Ma ütlen teile kohe, miks ma kunagi keerulisi sarju ei vaata. Miks ma vaatan ainult Friendsi. Sest ma hakkasin Luciferi vaatama. Esimene stseen, Ain’t No Rest for the Wicked, võlus kohe ja selleks hetkeks, kui ta Nina Simone’i laulu lõpetas, olin kõrvuni armunud. Kes ei oleks? Täiuseni lihvitud arhetüüp. Ta on ideaalne mees, õiglane Saatan, kes ei valeta kunagi. Joob koguaeg, aga liialt purju ei jää. Surematu, kes on haavatav vaid mulle… tähendab, talle… Mees, kes saab iga naise, aga ainult teda ei saa… algul. Hirmuäratav, hot, vaimukas ja tobe.

Ühe päevaga vaatasin peaaegu terve esimese hooaja. Ja ma arvasin, et mul pole aega! No see oli natuke eriline päev. Olin just teise süsti saanud ja Sho arvestas, et mu enesetunne võib halb olla. Tegeles lastega palju, lapsed olid ka ekstra iseseisvad sel päeval.

Esimese vaktsiini sain üllatuslikult juba märtsis. Paar päeva enne uude koju kolimist tuli perearstikeskusest järsku kõne, et kas täna õhtul tahate. Minu plaan oli teemaga mitte kokku puutuda nii kaua kui vähegi võimalik, aga siis tuli järsku hetkega otsustada ja ütlesin jah. Olin parasjagu lastega õues. Hetk hiljem hakkasin muretsema, et äkki mul on pärast nii paha olla, et ei saa kolitud. Aga naabermajas elab tuttav, kes oma doktoritöö vaktsiiniteemal kaitses ja tema jalutas just oma beebiga mööda. Ma küsisin, et kas tegin õigesti ja ta ütles, et jaa, küllap kõik on okei ja kui tema saaks valida, võtaks ka AZ. Rahunesin maha, sain vaktsiini ja nüüd hiljuti teise, nii et sellega on selleks aastaks vähemalt ühel pool.

Kolimisnädalal juhtus üldse mitu asja veel. Käisin telekas mingis meelelahutussaates Jaapani teemal rääkimas. Ei oodanud asjast midagi head, aga ikka oli see täitsa masendav kogemus. Lausa anekdootlik, kuidas toimetajaga nädala jooksul saatelõigu teemasid arutasime ja siis ajavahemikus paar tundi kuni paar minutit enne salvestust 90 protsenti kokkulepetest muudeti. Ma ei saa üldse aru, miks telekas olemas on. Luciferi sari muutus ka igavaks teleka tõttu. Iga dialoog sisaldas puust ja punaseks fraase, et äsja kanalit vahetanud uus vaataja ka kõigest kohe aru saaks.

Ma ei saa raisata oma aega nii, tunde ja päevi… aga olen nii nutikas. Teise hooaja algul sain aru, et Fox suutis sarja ära rikkuda, nii et säästsin end ja vaatasin hoopis teise ja kolmanda hooaja kümne minuti kokkuvõtteid Youtube’ist. Neljandast hooajast, kui sari Netflixi kolis, hakkasin jälle vaatama, sest võis loota, et lugu jätkub mängulisemalt. Ja nii oligi.

Enam pole ma armunud, vaid tahan elada lihtsalt Luciferi elu. Nüüd pean vaid palkama endale kellegi koduseid argitoimetusi tegema, organiseerima hulga kvaliteetset alkoholi & drooge, treenima endale musklid, saama niisama kuskilt palju vara ja… Tahan olla ka dramaatiline ja enesekeskne.

Aga mul ei lasta. Lapsed kisuvad maha nii draamat kui ego. Mitte nii, et ma pühalikult saan aru, et ei saa enam isekas olla, vaid nad lihtsalt ei lase. Nad kasutavad kõik mu jõuvarud, aga draama ja ego nõuavad ka energiat ja nii tekivad mingid suht optimaalseks timmitud mustrid seal, kus tegelikult tahaks üle võlli reageerida. Nagu Lucifer.

Vot sellepärast. Sellepärast vaatan Friendsi ainult. Sest ma lähen iga looga nii tugevalt kaasa, et see kurnab mu ära. Raiskan oma aega ja ajumahtu. Paganama lood.

Ükskord hakkasin Luukale jutustama lugu, kui ta koju kõndida ei jaksanud. Elas kord poiss, kelle nimi oli…. Jaagup.

Ja Luukas kuulas ja kõndis koju.

Siis ükskord olime vannis ja kisa oli liiga palju, mu kõrvad väsinud. Ütlesin, tahad ma jutustan loo. Elas kord poiss… ja Luuka pilk kleepus mu näole. Elas kord poiss, kelle nimi oli…

“Jaagup?”

Jah, Jaagup, ütlesin. Ja siis hakkasin juttu vestma, aga kuna kõik tuli kohapeal välja mõelda ja mu mõte ei liigu eriti kiiresti, oli igal sõnal kaal ja pausid kandsid ja see oli justkui mingi suur lugu.

Ja tema muudkui vaikides kuulas. Siis sain aru, kust lugude jutustamine alguse sai. Sellest, kui lapsevanemad tahtsid oma kolmeaastast taltsutada.

Üldse, ma saan kõigest aru. Kõigest! (Olen seda vist juba varem maininud, et ma muudkui saan elust aru nüüd.) Varem ei teadnud, kuidas ägedatest noortest naistest saavad nüri närvikavaga igavad prouad. Nüüd ma tean. Vaja on lihtsalt 15-20 aastat korrutada kellelegi, “õues on külm, pane soojad riided selga,” “kõigepealt soolane toit ja alles siis magustoit.” “Kui sa liiga palju kommi sööd, lähevad hambad katki”. Näen vaimusilmas selgelt, kuidas 15 aasta pärast poetan Mariele pärleid nagu “mehed tahavad vaid üht ja naine on nagu avatud raamat, kui üks loeb, loevad kõik ja võti, mis avab kõik lukud, on maagiline, aga lukk, mille kõik võtmed avavad, sugugi mitte ära jää rasedaks ära jää rasedaks ära jää rasedaks”

Iga päev:

hambapesu aeg!

Ei taha hambaid pesta!

Tahad, et pisikud hambasse augu söövad?

Jaa!

Teeme siis nii, pisikud tahavad ka süüa.

Aga ma võtan pisikud ära! Ma teen pisikule haiget! (Ja ta lööb ise endale rusikaga näkku Fight Clubi stiilis.)

Pisikud on nii väikesed, need saab vaid hambaharjaga kätte. Nii et täna ei pese hambaid?

Pesen küll!

See dialoog on nii tavaline, et ükskord esitasin selle üksinda Luukale, lootes, et siis saab kiirest ühele poole ja hambad puhtaks. Luukas naeris, aga siis tegime kahekesi ikka sama stsenaariumi läbi.

Sellest saan ka järjest uuesti ja kindlamalt aru, et pole võimalik õigesti lapsi kasvatada. Mul on käes sihuke eksimuste kaardipakk, kust muudkui valin: mu ema oli autoritaarne, kõik pidid koguaeg tema järgi joonduma

Või: mu ema oli täielik boheem, meil puudusid piirid ja mu hambahügieen oli suboptimaalne.

Või: mu ema tujud käisid üles ja alla. Üks hetk ütles, et ta armastab mind, järgmisel hetkel röökis mu peale. Käisime kikivarvul, sest kunagi ei teadnud, mida oodata.

Või: mu ema keskendus ainult endale ja oma elule, jättes mind kõrvale

Või: mu kontrolliv helikopterema otsustas kõik asjad mu eest ära, röövis mu iseolemise

Iga kord, kui mingi otsuse teen, kukub üks eksimuskaart pakist välja, tundub.

Tasakaaluks, lastekaitsepäeval tõi lastekaitseingel mulle ilmutuse hea une näol. Ei saanud kauem magada kui tavaliselt, aga paremini ja ärkasin puhanuna ja terve järgmise päeva olin väga hea ema, seejuures ilma igasuguse pingutuseta. Ja täitsa üksinda – Sho oli varahommikust hilisõhtuni tööl.

See oli nii värskendav. See teadmine, et mu loomulik olek on olla hea ema, kui vaid puhata saan. Selle tõe ja lootuse valguses olen järgnevad nädalad olnudki täitsa hea.

Mõistsin ka, et kohtingud Shoga on olulised, aga sama olulised on kohtingud Luukaga. Et meil oleks ka kahekesi lõbus ja suhtlus ei piirduks kaklusega hambapesu teemal. Ükspäev käisime Luukaga kahekesi ja rõõmustasin taas, kui tore ja asjalik ja armas ta on.

Ta laulis lehmad söövad karjamaal, mina ka. Ma ütlesin, et mu vanaema laulis seda laulu. Ta küsis, kus mu vanaema on.

Ma: vanaema on surnud

Ta: kas ta kukkus katuselt alla?

Ma: ei, ta jäi hästi vanaks ja suri ära. Süda väsis ära.

Ta: emme, kas sina sured ka ära

Ma: jah, loodetavasti, kui ma olen väga vana

Üks teine päev käisin koosolekul ja siis jaapanlasest töökaaslasega lõunal, kaks last kaasas. Kogu selle aja Luukas keeldus jaapani keeles rääkimast, aga kui vetsu läksin, juhatasin sisse teema, et räägi onule, kuidas te issiga hommikul drooni lennutasite. Kui tagasi lauda jõudsin, ütles töökaaslane, et Luukas oli talle just hübriidbussi tööpõhimõtet seletanud.

Mu väike inglike. Sho teene muidugi, jälle.

Nad laenutasid viimati raamatukogust inimkeha-atlase. Detailsed anatoomilised pildid, vaatavad koos õhtuti enne und.

Mina vaatasin raamatut ja tahtsin öelda öäkk. Sho vaatas mu nägu ja ütles, et see pole ju porno, see on anatoomia. Pole just uhke selle üle, aga vastasin: porno jätab vähemalt midagigi kujutlusvõime hooleks. Aga siin on kõik sooled ja näsad ja näärmed ja…

Ükspäev kööki koristades märkasin, kuidas Sho seletab raamatuga Luukale, kust lapsed tulevad ja hingasin kergendunult, et nüüd on selle asjaga ühel pool ja ma ei pea ehk tegelema. (Kui Luukas küsib, kust ta välja tuli, olen seni keisriarmile osutanud.)

Ükskord, kui Luukas ei tahtnud pessu minna, uurisid nad, kuidas higi tekib. Kui Marie oksendas, vaatasid raamatust, kust toit sisse läheb ja kust jälle välja tuli. Nad vaatavad vereringet ja luustikku ja kõike, Sho muudkui seletab. Ja kui küsisin, et miks ta seda kõike teab (raamat ju eestikeelne), siis ütles, et koolis ju õppis ja no ma ei saa aru, kuidas tal kooliajast asjad meeles on, mul küll pole.

Luukas oskab kõneleda mina-sõnumeid kasutades. “Emme, see teeb mu väga rõõmsaks, et sa mulle pulgakommi andsid”.

Jääb mulje, nagu ma drilliks lapsi tänu väljendama, aga tegelikult ma olen ise sihuke mina-sõnumite inimene, tuleb välja. Ta matkib mu kõnet, tubli mina.

“Ma olen väga kurb, kui sa kurjustad”. See mõjub küll hoobilt, sunnib mind mõttepausile.

Kui hakkan närvi minema, ütleb Luukas mahedalt: emmääää

Ja Marie matkib sama mahedalt: emmääää

Marie on tegelane, kes sobiks Luciferi sarja. Te peaks nägema teda, kui ta midagi keelatut teeb. See pakub talle sihukest naudingut, võtab tõmblema ja hullumeelselt naerma. Raske on isegi takistada teda, sest see rõõm, mida keelatu talle pakub….

Tänu suurele vennale peab ta olema nutikas ja kiire, võtma mänguasja, mida suur vend ka tahab ja siis jooksma sellega minu selja taha peitu. Lisaks jooksusammule hakkas ta venna eeskujul hüppama ka, ise pole veel aasta ja kaks kuudki täis. Sõnu pole juurde tulnud, välja arvatud üks kord, kui muu lalina sees ta näitas sõrmega aknast välja ja ütles selgel häälel “vaata!” ja siis lalises edasi. Mu väike deemon.

Nii me siin elame. Ma muudkui saan targemaks ja ikka imestan ja rõõmustan maailma üle. Tundub, et varsti tulebki aeg, kui saan juba natuke omaette istuda ja mõtteid mõelda. Ja see kindlasti viib veel mingi uue põnevani…

Ausõna, alles teksti üle lugedes märkasin, et nimetan oma poega väikeseks inglikeseks ja tütart väikeseks deemoniks. Veel üks eksimuskaart pakist pudenemas… Ei saa ilma, noh.