beethoveni pikk paus

Ei ma arvanud oktoobris, kui kirjutasin, et järgmine tuleb alles uuel aastal. Vahepealne elu on olnud nii värelev ja olen mitu korda pikalt kirjutanud, aga siis ärkab keegi või tahab keegi midagi või jaks kaob ja nii jäi kõik pooleli ja järgmisel korral avades pole mu jaoks enam põnev ja siis alustan otsast ja jälle keegi tahab midagi jne.

Ei jää nüüd muud üle, kui esitada valdondlikud kokkuvõtted

Esiteks, mu Marie

Ta särab nagu kuusepuu, säriseb nagu säraküünal või jõuluvorst. Jõulud on tema aeg.

Vahepeal olin pikalt rööpast väljas (vt all teemapunkt “mu mantrad”) ega saanud end tema sagedusele. Sest tema sagedus on selline näpud-silma-homeeriline-naer-lohutamatu-nutt-küüned-kaelanahka.

Aga kui ma end tema sagedusele saan, siis käib pidev kõditamine ja müramine ja möllamine ja ta on imeline.

Kui ta ülekohust tajub, siis ta nutab nii teatraalselt. Ta istub tallad täpselt koos. Ta asetab käed põrandale toeks, langetab pea ja nuuksub vappudes lohutamatult. Isegi perearst märkas, et ta nutt pole pelgalt õnnetu, vaid sisaldab omajagu viha ja trotsi. See on nii armas.

Ta nägu ja iseloom tunduvad Luuka omast nii erinevad – tal on Sho suured silmad – aga arengus käib ta sama rada. Kõhule oskas ta ammu keerata, aga seljale tagasi ei saanud ja kui lõpuks sai, oli ta nii uhke, nagu oleks tõesti pikalt nuputanud ja teoretiseerinud, kuidas pööret sooritada. Seljale keerab ta siiani meeletult uhke kaare ja laia naeratusega. Ainult et kui ta seda uhket manöövrit põranda peal katsetas, käis kõva kops ja suur kisa. Pärast seda keerab ta end seljale ainult madratsil – nagu ka Luukas omal ajal.

Istuma õppis ta varakult, aga roomama ei kunagi. Kui Luukas liikus edasi pool-rätsepistes, teine jalg taga, siis Marie meetod on seesama pühalik tallad-koos asend. Tõmbab end kätega edasi.

Eelistatuim kõnniviis on aga jalgade peal, me peame kätest hoidma. Tundub, et ta hakkab ka vara kõndima. Kuigi alguses tundus see ebatõenäoline, sest ta sai jalgade funktsioonist alles suht hiljuti aru.

Ja täna ta ütles oma esimese(d) sõna(d). Mina väidan, et see sõna on “kass”, Sho väidab, et “Miki”. Tõde on kas mõlemad või ei kumbki. Igal juhul ta püüab mingit sõna kassi kohta öelda, see on selge.

Sõnad, mida ta ära tunneb, on veel issi, Luukas, nina ja vesi. Sest vesi on tema lemmik toit.

Luukas, mu pojake

Ta on nüüd kolmene. Mariele lahke ja sõbralik suur vend. Ükskord ütles spontaanselt mängu käigus: mulle meeldib Marie. Heldisin nii-nii.

Nemad Shoga moodustavad ühe tiimi ja meie Mariega teise. Nemad on lõbus tiim, meie oleme luuserid. Nemad võtavad igasugu põnevaid asju ette. Neil on näiteks ühine hobi orienteerumas käia. Suht igal nädalavahetusel pakivad oma kaardid-kompassid-termosed kaasa ja minek. Nüüd, kus Shol juhiload on, ei ole neil mind üldse vaja.

Luukas tahab veel ekstra veenduda, et ma kaasa ei tule ja küsib suunava küsimuse: kuhu sa jääd? Fakk jahh ma jään koju, palju õnne sulle. Sa mine oma kuradi ideaalse isaga lõbusat päeva veetma.

Luukal on komme esitada küsimusi suunava tegusõnaga, millest paljastub, et ta kas teab õiget vastust või tahab kuulda konkreetset vastust. Kui annan Mariele süüa, siis Luukas küsib: mis sa annad? Kui panen Mariet magama, siis Luukas küsib: mis sa paned?

Aga viimasel ajal on tema põhiline küsimus, millest midagi tehtud on ja pooltel kordadel jään vastuse võlgu. Küsigu parem oma isalt, ta on meil ju nii ideaalne.

Sho on oma elegantselt suvalisel kombel tõesti hea isa. Ehitas Luukale näiteks karbi, kus oli kuus punast nuppu peal ja kui nuppe vajutada, võis kuulda eesti ja jaapani kiirabiauto, politseiauto ja tuletõrjeauto sireene. Ja kui kõiki nuppe korraga vajutada, võis neid kõiki korraga kuulda. Ja kui kõiki nuppe kümme korda järjest vajutada, võis kuulda neid väga pikalt. Ideaalne isa, jah, aga leibkonna liikmena on mul etteheiteid.

Aga mul pole ka viga tegelikult. Ükskord ütles Luukas mulle, et ma olen armas. Viimasel ajal ta hellitab oma mänguloomi ka, kallistab-musitab ja niutsub: kui armas, kui armas. Ta paneb neid magama tülpinud ilmel jalalt jalale õõtsudes ja ütleb neile koguaeg “oppaa!” ja “kalli-kalli” ja “kas kõrsikut tahad” ja nii edasi. Mõtlen, et kui see olen mina, keda ta jäljendab, siis polegi olukord väga hull. Ta pole neile veel kordagi käratanud: ära vääksu!

Ahh, teate, ma hakkasin ükspäev Luukale lugema oma isa juturaamatut “Unenäorong”. Alustasin kuningliku tolmulapi loost ja lugesin, kuidas tolmulapp peab kogu lossi puhtaks pühkima. “Siis pesi ta selle, mis pisem: uksekäepidemed ja trepikäsipuud, aknaraamid ja pildiraamid ja lauajalad. Küünlajalad. Toolijalad. Troonijalad. Üle-üle-eelmise kuninga puujala, mis ühes toanurgas teab mis ajast vedelemas. Kuusejala.”

Ma hakkasin nii naerma, et pisarad voolasid ja Luukas hakkas kaasa lõkerdama.

Ühtlasi olen poolkogemata jätkanud oma isa kõdiravi traditsiooni. Tuleb välja, et kõdi on parim ravim vääksumise vastu. Luukas ütleb ettevaatlikult: tahan kõdiravi. Ja siis pistab kiljudes punuma.

Vahel on Luukas nii palju mõistlikum kui mina. Mingid sellised situatsioonid on, kus ta tahab midagi ja ma ütlen, et ei saa, sest – ja põhjendan laisalt – ja siis ta pakub välja lahenduse, kuidas ikka saab ja siis ma olen plindris, sest tal on õigus, aga tunnen suurt kirge vastu vaielda, aga mõistan ühtlasi, et tema argument on nii mõistlik, et sellele vastu vaielda saab ainult valetades. Ja siis surun alla tungi oma lapsele valetada, lihtsalt selleks, et minu õigus peale jääks. Ja eriti käib närvidele, et minu hääletoon me vestluses on järjest trotslikum, samas kui tema hääl kõlab küpselt ja rahulikult.

Aga jah, meie Mariega olem luuserite tiim. Kodus magajad ja koristajad ja ümber kodukvartali jalutajad. Kuigi viimasel ajal olen käinud temaga pikkadel tiirudel kodutänavate vahel. Teed on lumest valged, helbed heljuvad ja mul on kõrvas Sholt sünnipäevaks saadud eriti kvaliteetsed klapid ja magav Marie süles. Kuna teed on libedad, siis saan käia ainult pisikeste rahulike sammudega, aga muusika on nii hea, et kõndimisest on saanud täiesti varjamatult tantsusammud. Ühel õhtul tantsisingi oma kolmveerand tundi järjest mööda tänavaid. (Tadow sobib täpselt väikeste beebi uinutamise ja libeda tee sammudega).

Uuh aga kui teil on head kõrvaklapid ja mitte keegi teid ei sega, siis El Desierto on viimaste aegade kõige lemmikum. See laul on põhjus, miks ma oma sünnipäeval blogi ei saanud kirjutada.

Mu mantrad

Sain detsembris pool-seitsekümmend. Vaikselt juba toibun noor olemisest ja elu aina kaardistub. Ei kurda.

Ma siin mõtlesin, et võib-olla oleks õige hetk viimaks saatusele alluda ja kooliõpetajaks hakata. Kes oleks arvanud, seletasin sõbrannale, et sellise kannapöörde teen – elektrikust kooliõpetajaks!

Ise naersin oma nalja üle ja lubasin seda blogis korrata.

Õpetajate lapsena olen seni keeldunud õpetajaks hakkamast. Ütlesin aga emale, et nüüd olen valmis ja ema ütles, et tõepoolest – õpetajatöö on üks kolmest tõeliselt tähenduslikust ametist. Teised kaks on arst ja hingehoidja.

Ja õpetajatöös on veel mitu toredat asja. Ema tsiteerides: lühikesed tööpäevad – kuigi tegelikult ei ole -, ja pikk suvevaheaeg – kuigi tegelikult ei ole.

Tahaks hakata ajaloo ja ühiskonnaõpetuse ja inimeseõpetuse tunde andma. Asjal on isegi mingi väljapoole paistev loogika. Meenutagem, õpin ju politoloogia magistrantuuris.

Selline mõte, aga tegudeni jõuda või meelt muuta on aega vähemalt aasta.

Täna ei pea otsustama.

See on ka mu mantra: täna ei pea otsustama. John Cleese’i raamatust lugesin, et inimesed tahavad kiireid vastuseid küsimustele, sest vastamata küsimus on ebamugav. Aga tegelikult peaks rahumeeli ootama vastamisega nii kaua kui vähegi võimalik. Kümblema selles ebamugavuses. Seal sünnivadki head mõtted.

Argielu lastega, ma ei suuda ära imestada, kui sürr see kõik on. Käin iga päev paradiisi ja põrgu vahet, võib juhtuda, et mitu korda tunnis. Vahepeal olin nii omadega läbi, et heldimus hakkas ära kaduma. Mäletan, vanasti vaatasin Luukat iga päev suure hellusega, aga nüüd oli kuidagi nii, et jajah, ma tean, et nad on armsad, jajah. Ja vahel leidsin end ringi toimetades ümisemas mantrat: fuck this shit, fuck my life, fuck this shit, fuck my life…

Mõtlesin, kumb on parem plaan, kas tappa lapsed ja siis iseenda või pigem sooritada “Kramer vs Krameri” stiilis oma elust põgenemine. Kujutasin ette, kuidas jätan lapsed Shole, aga no mu enda elu ei oleks ilma nendeta midagi väärt ja siis ma mõne aja pärast imbuks ikka tagasi, et “ma olen ju teie ema”.

Tutvusin mänguväljakul ka ühe emaga, kes on kahe pojaga hullumas ja kes rääkis, et tema sõbranna oligi vaimuhaiglasse läinud, kui kolmas laps kuuekuune. Asi algas unepuudusest ja lõpes psühhoosiga.

Ma siin praegu kirjutan blogi ka seepärast, et sain lõunaund magada. Viimastel kuudel on jälle jama, et isegi kui saan päeval pikali visata, uni ikka ei tule.

Üldse, minu ettepanek oleks, et vaimuhaigla võiks olla rohkem nagu rahvamaja või noortekeskus. See võiks olla mugavas asukohas kusagil kirik-kõrts trajektooril. Igaüks võiks sealt vahel läbi hüpata ja…

Sõbranna küsis grupivestluses lapsekasvatusliku küsimuse: kas teil kodus rahunemisnurk on? Ja ma siiralt arvasin, et ta mõtleb nurka, kus mina saan rahuneda.

Osad teist pidasid mind kunagi heaks emaks. Ma olingi, sest mul oli üks laps ja ma käisin trennis ja ülikoolis. Sõber, kes sai just eile emaks, luges kusagilt, et vanemad suudavad oma lapse seltskonda nautida kuni kolm tundi korraga.

Mainisin hiljuti oma emale, et kui tulevikus selline u- või düs-toopia realiseerub, kus kõik inimesed on täiesti võrdsed, siis teised lapsed hakkavad vanematelt saama valuraha lihtsalt seepärast, et nad sündisid teisena.

Kahe lapsega on neli korda raskem, sest pean andma endast poole rohkem, aga aega on poole vähem kui ühe lapsega.

“Jaa”, ütlete, “aga mul on kolm-neli-viis last ja ma pole küll sihuke könn nagu sina.” “Jaa,” vastan ma, “ma olengi lihtsalt nõrk ja vähevõimeline.” Ma mõtlesin selle tarkuse ise välja, aga see olevat ka kasvatusraamatutes: sa pead teadma, kus on sinu piirid. Sinu reaalsed piirid, mitte kus sa tahaks, et nad oleks.

Võtsin natuke endale aega, käisin massööri juures, käisin joogas (enne teist lainet) ja helge hellus tuli laste ja elu suhtes tagasi.

Ja ühel õhtul pimedas läksin üksinda õue jooksma. Ei pannud kõrvaklappe, olin niisama kohal ja tunnetasin ja püüdsin mitte mõelda, kui raske on joosta paksuna ja selle asemel hoopis pomisesin mantrat: ma saan hakkama, ma olen kõikvõimas. See töötas nii hästi ja ma täitsa uskusin ja otsustasin, et nüüd võtan igal õhtul pool tundi jooksmiseks.

Pärast seda üht korda pole kordagi läinud.

Vahel ma tajun peanupust varbaotsteni, et on umbes kolm olulist asja elus ja kõik muu on teisejärguline. Näiteks, kui Sho jätab šampoonipudeli vanniservale, mitte ei aseta seda tagasi riiulisse, siis see pole oluline. Surelikkuse taustal. Vahet ei ole, kus see pudel on. Mul kulub vaid sekund, et pudel ise tagasi panna.

Aga-aga, vaidleb maine Maarja vastu, pudeli ümber koguneb mustust ja…

Aga-aga, manitseb valgustunu, ka see ei loe, arvestades, kui lühike elu on ja kui hea inimene on Sho.

Kuigi, pagan küll, ta ei kuula, mis ma räägin. Ma kevadel kuulasin kolm tundi podcasti D-vitamiini tähtsusest koroona kontekstis. Seletasin õhinal Shole ka ja Sho veel vaidles vastu, kuigi ma kuulutasin püha tõde.

Ja siis möödub viis-kuus kuud ja Sho teatab, et täitsa lõpp, räägitakse, et D-vitamiin on oluline koroona vastu võitlemisel.

SA EI KUULA MIND KUNAGIIII! Kuigi kõik, mida ma räägin, on nii-nii oluline.

Aga jah. Satori-hetkedel ma tunnen, et surm raamib elu nii elegantselt ja mu prioriteedid on assa-kui-paigas. Mu ümber on need imelised olendid, kes kas tulid mu seest välja või tahavad minuga oma elu jagada.

Ja juba tunnike hiljem võin vihast podiseda või laste (jah, ka beebi) peale röögatada. Teate mis, mul on lihtsalt rikas siseelu, seepärast.

Kaks last kahetoalises kodus tähendab, et üks ajab teise oma mänguga lõunaunest liiga vara üles (kui ma ei suuna teda liikumatult ekraani taha muidugi) ja siis teine laps on viril tüütus ja…

Aga kaks päästerõngast on. Üks – Luukas alustas sel nädalal lasteaiaga. Ja teine – uue kodu küsimus vist lahenes.

Uus kodu

Sõbra võpsikusse maja ehitamise plaan läks vett vedama, aga otsisin ikka edasi, sest maja maale on the dream. Seejärel hakkasin vaatama ka valmis maju ja siis majaosasid. Iga kord, kui midagi leidsin, olin nii kindel, et selle võtame, et juba esimest korda vaatama minnes oleks kolimisauto kaasa või vähemalt kassi panti pakkunud. Kinnisvara kütab mind emotsionaalselt nii üles.

Lase lahti… lase lahti… Uue kodu küsimusel ei pea ka kohe vastust olema, kordasin endale. Mõnule selles ebamugavas teadmatuses, mõnule!

Aga siis vaatasime, et naabermajas (mille ehituse jälgimine inspireeris mind elektrikuks hakkama, mäletate?) on neljatoaline korter. Armas, katusekorruse ja rõduga. Ainult hind ulmeline.

Selle raha eest saaks terve maja maale, mõtlesisn alati, ja seepärast 4-toalisi linnakortereid põlgasin, aga päris selle raha eest vist isegi ei saa. Vähemalt sellist maja ja krunti, mida ma tahan. Arvasin, et me ei saa sellist korterit endale lubada ka. Aga tuleb välja, et saame.

Nii et kergendunult võivad hingata need, kes valjult või isekeskis ütlesid: ei tea, kas maale kolimine on ikka nii hea mõte. Logistika ja pimedus ja…

Mulle ikka meeldib linnaelu, sõbrad ja töökohad. Ja see korter meeldib. Paari päeva pärast läheb me praegune kodu müüki ja kevadel kolime naabermajja. See on nüüd peaaegu päris kindel.

Vabadus

Eelmises postituses mainisin seda meest, kes tundus vaba inimene. Tuleb välja, et ta pole. Ükspäev jalutasime samas suunas temaga ja ma küsisin, kas võin uurida. Ta ütles, aga palun. “Te tundute selline vaba inimene…,” alustasin. See oli viga.

Ta asus end kaitsma toonil, nagu oleksin teda just päevavargaks sõimanud. “Ma ei ole vaba!” ütles. “Valmistun järgmise kliendiga kohtumiseks ette.”

Täiega feil. Vabadus on päevavarga pärusmaa.

Miki

6 thoughts on “beethoveni pikk paus

  1. Sa jätkuvalt nii väga meeldid mulle 🙂
    See oskus sõnastada tundeid, imelikke tundeid, millest ise arugi ei saa… See on väärt oskus.

    Like

  2. Ma eile just läksin täiega närvi oma seitsmekuuse beebi peale, sest ma läksin temaga õue ja oli külmem kui ma eeldasin, ja siis ta muudkui tahtis oma kinnast närida. Mina ei tahtnud, et ta kinnast näriks, sest see saab siis märjaks ja on miinuskraadid. Toppisin ta kätt üha vihasemaks minnes soojakotti tagasi, tema nuttis muudkui haledamalt ja näris ikka edasi. Kuna nii külm oli, siis pikemalt me õue ka ei jäänud, pluss ta ei maganud hästi, sest minek algas ärritusega. Õppetund mulle: ära provotseeri. Aga jube raske on vahepeal taluda seda, et su laps ei tee seda, mida sa tahad. I MADE YOU! Kahe lapsega oleksin ka kaks korda rohkem närvis. Pärast muidugi mõtlesin, et hea närvihaige ma olen. Aga tõsi, kui nad magama ei jää ja üleüldse on omaette inimesed oma tahtmisega, siis kipub hellus kaduma.

    Like

    1. Oi jaa. Ja igas beebilepingus on kirjas uneaeg x korda päevas, et ema saaks oma aega. Aga kui beebi lepingut ei täida, siis ai see õiglane viha…

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s