uus kodu

Oi me kass on õnnelik. Algul ta muidugi vihkas mind. Kõik, mis meie peres juhtub, on kassi meelest minu süü. Okei, ma sünnitasin esimese lapse ja siis teise ka. Aga kolimine? Okei, tegelikult oli see ka minu idee. Aga teised olid nõus!

Kass hiilis uues kodus ringi ja vahepeal, kui vasakult-paremalt pai sai, ajas saba püsti. Aga kui ma lähenesin, siis vaatas mind hirmunud tigedusega ja põgenes. Luukas rääkis kassiga nii armsalt õrna häälega: armas Miki – kallis Miki. Mina ütlen niiviisi Luukale hapral hetkel. Aga siis magas öö ära ja hommikul sõudis, saba püsti, lastetuppa – “okei, ma saan nüüd aru”.

Täitsa lõpp, mis juhtus. Vanas kodus harjas Sho teda kolm korda päevas – kassi tungival nõudmisel. Uues kodus on kass harjamise ära unustanud. Tal on selle asemel kaks korrust ja peeaaegu panoraamvaade ja rõdu.

Lilled on ka õnnelikud. Vohavad, üks ähvardab õitsema hakata. Teine, mis vanas kodus suure osa lehti maha kukutas, on nüüd uued asemele kasvatanud.

Luukas räägib, kuidas talle uus kodu nii meeldib. Ma küll halasin, et varsti retsib Marie oma söömaharjumustega me ilusa põranda ära ja kõik läheb räpaseks ja siis peame jälle uude koju kolima. Siis järgmisel jalutuskäigul näitas Luukas ühe maja suunas ja ütles: kui meil see kodu räpaseks saab, siis kolime sinna, eks? Pidin siis seletama, et tegelikult tuleb lihtsalt kodu ära koristada.

Mariele meeldib uus kodu. Vanas kodus läks ta oma pärastlõunasele jalutustiirule ümber söögilaua nagu lõvi puuris. Nüüd sammub toast tuppa. Algul rõõmustasime, et kuna ta roomata ja käputada ei oska, siis trepist üles kõndimine pole ka tema teema. Aga mõni päev hiljem ta asus juba treppi ronima, nii et nüüd on selle ees barrikaad.

Köögimööblit ja seinakappe veel pole, nii et elame endale omases kaoses. Samas on nõudepesumasin, mis mahutab nii palju ja külmik, kust lapsed ise asju hästi kätte saavad ja kus on suur sügavkülm, mida edaspidi maakeldriks kutsuma hakkan. Ja meil on hea ahi, mis teeb krõmpse toite.

Vann jõudis hilinemisega ja algul polnud kanalisatsiooni nii korralikult ühendatud, et vett täis võiks lasta, nii et üks õhtu ma lihtsalt istusin kägaras tühjas vannis, lasin dušiveel voolata, kõigutasin end ja mõtlesin, et mis on see üks muudatus, mida saan teha, et ma päriselt hulluks ei läheks. Otsustasin, et pean loobuma oma õhtusest ekraaniajast ja selle asemel magama tunni kauem.

Kolimine võttis mu läbi ja Marie ei maga korralikult ja kõik ärkavad vara üles, sest valgeks läheb ja kardinad saabuvad tüki aja pärast. Siis vahel vaatan end kõrvalt, kui parasjagu räuskan Luuka suunas midagi selle kohta, et kui ta käitub praegu Mariega halvasti, siis tulevikus Marie kasvab nii suureks ja hakkab temaga halvasti käituma ja kas see on see, mida ta tahab, et juhtuks – silm silma ja hammas hamba vasttu?! – ja saan aru, et Luuka kolmeaastase-aju ei saa absoluutselt aru, mida ma räägin, vaid registreerib ainult räuskamise – ja vaatan, et ahaaa, see ongi see moment, kus lapsed “on mu suurimad Õpetajad” ja — ok liiga pikk lause.

Ma suhtlen oma lastega järjest rohkem sellisel viisil nagu need emad, keda ma olen kõrvalt vaadanud, et mis tal viga on, et ta oma lastega nii käitub. Ma siin just sõbrale seletasin, et ühe lapsega olin ma hobilapsevanem. Pluti-pluti jaa las ma seletan sulle, kuidas asjad maailmas on. Ja ma vaatasin kõõrdpilguga neid lapsevanemaid, kes oma lastele kõige tervislikumaid ja arendavamaid lahendusi ei pakkunud. Kamoon, ei ole nii raske ju häid valikuid teha.

Marie on nõus sööma ainult maasikaid, tatrahelbeputru ja keefirit. Viimase kahe puhul on esimesed ampsud lihtsad, aga edasi peab teda hakkama lõbustama ja tähelepanu hajutama, et ta nii muuseas oleks nõus suu lusika jaoks lahti tegema.

Vahel ma olen nii vihane ja ütlen Shole, et sööda sina. Siis Sho söödab kaks ampsu ja ütleb, et Mariel on vist kõht täis.

Nagu see oleks lahendus.

Edasi toimub jonn ja kriiskamine ja kiljumine ja mis kõik veel – sest kõht on ju tühi.

Andestust, ma ikka taon seda “kahe lapse kasvatamine on nii raske”-trummi.

Marie on muidu veel armsam kui varem. Tal on need ilmekad silmad. Ja ta ütleb õigel ajal “mhmh” ja nõksatab peaga, nagu ta saaks kõigest aru ja nõustuks. Sõnavara pole suurt laienenud – vastupidi. Ta on aru saanud, et “kass” ja “kaelkirjak” teda nii hästi elus edasi ei aita kui “aitäh”. “Aitäh” ütleb ta tavaliselt sosinal. Aga kui ta midagi väga-väga tahab, siis hoopis karjatades.

Mulle meeldib ka me uus kodu. Mulle meeldivad õhtused varjud magamistubades. Need on katusealused toad ja nii teevad laekolmnurk ja katuseaknad ja erinevad sopid kokku mingi põneva varjumängu, millest ma veel pole tüdinenud.

Elutuba on hommikul päikest täis, nii kella üheni. Aga siis – seitsme paiku – hakkab päike peegeldama kõigepealt vastasmaja akendelt ja seejärel üpriski kaugel asuva suure klaashoone pealt.

Vaade on meil tühermaale ja ehitusplatsile, aga kas alati peab aknast paistma maalilisus? Meie vaade on nagu film. Kraana ja kopp ja kastiautod, koerainimesed, lapseinimesed… vares lendab igal hommikul pesamaterjaliga mööda.

Vanas kodus magasime kõik koos, aga uues on täiskasvanutel oma magamistuba. Me ei võtnud Luukaga jutuks, et uues kodus eraldi tubades magame. Luukas ka pole sellele siiani osutanud. Nii eksootiline tunne on Shoga omaette olla. Suurema osa ajast magan ma ikka lastetoas, aga ka tunnike – või vaid kümme minutit – täiskasvanute magamistoas mõjub hästi.

Luukas mängib vahel täitsa omas maailmas. Ükspäev mängis pisikese sauruse ja söögipulkadega. Söögipulgad aitasid saurust kanda ja siis saurus ütles “arigato, hashi-san!” – umbes et “aitäh, prouad söögipulgad!” Ta teab mitmete sauruste nimesid ja ma aegajalt küsin talt, aga ei suuda meelde jätta. Mingi saurus on —-tops. Igatahes ma kutsun Luukat Akira-tops ja Mariet Marie-tops. See on minu panus sauruseharidusse.

Ükskord mu ema oli külas ja oli kartulid ära koorinud. Luukas tükk aega mängis paari kartuliga, ise jutustas jaapani keeles. Oli kartuliemme ja kartulilapsed ja… Siis mu ema hakkas kartuleid lõikuma ja Luukas oma mõne kartuliga jutustas “appi, lõigatakse! Me peame põgenema!” ja kartulid pagesid kotti. Kui ema ühe kartuli võttis, millega ta mänginud oli, rääkis ta edasi “apppi! kartuli-emme! Ema lõigati ära!” Minu ema ei pannud tähelegi, mis draama lahti rullus, sest ta rääkis samal ajal telefoniga ja L mängis jaapani keeles. Ma filmisin salaja telefoniga ja püüdsin vait püsida.

Viiuliga on täielik jama. Kui Luukas oli kaks koma midagi, siis mängisin talle viiulit ja lootsin, et äkki tuleb talle säde silma. Mingi Mozarti-säde. Aga tal oli sügavalt ükskõik.

Aga nüüd ükspäev järsku tahtis ta “seda kitarri” vaadata ja proovida ja kui proovis, siis ta oli sama tähelepaneliku ja õrna näoga nagu siis, kui ta Mariet vaatas, kui too esimest korda koju tuli. Ja täna tahtis jälle.

Teate, ma jätan siinkohal jutu pooleli täie teadmisega, et paljust tahan veel kirjutada, aga ei jõua – ja lihtsalt loodan, et väga varsti kirjutan jälle.

12 thoughts on “uus kodu

  1. Ajutiselt saab magamistoad pimendada kui kleepida mustad prygikotid akende ette. Eriti esteetiline ei ole, aga uni voib tanu sellele veidi pikem olla kyll.

    Like

  2. “Ma suhtlen oma lastega järjest rohkem sellisel viisil nagu need emad, keda ma olen kõrvalt vaadanud, et mis tal viga on, et ta oma lastega nii käitub.” Mina ka… Kõik need kunagised silmapööritused ja omaette pomisetud märkused maksavad nüüd valusalt kätte. Kaalun zen budismi harrastamist, et siis õrna pilvekese peal olles mänguväljakult mänguväljakule hõljuda, samal ajal kotist varahommikul küpsetatud übertervislikke snäkke loopides ja tarkusteri jagades.

    Like

  3. Jah see kena karma is a bitch hetk, mida enamus lapsevanemaid on tundnud kui maailmapilt avardub oma isikliku kogemuse arvelt. Pürgikotte akna ette ei oleks osanud soovitada aga meil olid alguses kenad heleda tapeeditükid akende ette kleebitud, abiks ikka 🙂 Soovin head ja kodust kodu kogu perele!

    Like

    1. Ma katsun üks hetk ikka oma kõrgele troonile tagasi ronida teisi lapsevanemaid halvustama 😀 Praegu lihtsalt väike paus. Ega igast õppetunnist õppust pea võtma 😉

      Like

  4. Nii tore, et uus kodu! Palju õnne:)
    Ja lastega olemise-rääkimise jaoks on cäga abiks instagramikonto Jess, lapsed. Päriselt ka nii hea koht, väikeste ampsudena saab suurt tarkust ja kohe saab veel paremaks vanemaks hakata. Või siis lohutust, et pole yksi. Mine heida pilk sinna, usun, et sulle meeldib

    Like

  5. No nii nauditav lugemine! Ei teagi, kummast rohkem – paeluvad teemaarendused või teravmeelne kirjasõna. 🙂
    Palju rõõme uues kodus ka!
    Mikile eriliselt, ühelt Virumaa Mikikassilt. 😻

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s