Ruum nii mõjutab. Kuna tean, et olen ise tahtejõuetu, siis olen juba aastaid peamise toimetulekustrateegiana kasutanud keskkonna kujundamist. Keskonna. Keskkonna? Saate aru, ma kahtlen isegi kaashäälikutes. Uurin.

Oi kui tore, definitsioon tuleb siit: keskkond ehk miljöö on asjade, tingimuste ja suhete süsteem. Vot sellest ma räägingi. Muudan miljööd ja loodan, et selle mõjul ma ise muutun. Otse enda muutmine kunagi ei õnnestu.

Sain uues kodus oma nurga. Ei osanud isegi tahta sellist asja. Aga nüüd, kus ta mul on, kujutlen, et seal võiks tulla teistsugused mõtted pähe kui mujal. Kujutlen – sest elusees pole mul mahti oma nurgas reaalselt istuda. Aga rõõmustan võimaluse üle. Praegu istun koridoripõrandal. Mul on selleks põhjused, aga mitte nii huvitavad, et siin lahti kirjutada.

Köögimööbel on peaaegu paigas, aga see on “natuke liiga ilus”, nagu Luukas kommenteeris. Ta kasutab “liiga” tähenduses “väga”. Aga sõnastus oli täpne. Mulle tundus ka natsa liiga ilus ja mu ema sõnastas selle, mida kartsin ise välja öelda: köök on parem kui meie. Ok, ema ei öelnud päris nii, aga ma ise mõtlesin. Ja see lükkas mu umbes 36-tunnisesse kriisi. Analüüsige seda, psühholoogid: ma leidsin siiralt, et ma ei ole me uue köögi vääriline. Ega tegelikult ka uue neljatoalise ilusa kodu vääriline.

Ametlikult loen kriisi lõppenuks, aga päris kindel veel ei ole, kuidas hinge allhoovused liiguvad. Me köök on mündiroheline ja kapinupud on vasekarva ja tööpind on luksuslik-valge. Neil päevil avastan järjest rohkem asju me kodus, mis on mündirohelised või vähemalt toon-toonis. Nagu oleksin suure vaevaga kõik sobima valinud. Köök nõuab, et ma hästi süüa teeks ja tehtut kenasti instagramis presenteeriks. Tunnen sihukest survet.

Ja siis, kui Luukale üht raamatut ostsin, leidsin Jamie Oliveri soodukaga kokaraamatu ja ostsin selle ka. Nüüd tundub, nagu see raamat peaks seisma me köögisaarel, sest kaas on ka toon-toonis.

Mõtlen, kas nüüd tõusta oma köögi tasemele või trööbata köök ära ja tõmmata sellega oma tasemele. Katsun esialgu tõusta. Sest keskkonna abil olen varemgi paremaks saanud.

Eelmine postitus jäi pooleli sealtmaalt, et Luukal tekkis huvi mu viiuli vastu. Asi eskaleerus kiiresti – nüüd tal on enda oma. Lisaks, nagu musterperekond, kuulame igapäevaselt klassikalist muusikat. Üht konkreetset plaati tegelikult. Selle saatsid Sho vanemad Jaapanist, seal on klassikaline klassika, aga kvaliteetne ja mitte ära leierdatud. Kaanelt võib lugeda, et lapse aju arendamiseks. Suurt osa neist lugudest olen orkestriga mänginud. Luuka absoluutne lemmik on Griegi “Hommik”. Peame seda iga päev kümneid kordi järjest kuulama. Mitte seepärast, et mu pojal on sihuke esteetiline taju, vaid seepärast, et ta oli seda muusikat varem dinosauruste video taustal kuulnud. Kui mina kujutan muusikat kuulates ette päikesetõusu, siis tema kujutab ette, kuidas kaks saurust üksteist maha murda püüavad vm.

Sellega seoses meenus mulle “Anitra tants” ja kuidas laste muusikakoolis mängisid suuremad tüdrukud seda klaveril neljal käel ja see jättis minusse niisuguse jälje, et siiani meeles. Kui siia klaveri saame, siis kavatsen seda ka neljal käel klimberdama hakata. Ei tea, kelle kaks kätt laenuks saan – ehk Sho?

Vaatasin, et see ei ole liiga raske. Mustad klahvid, valged klahvid. Viiulil on Anitra tants kordi ja kordi raskem mängida, kõik need pooltoonid. Harjutasin, üliunauditav oli.

Shole meeldib ka uus kodu. Kuigi kõik, mis siin on ja tuleb, on talle üllatus. Ma püüdsin küll vahepeal teda otsustamisse kaasata, aga kui küsisin, et kas laelamp peaks olema pigem töö- või meeleoluvalgus, siis ta vastas, et paljas lambipirn sobib ka. Ja kui küsisin, kas valime selle või tolle, siis ta vastas, et pole kumbagi vaja. Ja kui küsisin veel midagi seesugust, siis ta vastas veel midagi seesugust. Ja kui olin mõned sellised vastused saanud, siis enam ei küsinud. Nüüd võib juhtuda, et ta astub koduuksest sisse ja ütleb: koridorikapp – potisinine?! Jep, ma ütlen, me rääkisime sellest. Nii juhtub, kui anda ükskõik mis laadi küsimusele vastuseks “viiekorruseline maja Mikile”.

Mingis mõttes liigun järjest lähemale meeleheitel koduperenaise karikatuurile, tahaks vahel lihtsalt õue väriseva käega suitsu kimuma minna – kui ma suitsetaks. Ühele sõbrale ütlesin spontaanselt, et tead, mis ma tahaks. Ma tahaks UIMASTEID! Enne kolimist oli mu peamine uue kodu unelm, kuidas lapsed magavad teisel korrusel ja meie esimesel rüüpame veini. Olen liiga kaua kaine olnud.

Sõber, kes ka hiljuti kolis, tõi välja: arvestad, et kolimine võtab sinult midagi, aga siis ta võtab veel midagi, millega kuidagi arvestada ei osanud.

Ja väikelaste kasvatamine on ka see… (Vinguhoiatus!) Kui vanasti oli depressioon selline eksistentsiaalse kriisi tüüpi, siis nüüd näen hoopis uut liiki depressiooni võimalust. Sellise, mis tekib… kulumisest. Nagu kui meri mööda kaljut laksub ja vähehaaval uuristab. Und jääb puudu, enda kogumise aega jääb puudu, müra on liiga palju, üht tegevust, mõtet, lauset ei saa algusest lõpuni katkestamata… Argine närvierosioon.

Samas meeldib mulle, et tahan teha igasugu asju, aga ei saa. Sest mäletan aegu, kui oleksin võinud teha ükskõik mida, aga ei tahtnud. Praegune variant on parem.

Nii et mul on hästi. Õnnestub vaimul habrast tasakaalu hoida ja kevade ja laste kasvamise ja uude koju sisseelamisega läheb ainult paremaks. Lihtsalt meeldetuletuseks, et ennast on vaja hoida.

Asjad on juba hakanud lahedasti paika loksuma. Esiteks – vein. Kuigi pean jooma üksinda, sest Sho ramadani ajal ei joo, tuleb välja.

Meil kajakas sittus pool elutoa akent täis, aga me ei ulatanud seda puhastama. Aga õnneks tuli tõstukiga mees maja seina värvima ja ma tegin akna lahti ja ütlesin, kuulge, kas saate mind aidata ja mees pühkiski sita ära. Pakkusin talle tänutäheks külmkappi jäänud õlut ja kui ta keeldus, siis peaaegu oleks öelnud, et mu oma mees ramadani pärast ei saa juua, võtke ikka.

Teiseks, ma vaikselt jõuan oma peas ka teadmiseni, et me ei ole enam 45 ruutmeetril, vaid meil on erinevad ruumid tegevusteks. Lapsed käituvad lastetoas täiesti teisiti kui muudes ruumides. Nad on iseseisvad ja leiavad endale tegevust. Ekraaniaega peaaegu et polegi, paar erandit on olnud. Vanas kodus liigse youtube’i jõllitamise järelnähtudena mängib Luukas vahel omaette inglisekeelseid fraase kasutades. “Oh, man”, venitab. Ja “Let’s go!” on igapäevane. Mingi maani hoidsin teda inglise keelest eemal, sest ei tahtnud, et kolmas keel kahe arvelt tuleks. Siis üks hetk guugeldasin, millal võib kakskeelsele lapsele kolmandat keelt tutvustada ja vastused tulid “ükskõik millal”. Siis võtsin natuke vabamalt ja siis juba natuke liiga vabalt, nii et siiani vajub pea norgu iga kord, kui kuulen oma last “oh my god oh my god oh my god” pomisemas.

Postitus jäi jälle pooleli. Aga eks ma siis ükskord jätkan. Iga kord ei peagi terve romaani mahtu kokku saama.