pöörased kevadpäevad

Mis sa tahad veel inimestest, kui kevad tuleb meil ühe esmaspäevaga. Hommikul vaatasin aknast välja, puud olid raagus. Õhtul – rohelus!

Otsisin oma rahakotti taga. On see talvemantli taskus, mida kandsin üleeile või on eilse kevadmantli. Sest täna lähen õue t-särgis.

Ja edasi kirsiõied, plaks! õunaõied, plaks! kastanid ja sirelid – padrunid valmis. Sho ütleb, et Eesti kevad tuleb “raginal“ ja eestlased lähevad siis natuke hulluks.

Tellisin takso tollel esmaspäeval, kui kevad tuli, juht oli pöörane! Tere kaunist päeva, Maarja! Hüüdis. Tere… Toomas, vastasin. Mul oli ta nimi ka meelde jäänud ja mulle meeldib kasutada nimerelva nende peal, kes seda minu vastu kasutavad.

Milline ilm! hüüdis ja vabandas suurejooneliselt, et lausa 11 minutit ootama pidin. Uurisin, kas ta on sellel tööl värske, sest tahtsin teada, kas tegu alustaja entusiasmiga või on ta peast hull.

Ta kõhkles hetkeks ja siis pomises, et mis siis ikka, tal pole oma elust rääkimise vastu midagi ja miskit pole varjata, ja hakkas jutustama pöörases tempos. Et ta muidu on merel, aga viimane 8-kuune suts venis 25-kuuseks ja nüüd tal on pikk puhkus. “Aga puhata te ei oska, jah,” ütlesin vahele. Ta ütles, et tõsi ja et merel on ta rohkem kodus kui maal, kui aus olla.

“Merel on üks jõud, millega pead arvestama. Maal on… isegi mitte teine, aga kolmas jõud.” Inimesed on ettearvamatud. Meri võib korraldada suuri asju, aga miski ei tule tühjalt kohalt. Aga inimesed…

Kaubalaev on küll sarnane kinnipidamisasutusele, ütles, tead mitu meetrit üht ja mitu teistpidi. Ja päikest ei pruugi palju näha, tavaliselt käib vahetus nelja tunni kaupa. Neli aktiivset, neli vabamat, siis neli tundi und.

Kas see hulluks ei aja, uurisin. Ta ütles, et on näinud küll inimesi, kes masendusse vajuvad.

Aga eluga maal on ka raske kohaneda. Ta vist mõtleb “planeedil Maa”, tundus.

No ja nii edasi rääkis, ma osast jutust ei saanud päris hästi arugi, sest mõte ja sõnad jooksid tal nii kiiresti.

Taksoäpis panin Toomasele kõik tärnid. Kaalusin, kas kirjutada kommentaarireale: ta on peast hull. Aga loobusin, sest seda võib vist mitmeti mõista.

Ma olen ise ka hull peast. Firmast, kuhu telefoniarveid tasume, helistati täna. Kas teil on hetk aega? Vastasin: no väga väike hetk on. (Ei taha oma elu nendele kõnedele raisata.) Hästi, ütles.

Siis küsis: kuidas teil läheb? Ja ma hakkasin naerma… ja siis hakkasin veel rohkem naerma. Ja siis ma ei saanud enam pidama.

Ütlesin: te peate natuke täpsustama. Mõtlete, kuidas ma oma telefonipaketiga rahul olen?

“Ei, üleüldiselt, kuidas teil läheb?”

Ja ma naersin ja naersin ja tema naeris teisel pool kaasa. Te ei tea, mis mul kõik vastuseks pähe tuleb, ütlesin naerukõõksatuste vahepeale.

Ükspäev salvestasin oma peas ridamis paradiisi ja põrgu momente: ärkan vihaga. Üks vingub, aga teine ei tohiks veel ärgata. Sügavast unest sekundiga püsti ja vingujat vaigistama. Marie uued hambad teevad kõigi meie ööpäevad õudukaks. Kohvkohvkohv, hommikusöök. Lapsed kähku õue vankrisse ritta enne, kui kellegi maha löön. Kõrvaklapid pähe. Spotify pakub nimekirja lugudest “et kõrvaklappe testida”. Peab olema hea ja ongi, täielik paradiis. Muusika toob need tunded kõik, mida on raske isegi taluda vahel. Lapsed hoiavad vankris üksteisel käest kinni.

M. peaks lõpuks magama jääma, aga ei jää. Vihastan, tuleme koju.

Ma Luukale: kas kõht on tühi.

L.: ei… aga on küll.

Ma: kas teen võileiba

L.: jaa… aga ei taha.

Ta nüüd räägibki nii.

Ma ütlen: “Kui sa paljalt rõdule lähed, jääd sa haigeks.” Ta vastab: “Ei. Kui ma lähen paljalt rõdule, siis ma ei jää haigeks. Kui ma ei lähe paljalt rõdule, siis ma jään haigeks”. Päris formaalloogika mõõtu ei anna, aga filosoofialoengud meenuvad ikka.

Siis ta teeb midagi, mis Mariele ei meeldi ja Marie pistab kisama. Ta nutu puhul on raske vahet teha, kas ta on just kõvasti haiget saanud või keegi haavas ta hinge. Küsin Luukalt, mis juhtus ja ta vastab “ma ei tea”, kavalalt. Ma igaks juhuks vihastan. Miks mitte. Siis Luukas komistab kuidagi ja saab haiget ja nüüd röögivad kaks last.

Ma mõtlen: prsseprsseprsse.

Panen muusikat. Ütlen, kas keerutame. Võtan ühte kätte 14-kilose, teise 8-kilose ja keerutan mööda tuba – naeravad. Kas teeme makarone, küsin? Luukas naeratab: teeme seda naljakat. Seda su lemmikvärvi – punast? Teeme, jaa! Keedan neid imeliku kujuga punaseid makarone. Ei tea, mida need kujutama peavad.

Siis tahab L kummituselugu, see on üks jaapani lastelaul. Refrään on umbes selline: kummitusi pole olemas, kummitused on vale, aga ma natsa, aga ma natsa, aga ma natsa… kardan. Ja jätkub: mis siis saab, kui päris kummitust kohtan. Panen ta külmkappi ja külmutan krõmpsuks. Ja jälle refrään: kummitusi pole olemas… aga ma natsa kardan. Ja mitu salmi veel.

Ei tea miks tuleb õudne isu järsku Mozarti Reekviemi kuulata. Luukas ei lase end reekviemist segada ja üürgab ikka edasi “kummitusi pole olemas, aga ma natsa kardan.” Punased makaronid saavad valmis. Võtan ampsu. Tšilli. Tšillipunased makaronid. Aa, need on tšilliKUJULISED makaronid. Nüüd saan aru.

Luukas ei saa neid eriti süüa, kuigi teen jogurtikastme ja pakun kõrvale keefirit. Seletan talle, et hapu vürtsi maandab.

Marie ronib lauale tantsima. Lahtine keefiripakk kukub maha. Marie röögib. Luukas naeratab ja ütleb: fakk.

Ma röögatan, et vait ja ärge liigutage ja pühin keefirit maast kokku. Ise mõtlen, et… okei, ma pean selle sõna kasutamisele nüüd punkti panema.

Tahan keerutamislugu, hüüab Luukas. Panen reekivemi asemel jälle keerutamisloo ja pistame kõik keerutama. Marie harjutab kavala näoga selg ees kõndimist.

Siis on kell kahe paiku, sõber tuleb külla. Marie vajub hilisesse lõunaunne, Luukas vaatab multikaid (no mõistke hukka) ja ma saan rahulikult sõbraga elamise üle arutleda. Nagu ma poleks hommikust alates kuus-seitse korda end herneks vihastanud ja sama palju heldinud ja rõõmustanud.

Lahkudes sõber ütleb, et ma paistan õnnelik ja rahulolev. Ma ütlen, et ma olengi ja asi on küllap seksis, ja punastan.

Võiks magama minna, aga kell on mingi neli. Pool päeva veel ees.

(Muide, ma tean küll otsekõne reegleid, aga jutumärgid, suurtähed ega komad ei eruta.)

6 thoughts on “pöörased kevadpäevad

  1. Sa oskad seda kõike nii toredasti kirja panna! Mu kulgemine on pmst täpselt samasugune, pmst samavanade lastega;)
    Jōudu ja kannatlikku meelt Sulle!

    Like

  2. Ma ükspäev olin õnnelik, et on lolle hääli saanud teha lapsele. Siis kui frustratsioonist möirgasin, tegi see talle nalja hoopis.

    Kuigi on ka palju olukordi, kus ma naeran kõva häälega ja ta selle peale nutma hakkab, nii et mine võta kinni.

    Like

Leave a Reply to RR Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s