ruum

Ruum nii mõjutab. Kuna tean, et olen ise tahtejõuetu, siis olen juba aastaid peamise toimetulekustrateegiana kasutanud keskkonna kujundamist. Keskonna. Keskkonna? Saate aru, ma kahtlen isegi kaashäälikutes. Uurin.

Oi kui tore, definitsioon tuleb siit: keskkond ehk miljöö on asjade, tingimuste ja suhete süsteem. Vot sellest ma räägingi. Muudan miljööd ja loodan, et selle mõjul ma ise muutun. Otse enda muutmine kunagi ei õnnestu.

Sain uues kodus oma nurga. Ei osanud isegi tahta sellist asja. Aga nüüd, kus ta mul on, kujutlen, et seal võiks tulla teistsugused mõtted pähe kui mujal. Kujutlen – sest elusees pole mul mahti oma nurgas reaalselt istuda. Aga rõõmustan võimaluse üle. Praegu istun koridoripõrandal. Mul on selleks põhjused, aga mitte nii huvitavad, et siin lahti kirjutada.

Köögimööbel on peaaegu paigas, aga see on “natuke liiga ilus”, nagu Luukas kommenteeris. Ta kasutab “liiga” tähenduses “väga”. Aga sõnastus oli täpne. Mulle tundus ka natsa liiga ilus ja mu ema sõnastas selle, mida kartsin ise välja öelda: köök on parem kui meie. Ok, ema ei öelnud päris nii, aga ma ise mõtlesin. Ja see lükkas mu umbes 36-tunnisesse kriisi. Analüüsige seda, psühholoogid: ma leidsin siiralt, et ma ei ole me uue köögi vääriline. Ega tegelikult ka uue neljatoalise ilusa kodu vääriline.

Ametlikult loen kriisi lõppenuks, aga päris kindel veel ei ole, kuidas hinge allhoovused liiguvad. Me köök on mündiroheline ja kapinupud on vasekarva ja tööpind on luksuslik-valge. Neil päevil avastan järjest rohkem asju me kodus, mis on mündirohelised või vähemalt toon-toonis. Nagu oleksin suure vaevaga kõik sobima valinud. Köök nõuab, et ma hästi süüa teeks ja tehtut kenasti instagramis presenteeriks. Tunnen sihukest survet.

Ja siis, kui Luukale üht raamatut ostsin, leidsin Jamie Oliveri soodukaga kokaraamatu ja ostsin selle ka. Nüüd tundub, nagu see raamat peaks seisma me köögisaarel, sest kaas on ka toon-toonis.

Mõtlen, kas nüüd tõusta oma köögi tasemele või trööbata köök ära ja tõmmata sellega oma tasemele. Katsun esialgu tõusta. Sest keskkonna abil olen varemgi paremaks saanud.

Eelmine postitus jäi pooleli sealtmaalt, et Luukal tekkis huvi mu viiuli vastu. Asi eskaleerus kiiresti – nüüd tal on enda oma. Lisaks, nagu musterperekond, kuulame igapäevaselt klassikalist muusikat. Üht konkreetset plaati tegelikult. Selle saatsid Sho vanemad Jaapanist, seal on klassikaline klassika, aga kvaliteetne ja mitte ära leierdatud. Kaanelt võib lugeda, et lapse aju arendamiseks. Suurt osa neist lugudest olen orkestriga mänginud. Luuka absoluutne lemmik on Griegi “Hommik”. Peame seda iga päev kümneid kordi järjest kuulama. Mitte seepärast, et mu pojal on sihuke esteetiline taju, vaid seepärast, et ta oli seda muusikat varem dinosauruste video taustal kuulnud. Kui mina kujutan muusikat kuulates ette päikesetõusu, siis tema kujutab ette, kuidas kaks saurust üksteist maha murda püüavad vm.

Sellega seoses meenus mulle “Anitra tants” ja kuidas laste muusikakoolis mängisid suuremad tüdrukud seda klaveril neljal käel ja see jättis minusse niisuguse jälje, et siiani meeles. Kui siia klaveri saame, siis kavatsen seda ka neljal käel klimberdama hakata. Ei tea, kelle kaks kätt laenuks saan – ehk Sho?

Vaatasin, et see ei ole liiga raske. Mustad klahvid, valged klahvid. Viiulil on Anitra tants kordi ja kordi raskem mängida, kõik need pooltoonid. Harjutasin, üliunauditav oli.

Shole meeldib ka uus kodu. Kuigi kõik, mis siin on ja tuleb, on talle üllatus. Ma püüdsin küll vahepeal teda otsustamisse kaasata, aga kui küsisin, et kas laelamp peaks olema pigem töö- või meeleoluvalgus, siis ta vastas, et paljas lambipirn sobib ka. Ja kui küsisin, kas valime selle või tolle, siis ta vastas, et pole kumbagi vaja. Ja kui küsisin veel midagi seesugust, siis ta vastas veel midagi seesugust. Ja kui olin mõned sellised vastused saanud, siis enam ei küsinud. Nüüd võib juhtuda, et ta astub koduuksest sisse ja ütleb: koridorikapp – potisinine?! Jep, ma ütlen, me rääkisime sellest. Nii juhtub, kui anda ükskõik mis laadi küsimusele vastuseks “viiekorruseline maja Mikile”.

Mingis mõttes liigun järjest lähemale meeleheitel koduperenaise karikatuurile, tahaks vahel lihtsalt õue väriseva käega suitsu kimuma minna – kui ma suitsetaks. Ühele sõbrale ütlesin spontaanselt, et tead, mis ma tahaks. Ma tahaks UIMASTEID! Enne kolimist oli mu peamine uue kodu unelm, kuidas lapsed magavad teisel korrusel ja meie esimesel rüüpame veini. Olen liiga kaua kaine olnud.

Sõber, kes ka hiljuti kolis, tõi välja: arvestad, et kolimine võtab sinult midagi, aga siis ta võtab veel midagi, millega kuidagi arvestada ei osanud.

Ja väikelaste kasvatamine on ka see… (Vinguhoiatus!) Kui vanasti oli depressioon selline eksistentsiaalse kriisi tüüpi, siis nüüd näen hoopis uut liiki depressiooni võimalust. Sellise, mis tekib… kulumisest. Nagu kui meri mööda kaljut laksub ja vähehaaval uuristab. Und jääb puudu, enda kogumise aega jääb puudu, müra on liiga palju, üht tegevust, mõtet, lauset ei saa algusest lõpuni katkestamata… Argine närvierosioon.

Samas meeldib mulle, et tahan teha igasugu asju, aga ei saa. Sest mäletan aegu, kui oleksin võinud teha ükskõik mida, aga ei tahtnud. Praegune variant on parem.

Nii et mul on hästi. Õnnestub vaimul habrast tasakaalu hoida ja kevade ja laste kasvamise ja uude koju sisseelamisega läheb ainult paremaks. Lihtsalt meeldetuletuseks, et ennast on vaja hoida.

Asjad on juba hakanud lahedasti paika loksuma. Esiteks – vein. Kuigi pean jooma üksinda, sest Sho ramadani ajal ei joo, tuleb välja.

Meil kajakas sittus pool elutoa akent täis, aga me ei ulatanud seda puhastama. Aga õnneks tuli tõstukiga mees maja seina värvima ja ma tegin akna lahti ja ütlesin, kuulge, kas saate mind aidata ja mees pühkiski sita ära. Pakkusin talle tänutäheks külmkappi jäänud õlut ja kui ta keeldus, siis peaaegu oleks öelnud, et mu oma mees ramadani pärast ei saa juua, võtke ikka.

Teiseks, ma vaikselt jõuan oma peas ka teadmiseni, et me ei ole enam 45 ruutmeetril, vaid meil on erinevad ruumid tegevusteks. Lapsed käituvad lastetoas täiesti teisiti kui muudes ruumides. Nad on iseseisvad ja leiavad endale tegevust. Ekraaniaega peaaegu et polegi, paar erandit on olnud. Vanas kodus liigse youtube’i jõllitamise järelnähtudena mängib Luukas vahel omaette inglisekeelseid fraase kasutades. “Oh, man”, venitab. Ja “Let’s go!” on igapäevane. Mingi maani hoidsin teda inglise keelest eemal, sest ei tahtnud, et kolmas keel kahe arvelt tuleks. Siis üks hetk guugeldasin, millal võib kakskeelsele lapsele kolmandat keelt tutvustada ja vastused tulid “ükskõik millal”. Siis võtsin natuke vabamalt ja siis juba natuke liiga vabalt, nii et siiani vajub pea norgu iga kord, kui kuulen oma last “oh my god oh my god oh my god” pomisemas.

Postitus jäi jälle pooleli. Aga eks ma siis ükskord jätkan. Iga kord ei peagi terve romaani mahtu kokku saama.

uus kodu

Oi me kass on õnnelik. Algul ta muidugi vihkas mind. Kõik, mis meie peres juhtub, on kassi meelest minu süü. Okei, ma sünnitasin esimese lapse ja siis teise ka. Aga kolimine? Okei, tegelikult oli see ka minu idee. Aga teised olid nõus!

Kass hiilis uues kodus ringi ja vahepeal, kui vasakult-paremalt pai sai, ajas saba püsti. Aga kui ma lähenesin, siis vaatas mind hirmunud tigedusega ja põgenes. Luukas rääkis kassiga nii armsalt õrna häälega: armas Miki – kallis Miki. Mina ütlen niiviisi Luukale hapral hetkel. Aga siis magas öö ära ja hommikul sõudis, saba püsti, lastetuppa – “okei, ma saan nüüd aru”.

Täitsa lõpp, mis juhtus. Vanas kodus harjas Sho teda kolm korda päevas – kassi tungival nõudmisel. Uues kodus on kass harjamise ära unustanud. Tal on selle asemel kaks korrust ja peeaaegu panoraamvaade ja rõdu.

Lilled on ka õnnelikud. Vohavad, üks ähvardab õitsema hakata. Teine, mis vanas kodus suure osa lehti maha kukutas, on nüüd uued asemele kasvatanud.

Luukas räägib, kuidas talle uus kodu nii meeldib. Ma küll halasin, et varsti retsib Marie oma söömaharjumustega me ilusa põranda ära ja kõik läheb räpaseks ja siis peame jälle uude koju kolima. Siis järgmisel jalutuskäigul näitas Luukas ühe maja suunas ja ütles: kui meil see kodu räpaseks saab, siis kolime sinna, eks? Pidin siis seletama, et tegelikult tuleb lihtsalt kodu ära koristada.

Mariele meeldib uus kodu. Vanas kodus läks ta oma pärastlõunasele jalutustiirule ümber söögilaua nagu lõvi puuris. Nüüd sammub toast tuppa. Algul rõõmustasime, et kuna ta roomata ja käputada ei oska, siis trepist üles kõndimine pole ka tema teema. Aga mõni päev hiljem ta asus juba treppi ronima, nii et nüüd on selle ees barrikaad.

Köögimööblit ja seinakappe veel pole, nii et elame endale omases kaoses. Samas on nõudepesumasin, mis mahutab nii palju ja külmik, kust lapsed ise asju hästi kätte saavad ja kus on suur sügavkülm, mida edaspidi maakeldriks kutsuma hakkan. Ja meil on hea ahi, mis teeb krõmpse toite.

Vann jõudis hilinemisega ja algul polnud kanalisatsiooni nii korralikult ühendatud, et vett täis võiks lasta, nii et üks õhtu ma lihtsalt istusin kägaras tühjas vannis, lasin dušiveel voolata, kõigutasin end ja mõtlesin, et mis on see üks muudatus, mida saan teha, et ma päriselt hulluks ei läheks. Otsustasin, et pean loobuma oma õhtusest ekraaniajast ja selle asemel magama tunni kauem.

Kolimine võttis mu läbi ja Marie ei maga korralikult ja kõik ärkavad vara üles, sest valgeks läheb ja kardinad saabuvad tüki aja pärast. Siis vahel vaatan end kõrvalt, kui parasjagu räuskan Luuka suunas midagi selle kohta, et kui ta käitub praegu Mariega halvasti, siis tulevikus Marie kasvab nii suureks ja hakkab temaga halvasti käituma ja kas see on see, mida ta tahab, et juhtuks – silm silma ja hammas hamba vasttu?! – ja saan aru, et Luuka kolmeaastase-aju ei saa absoluutselt aru, mida ma räägin, vaid registreerib ainult räuskamise – ja vaatan, et ahaaa, see ongi see moment, kus lapsed “on mu suurimad Õpetajad” ja — ok liiga pikk lause.

Ma suhtlen oma lastega järjest rohkem sellisel viisil nagu need emad, keda ma olen kõrvalt vaadanud, et mis tal viga on, et ta oma lastega nii käitub. Ma siin just sõbrale seletasin, et ühe lapsega olin ma hobilapsevanem. Pluti-pluti jaa las ma seletan sulle, kuidas asjad maailmas on. Ja ma vaatasin kõõrdpilguga neid lapsevanemaid, kes oma lastele kõige tervislikumaid ja arendavamaid lahendusi ei pakkunud. Kamoon, ei ole nii raske ju häid valikuid teha.

Marie on nõus sööma ainult maasikaid, tatrahelbeputru ja keefirit. Viimase kahe puhul on esimesed ampsud lihtsad, aga edasi peab teda hakkama lõbustama ja tähelepanu hajutama, et ta nii muuseas oleks nõus suu lusika jaoks lahti tegema.

Vahel ma olen nii vihane ja ütlen Shole, et sööda sina. Siis Sho söödab kaks ampsu ja ütleb, et Mariel on vist kõht täis.

Nagu see oleks lahendus.

Edasi toimub jonn ja kriiskamine ja kiljumine ja mis kõik veel – sest kõht on ju tühi.

Andestust, ma ikka taon seda “kahe lapse kasvatamine on nii raske”-trummi.

Marie on muidu veel armsam kui varem. Tal on need ilmekad silmad. Ja ta ütleb õigel ajal “mhmh” ja nõksatab peaga, nagu ta saaks kõigest aru ja nõustuks. Sõnavara pole suurt laienenud – vastupidi. Ta on aru saanud, et “kass” ja “kaelkirjak” teda nii hästi elus edasi ei aita kui “aitäh”. “Aitäh” ütleb ta tavaliselt sosinal. Aga kui ta midagi väga-väga tahab, siis hoopis karjatades.

Mulle meeldib ka me uus kodu. Mulle meeldivad õhtused varjud magamistubades. Need on katusealused toad ja nii teevad laekolmnurk ja katuseaknad ja erinevad sopid kokku mingi põneva varjumängu, millest ma veel pole tüdinenud.

Elutuba on hommikul päikest täis, nii kella üheni. Aga siis – seitsme paiku – hakkab päike peegeldama kõigepealt vastasmaja akendelt ja seejärel üpriski kaugel asuva suure klaashoone pealt.

Vaade on meil tühermaale ja ehitusplatsile, aga kas alati peab aknast paistma maalilisus? Meie vaade on nagu film. Kraana ja kopp ja kastiautod, koerainimesed, lapseinimesed… vares lendab igal hommikul pesamaterjaliga mööda.

Vanas kodus magasime kõik koos, aga uues on täiskasvanutel oma magamistuba. Me ei võtnud Luukaga jutuks, et uues kodus eraldi tubades magame. Luukas ka pole sellele siiani osutanud. Nii eksootiline tunne on Shoga omaette olla. Suurema osa ajast magan ma ikka lastetoas, aga ka tunnike – või vaid kümme minutit – täiskasvanute magamistoas mõjub hästi.

Luukas mängib vahel täitsa omas maailmas. Ükspäev mängis pisikese sauruse ja söögipulkadega. Söögipulgad aitasid saurust kanda ja siis saurus ütles “arigato, hashi-san!” – umbes et “aitäh, prouad söögipulgad!” Ta teab mitmete sauruste nimesid ja ma aegajalt küsin talt, aga ei suuda meelde jätta. Mingi saurus on —-tops. Igatahes ma kutsun Luukat Akira-tops ja Mariet Marie-tops. See on minu panus sauruseharidusse.

Ükskord mu ema oli külas ja oli kartulid ära koorinud. Luukas tükk aega mängis paari kartuliga, ise jutustas jaapani keeles. Oli kartuliemme ja kartulilapsed ja… Siis mu ema hakkas kartuleid lõikuma ja Luukas oma mõne kartuliga jutustas “appi, lõigatakse! Me peame põgenema!” ja kartulid pagesid kotti. Kui ema ühe kartuli võttis, millega ta mänginud oli, rääkis ta edasi “apppi! kartuli-emme! Ema lõigati ära!” Minu ema ei pannud tähelegi, mis draama lahti rullus, sest ta rääkis samal ajal telefoniga ja L mängis jaapani keeles. Ma filmisin salaja telefoniga ja püüdsin vait püsida.

Viiuliga on täielik jama. Kui Luukas oli kaks koma midagi, siis mängisin talle viiulit ja lootsin, et äkki tuleb talle säde silma. Mingi Mozarti-säde. Aga tal oli sügavalt ükskõik.

Aga nüüd ükspäev järsku tahtis ta “seda kitarri” vaadata ja proovida ja kui proovis, siis ta oli sama tähelepaneliku ja õrna näoga nagu siis, kui ta Mariet vaatas, kui too esimest korda koju tuli. Ja täna tahtis jälle.

Teate, ma jätan siinkohal jutu pooleli täie teadmisega, et paljust tahan veel kirjutada, aga ei jõua – ja lihtsalt loodan, et väga varsti kirjutan jälle.