Paar kuud tagasi tegin klassikalise lollisammu ja hakkasin tasuma Audible audioraamatuäpi kuutasu, aga mitte midagi ei lugenud. Juba leppisin, et kukkusin läbi, aga siis lappasin seal ringi ja vaatasin, et seal on romantika ja erootika sektsioon. Itsitasin ja valisin välja mingi suvalise romaanikese ja hakkasin kuulama. Mõtlesin, et äkki see aitab alustada.

Pigistasin silma kinni kogu selle šovinismi ja appi-kui-idiootse lihtsameelsuse ees ja kuulasin raamatu lõpuni. Ise kihistasin aeg-ajalt naerda, kui õues vankrit lükkasin, et oi keegi ei aimagi, mis nalja mina praegu kuulan.

Uskumatu, kui hästi see mulle mõjus! Esiteks, tõepoolest aitas see raamatukommet alustada ja nüüd kuulan juba huvitavamat, ja teiseks, see kuidagi meenutas, et – kogu lollust – IDIOOTSUST – kõrvale jättes  -, võib olla küll kõrvuni kirglik.

Tagatipuks taasavastasin Fade Into You – tõelise armastuslaulu. Jalutasin mööda kevadet ringi ja kuulasin ja mõtlesin, et tegelikult – nende keisriarmide, ärkamisviha, kaoses elamise ja valutavate jalalabade taustal ma armastan ja igatsen Shod ka täpselt nii nagu selles laulus.

Pärast romaanikest kuulasin “Range: Why Generalists Triumph in a Specialized World”. Täielik ood minusugustele, 35aastastele semiootik-elektrik-politoloog-kraanajuht-japanoloog-blogijatele. 

Kuulan raamatuid, teen tiire ümber tulevase kodu ja ulun tulevase rõdu akna all nagu loom. Oi, kui palju ampleid ma sinna riputan, kõik lilli kuhjaga täis. Iga päev unistan, et saaks juba kolitud.

Hiljuti käisime korterit ametlikult üle vaatamas. Olen varem mõne korra käinud miskit mõõtmas. Iga kord, kui seal käin, üllatun uuesti, kui väga mulle seal meeldib.

Ka maja muutub mu silmis iga ringiga üha kaunimaks. Suvest alates muudkui püüdsin leppida, et selle maja ilu tuleb isetult nautida. Enne, kui lambist otsustasime seal korteri osta. Vaatan, kuidas maja ühe külje akende stiil tantsib naabermajade akendega, kuidas värvid on lahendatud mänguliselt ja kuidas isegi prügikuuri katusekalle on õige.

Kui sisse kolime, siis olengi õnnelik valmis.

Tegelt,  nii see ju pole, sest ma olen ju inimlik mina. Kohe, kui kolime, leian järgmise asja, mis õnnest vajaka.

Ja me trööpame need valged seinad kohe ära. Ja kriibime põrandad. Usun, et juba kolimise päeval. Oi, see põrand on nii ilus. Ma arvasin, et mu praeguse kodu põrand on ilus, aga nüüd peab ta küll peeglikeselt uudist kuulma.

Ai te ei tea, mu premium elu on muret täis.  Superior probleeme. Laps ajab mu kell kolm üles, et süüa, aga und ei tule viieni, sest ma pole kindel, kas valisin köögikappidele õige tooni.

Äpp, mis mind läbi aegade kõige õnnetumaks on teinud, on Pinterest. Ma muutun nii närviliseks.

Taidlen telefonitsi erinevate kodu- või sanitaartehnika müüjatega.

Muuseas, ma armastan helistamist. Paljud mõtlevad, et oh õudu, kui keegi helistab ja kui on võõras number, siis kindlasti vastu ei võta. Mina aga – vastupidi. Kui on võõras number helistanud, ma lausa helistan tagasi. Olen nii uudishimulik lihtsalt. Ja kui ma mingit asja ajan, siis ma lihtsalt ei kannata oodata, millal mu küsimusele lõpuks vastus tuleb. Ma tahan teada kohe. Ja võib-olla tekib mul lisaküsimusi.

Viimasel ajal on koguaeg klapid peas ja nii saan jutelda vaheldumisi asjapulkadega ja sõpradega, aga kaks kätt on kahele lapsele vabad.

Meil saab olema neli tuba. Võitlesin mõttega, et kiik, mis praegu elutoas on, oleks viisakas uues kodus lastetuppa paigutada. Aga ehitajad ütlesid, et lastetoa kaldlaele ei mõju see hästi ja nüüd saan kerge südamega kiige ikka elutuppa panna. Kui mahub. Vajadusel viskan või diivani välja. Miks peaks niisama tühja istuma, kui võib kiikuda.

Lapsed ja meie hakkame magama eraldi tubades. Realistlikult rääkides, mina öösel nõelun kahe toa vahet, aga noh. Uskumatu, enne und ei pea oma voodist enam klotse kokku korjama! Täna koliks sisse, kui vaid saaks, aga paar nädalat tuleb kannatada.

Vana kodu müük läks meil eriti hästi – esimene vaataja ostis ära. Seejuures turg olevat praegu selline, et kes tingima hakkab, jääb ilma.

Sihukesed kinnisvarajutud. Säästan teid rohkemast.

Marie vahepeal otsustaski kõndima hakata, üheksa ja poole kuuselt. (Paar nädalat varem kui Luukas omal ajal. Päris hea. Tulevikus panen lapsed oma armastuse pärast konkureerima.)

Mul polnud temasse üldse usku: nende jalgadega?! Aga hoolimata õõnestavast emast, tema uskus, et näiliselt võimatu võib siiski võimalikuks osutuda. Selles mõttes on nad Elon Muskiga sarnased.

Olen hakanud tsipake mõistma neid, kes armastavad rõhutada, et teadus on religioon ja teadlased on ju puhta usklikud.

Tegelikult valetan. Üldse ei mõista. Küll aga tundub, et tõelised visionäärid on mingis mõttes usklikud: nad usuvad, et see, mis praegu on ulme, on tulevikus tõelus.

See usk põhineb suuresti ikka teadmisel, jaa. Aga et reaalsus kõigis oma nüanssides nende plaani järgi painduks? Vot selleks peab tõesti usku olema.

Humanitaarina ei tea ma tehnoloogiast eriti, aga olen kõrvalt näinud, kui keeruline on näiteks teha autoistet, mis saab aru, kui juht magama jääb või ära sureb. See pole isegi raketiteadus või ajukirurgia. Küsimus on, kas iste tagumikult südamelööke mõõta ja niisama nihelemisest eristada suudab, umbes.

Ja siis mõned mõtlevad, et tulevikus me suudame sõnadeta suhelda või mõtteid ja kavatsusi lugeda. Elon Musk korraldab ja Rogan räntib naiivselt, kuidas kogu maailm siis nii lihtne on ja kõik on järsku selge ja empaatiline.

Esiteks, internet pidi ka rahu, lõvid ja talled maapeale tooma, arvati algusaastatel. Teiseks, taaskord  – humanitaarina, kes tagatipuks era- ja tööelus jaapanlastega suhtleb  – inimene, mõtted, tunded ja kavatsused on keerulised, nüansirikkad, tihti vastukäivad & vastuolulised, suuremalt jaolt ainult tõlgendatavad, mitte tõlgitavad. Edu mõtete lugemisega.

Usku on vaja, ühesõnaga.

Netis räägiti ja paljudel ajas karva turri, et google translate tõlkis “ta on ratsionaalne” – “he is rational” ja “ta on emotsionaalne – “she is emotional”. Keegi siis ütles vihaselt, et see tuleb ära parandada! No proovigu ainult. Masinõpe.  Keegi tõi kommentaaris tasakaaluks näite, et “ta on ilus” – she is beautiful” ja “ta on loll” “he’s stupid”. Samas, ma praegu vaatan, et kui kaks kokku panna, tuleb ikka “she is beautiful but stupid”.

Päris äge mäng. Hakkasin katsetama, mis veel. Ingliskeelsed vasted tulevad he likes ice cream, she likes sex, he likes marriage, she is an adulterer. “When he is sad, he eats ice cream” – mõned stereotüübid ehk murtud?

Teadjad räägivad, et ainus lugu, mis loeb, on see, mida me sisemine hääl jutustab. Nii saavad visionäärid Marsile ja beebid õpivad kõndima, kõigest hoolimata.

Shol, muuseas, puudub sisemine hääl, sisekõne. Ma kunagi kuskilt kuulsin, et osade inimeste peas ei olegi pidevat monoloogi. Sho väidab, et ta on üks neist. See nii vihastab mind, aga küllap seepärast ta ongi buddha. Ta päriselt ei põe mineviku ega karda tuleviku pärast. Rääkisin emale, et Sho on vist buddha ja ema vastas: muidugi on ta buddha.

Ma ei pidanud isegi seletama, miks ma sellisele järeldusele jõudnud olen.

Samas olen märganud, et liiga tihti võtan vabatahtlikult enda peale laste põrgulise-hetked ja annan talle võimaluse segamatult virgunud olla. Viimasel ajal, kui kõik on väsinud ja lapsed hullud, ei torma ma situatsiooni tema eest lahendama ja vaatan mõnusa naudinguga, et ta päris nii buddha polegi. Siis purjetan püha rahuga ise olukorda lahendama.

Ma olen omadega nii põhjas. Aga kavatsen kunagi, kui hullem osa möödas, korraldada totaalse muutumise, nagu selles saates, kus hall pereema käib juuksuris ja paneb miniseeliku selga ja perekond on pisarais.

Ei tea küll, kas sellest piisab. Käisin vahepeal elu esimesel iluopil – ninalt sünnimärki eemaldamas. See on alles algus – kõik teen ümber!

Nali naljaks. Tahtsin sünnimärke kontrollida ja üht eemaldada, aga arst ütles, et teil on siin kulmu kohal ka pigmendilaik. Ma ütlesin: jep, rasedustega tuli.

Ta: tahate ma eemaldan. Ma: no okei. Ta haaras käeulatusest vedellämmastiku pudeli ja suunas selle mu silma kohale ja tulistas ilma mingi katseta mu silma kaitsta või midagi. Pigistasin silmad kinni ja halasin: uiuiuiui.

Ma olin täitsa äksi täis: appi, kui kiired lahendused, ütlesin. Noh, mida te veel kohe parandada saaks?

Kohe midagi ei saanud, aga järgmisel korral eemaldas sünnimärgi. Pean ütlema, et sünnimärk häiris mind ja kasvas pidevalt, aga ma ei põdenud peegli ees ega unistanud, et mis oleks, kui seda poleks. Nüüd, ilma sünnimärgita olen peeglisse vaadates täitsa meeldivalt üllatunud.

See ka positiivne, et viimaks õnnestus abielusõrmus endale uuesti sõrme suruda. Piinlik avaldus: minu ja Sho abielusõrmused on täpselt sama suured. Nii et kui rasedana kõik turse hakkas minema, kandis Sho lihtsalt kaht sõrmust ühes sõrmes.

Aga praegu, jah, titemamma elu jätkub. Marie ja Luukas müravad nii kiftilt. Pean küll kullipilgul jälgima, et peade kokkuppõrget ei toimuks, aga vahel ikka toimub. Ja kui koos süntesaatorit klimberdavad või muusikat kuulavad, siis Marie puusad ja pea nõksuvad vallatult.

Marie on nüüdseks kõndimise harjutamise faasi läbinud ja jäänud on lihtsalt jalutamise rõõm, käib toast tuppa ja kihistab naerda.

Marie – NII ARMAS! Vaatad talle otsa ja esimene sõna, mis pähe tuleb, on “kratt!”. Sihuke kratt, noh. Hea, et ma talle printsessinime ei pannud ikka.

Tema esimene sõna oligi kass-Miki, aga teine sõna oli “kaelkirjak”. “Aitäh” ütleb ka.

Kui ta saab kätte pehme looma või kui me paneme põse põse vastu, siis hakkab ta hellal häälel ulguma. NII ARMAS! Ja talle meeldib pea mu õlale panna ja kallistada.

Luukas käis vahepeal lasteaias, aga nüüd jälle mitte. Harjutamine läks vaevaliselt, aga kui harjus, käis rõõmuga. Harjutamisperioodil üks päev läksime lasteaeda ja mitte kedagi ei olnud. Siis tuli õpetaja ja ütles, et muusikaõpetaja test oli positiivne ja kõik lapsed, kes tookord tunnis olid, jäid karantiini. Siis käisimegi Luuka ja Mariega nädalajagu päevi nagu eramängutoas. Luukale väga meeldis. Kui teised lapsed tagasi tulid, oli talle šokk suur ja jälle vaja harjuda.

Aga siis harjus ja käis rõõmuga, kolm korda nädalas ja kella 13ni. Aga nüüd tuli ta ära võtta, sest valitsus tungivalt soovitab vastutustunnet. Pagan võtaks. Oleks nii tahtnud seda (süü)tunnet paar nädalat edasi lükata, kuni avaramasse korterisse kolime. 

Luukal on oma pool aastat kestnud dinosauruse maania. Talle meeldivad need kõige hirmsamad. Ta jäljendab türannosauruse kõnnakut ja möiret väga tõetruult. Kunagi ta teatas õhtul, et tahab dinosauruse unelaulu ja siis mõtlesin sellise, mida juba mitu kuud vahel laulan: dinosaurus Annika – läheb ruttu magama – sest dinosaurus Annika – tahab vara ärgata. Edasi variatsioonid teemal läheb sõpradega mängimaaa ja lasteaedaaa jne.

Siis teatas Luukas, et tahab dinosauruse haigla laulu. Mis mul muud üle jäi kui “dinosauruse haiglas on dinosauruse arstid ja dinosauruse kiirabi ja dinosauruse patsiendid ja dinosauruse haiglas on dinosauruse arstid, kes ravivad kõik dinosaurused terrrrrr-veeeks.”

Üks romantiline lugu ka lõpetuseks. Nädalajagu päevi enne valentinipäeva sain sõnumi, et teie pakk Soome juveelipoest on teele pandud. Uurisin, selgus, et aadress pole paraku minu oma. Helistasin DHLile, et nad midagi ette võtaks.

Paar päeva enne valentini tuli sõnum, et Soome juveelipoe pakk ootab teid automaadis Viimsis. Oleksin saanud paki kätte, aga ei hakanud juveelivargust korraldama.

Päev enne valentini tuli sõnum Noa restoranist, et lugupeetud Soome Romeo, teie laud on homseks reserveeritud. Niisiis minu numbri kasutamine polnud näpuviga, vaid tahtlik.

Kaalusin, kas helistan õigel kellaajal restorani, palun Soome Romeo teleonile ja uurin, kas ta ikka sai paki kätte ja ütlen talle, et ta mu numbrit enam ei kasutaks. Aga ei viitsinud.

Selline peaaegu põnev lugu, kus peaaegu midagi oleks juhtunud.