks. Nägin hiljuti meemi, kus Cookie Monster mõtiskleb: without my cookies I’m just a monster. Mõtlesin: sama siin.

Praktikas on Luukas teema juba ammu lahendanud nii, et hundid ja lambad – tema tunneb end lahkena, aga ei loobu liialt paljust. Kui küsin talt apsu, siis ta alati annab, aga tibatillukese tüki. Pärast veel räägib kõigile, kes kuulata viitsivad, “ma andsin”.

Esimestel kuudel polnud Luukas üldse armukade, aga nüüd on teisiti. Ma ka hüppasin üle varju, et kadedust ei tekiks. Aga ei jõua ka koguaeg. Appi kui tüütu see on. Ja kui ta teeb Mariele pai, siis natuke liiga kõvasti ja kalli ka natuke liiga kõvasti ja mürab natuke liiga kõvasti ja… Aga samas on juba vaikselt näha, kui tore neil kahekesi hakkab olema. Luukas hüppab ringi ja Marie naerab laginal ja Luukas püüab teha igasuguseid trikke, et Marie veel rohkem naeraks. Ja nad juba käivad kahekesi vannis ja pritsivad ja naeravad seal vastastikku.

Muide, kui meil akna tagant katlamaja eemaldati, siis ma mõtlesin, et jess, nüüd saab natuke parema vaate. Eksisin rängalt. Meil on nüüd vaade viiele rohelisele prügikonteinerile. Ei teadnudki, et nii palju inimesi käib päeva jooksul prügikastist asju otsimas.

Tahaks vaadet loodusrohelusele, mitte prügikastirohelusele.

Muuseas, see maja, millest eelmine kord rääkisin, tuli tagasi, nagu vana peika – pakkumisega, millest raske ära öelda. Et 80 000 ja maja ehitatakse seest valmis. Omanik ütles, et tal on üks eestiaegne trepp teisel objektil, mille ta majja tooks. Ja need ja teised asjad ja. Aga ma läksin seekord suurema seltskonnaga kohale. Tädipojaga, kes on üle kahe meetri. Ja too võttis “eksperdi” kaasa, minupikkuse naabri. Too kiitis omaniku ees maja, aga kui omavahele jäime, siis ründas, et miks ma sihukest peldikut osta tahan.

Jälle sain meeldetuletuse, et mu maitse polegi universaalne. Tädipoeg oli naabrile juba enne kohale jõudmist seletanud, et “tal ongi selline maitse, korteri ostis ka sihukese, et.”

Korteriga oli nii tore, andsime voodi kunagi ära ja üks mees tuli järele ja ütles rõõmsa üllatusega: oi, milline korter! Tundub, nagu remont oleks pooleli, aga tegelikult ei ole! Nii kift!

Aga jah, “eksperdid” kirusid maja maapõhja, sest nad ei näinud seda, mida ma nägin. Aga ühtlasi oli neil mu tulevase naabri kontakt ja nii selgus, et too kavatseb neljale pojale neli maja otse mu akna alla ehitada. (Sest muidugi kõik pojad tahavad riburada kodukülas issi külje all elada.) Nii et diil jäi katki.

Aga majaomanik jagas, et ma näen seda, mida ta näeb. Ja kui oli juba ammu selge, et ma maja ei osta, siis ta ikkagi rääkis, mis plaanid ja ideed tal selle majaga on. Oi, kui sa näeks, mis ukse ma kavatsen välisukseks panna. Meistrite töö! Ma ütlesin, et kui tal rahamuret pole, siis ehitagu maja lihtsalt oma visiooni järgi valmis. Ta nii mõnuga teeb seda. Ta vastas, et tõepoolest, nii teengi. Ei pane maja enam müüki.

Ühesõnaga, kuidagi hea rahulik lõpp tuli selle maja loole.

Küll aga oli mul kohe vaja uut plaani. Nüüd kavatsen maja ehitama hakata. Krunt ka välja valitud. Sõber M.’il on Tallinna lähedal 2.4 hektarit võpsikut mulle müüa.

Nii jalutan kodus ringi ja kussutan Mariet ja tundub, nagu ma ainult kussutaks Mariet, aga tegelikult mõtlen samal ajal oma peas, millise köögimööbli paneme ja kuidas lahendada küttesüsteemi küsimus ja millal geodeet peaks tulema.

Elektrikuks õppimine on nende teemade taustal natuke soiku jäänud, kuigi mingil ajal olin väga tubli ja tudeerisin korralikult. Unelm on see, et järgmisel sügisel lähen sisseastumiskatsetele, kaasas pakk kõikide teoreetiliste töödega, mida õppekava ette näeb, aga mis mul juba tehtud on.

Samas, õpik vihastas mu nii välja. Näiteks kirjeldatakse detailselt kondensaatorite tööpõhimõtet – valemid-joonised-definitsoonid, särgid-värgid kõik olemas -, aga unustatakse öelda, miks kondensaatorit vaja on ja kus neid kasutatakse. Helistasin M.’ile, kellel on energeetikuharidus (ja 2.4 hektarit võpsikut) ja kirusin ja kirusin. See on õpiku autori arrogants ja küündimatus, raisk. M. ütles, et kui ma just kohe inseneriks saada ei taha, siis rahunegu maha, pole vaja teada selliseid asju. Aga õppekava lugedes paistab, et on ikka vaja küll. Ja ma olen liiga vana, et asju tuupida tuupimise pärast. Ma tahan õppida, et aru saada.

Oh, vabadus. Ma tegelikult olen viimastel päevadel leidnud ravimi titelõksu vastu: katsun olla hea sõber. Käisin S.’il abiks kolimiseelsel pakkimisel ja pärast lahti pakkimisel. Ja nii rõõmustan, et K. praegu mu last hoiab, ta on nii hea sõber. Juba tunnen kergust.

Hea ja abivalmis peab olema. Ma tegelikult harva olen olnud. Kui keegi ütleb, et tule talgule, siis ma mõtlen, et mul on endalgi nii palju ligadi-logadi, ma ei saa su talgule praegu tulla. Aga tegelikult ju saan küll. Üksteist tuleb aidata.

Tegelikult veel üks intervjuu jäi mul kummitama, see oli Nick Yarrisega, kes 22 aastat süütult vangis surmanuhtlust ootas ja keda sel ajal erinevatel viisidel piinati. Ta ostustas, et ta õpib ilusti kõnelema ja harjutas lausete moodustamist ja keeruliste sõnade kasutamist, et siis oma hukkamise eel pidada kõne, mis kõik pahviks lööb.

Aga teine asi, mis ta otsustas, oli hakata heaks inimeseks, kes ennast armastab. Viisakaks abivalmis inimeseks, ükskõik mis viisidel teda piinatakse ja kasvõi kui tapetakse. Ei tea, äkki tema mõjul tuli jälle meelde, et palju olulisem on anda kui saada.

Ükspäev tantsisin täiega, klappides oli nublu uus lugu. Mu lemmikfraas on nüüd “ja seal kurru-nurru-vuti saarel kõik te, nirgid, lutti saate.

Nublu on nagu Pippi issi. Aga jah, tantsisin ja siis järsku Luukas pani hoopis oma muusika mängima. Arvo Pärdi Spiegel im Spiegel.

Tõsi, see on ainus CD, mis meil üldse ripakil on. Ära visata ka raske, nagu Piiblit tahaks prügikasti saata. Võtan hoogu alles.

Aga L. on gängsta ka, räägib koguaeg “mendiauto”. Algul ma ei saanud aru, et mõtleb tsemendiautot.

Vaat nii. Nüüd ärkas Marie ja mul aeg minna koju tagasi armsa Luuka juurde.

Käisime ema juubelil ja Kerli tegi pilti. Nii on meil viimaks perepilte ka.

8 thoughts on “vaikust!

  1. Ammu juba ootasin uut postitust. Olen tänulik, et oma ajast natuke meile ka pühendad. Mul küll ainult üks laps, aga kah tähelepanuvampiir. Mu blogimisvaste on talle kirjakeste kirjutamine. Pool aega nurisen neis, kuidas mul pole aega talle kirjutada. Lapsekasvatuslikke raamatuid pole ka aega lugeda, sest noh, ma parajasti kasvatan teda.

    Like

  2. Sul on täiesti Eesti parima kirjaniku materjali sees peidus! Loen palju ja kirjutan palju ja ikka Sinu teosed on kõige lemmikumad!

    Like

  3. Ma saan täiesti mõistan. Mul on lapsed umbes sama väikse vahega. Ainuke asi, mis lohutab on see, et nad kasvavad suureks ja siis on tore. Tegelikult on neil puberteet ka samal ajal, aga vahepeal saad sa välja magada.
    Kas sa Luukast ei saa päeval lastehoidu anda? Isegi paarist tunnist paaril päeval nädalas on kõvasti abi. Saaksid vähemalt päeval magada

    Like

    1. Hea, et vahepeal välja magada saab 😀 L. hoiu asjus ei teagi… võib-olla paneme ta jaanuarist eralasteaeda. Aga need on ka omaette peavalu tekitavad teemad, nii et veel pole miskit otsustatud.

      Like

  4. Avastasin, et su postitused ei jõua enam Bloglovinisse, midagi on katki 😦 Mul oli seetõttu nii palju lugemata, aga tore oli ka, sest sain õhtu otsa lugeda. Umbes nagu keegi oleks terve tordi korraga ära süüa lubanud.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s