süümeta

Käisin päevareisil Tartus. Oleks üksinda läinud, aga armastan Shod nii palju, et võtsin tülikama lapse kaasa. Rongis oli vabu kohti, aga üks mees istus üle laua just meie vastu ja ma lausa küsisin, et kas ta on kindel, et tahab terve reisi selles seltskonnas veeta. Ta ütles, et tal ka väikelaps kodus ja pole midagi selle vastu. Järgmise tunni jooksul tõusis Marie iga kümne minuti tagant oma toolil püsti, naaldus käed laual ettepoole, vaatas mehele kavalalt otse silma ja ütles mesimagusal häälel: emmeee.

Tagasiteel oli ta üleväsinud ja pistis kriiskama ja siis sülekotis juba röökima. Meiega reisis üks tõsises joobes kutt, kes algul püüdis infiltreeruda esimesse klassi ja läigatas oma sarmi piletimüüja pihta, et las ma olen ja jäägu see meie saladuseks – pilgutas silma ja pani nimetissõrme huultele.

Ta oli selline instagrami modelli tüüpi mees, kleenuke ja hästi hoolitsetud. Kulmukohal tätoveeritud pisikesed käärid, küüned roosad ja mustad. Aga nii purjus, et vahepeal räuskas üle rongi. Ma vene keelt ei oska, seega ei tea, mis teemad olid õhus.

Marie hakkas röökima ja ma läksin vetsu ette temaga kõikuma. Räuskaja käis aeg-ajalt rongivetsus “salaja” suitsu tegemas. Küsis veel minu käest vene keeles, kas vetsus on keegi. Ma ütlesin, et on, aga me pole järjekorras – eesti keeles. Ta ei saanud aru ja küsis kõvasti ja ülbelt uuesti, et on siis vetsus keegi. Ma ütlesin, et jah on. Kelleks ta ennast peab, raisk, vihkasin teda.

Mul olid klapid peas, et kui mitte rongireisijatele, siis vähemalt mulle Marie rahustamine talutavam oleks. Kõigutasin teda seal muusika ja rongi rütmis, aga tal oli röökimise hoog sees. Kõhukotis kange ja karjuv. Rongirahvas vihkas meid.

Ja siis tuli see joobes mees uuele salasuitsu ringile, aga paistis, et ka tal on Marie röökimisest siiber. Tuli meie juurde, naeratas nagu tiiger ja liitus minu tantsuõõtsumisega. Võttis mul kätest kinni. Marie ehmatas vait ja pani pea mu rinnale. Siis tegi joobes võõras Mariele hellalt pai ja veel ja veel.

Ütles mulle, et tal on nii ilusad silmad (mu vene keele oskamatus on valikuline), paitas veel. Ütles, et ma ei õõtsuks ringi, ta püüab Marie käteplaksuga magama saada. Ei õnnestunud. Paitas veel hellalt. Marie oli vagusi.

Ülesin aitäh, olin nii tänulik. Ta viipas, et ta läheb nüüd vetsu suitsule, jäägu see meie saladuseks – nimetissõrm huultel.

Ma ei taha, et purjutav võõras mu last käpib. Aga… Marie oli tükk aega tasa, ent siis kogus jälle nututuure ja ma võitlesin endaga, kas tülikat purjutajat uuesti appi paluda. Järgmine kord, kui ta vetsu suitsule läks, ta küllap meid ei mäletanud ja samas jaamas väljudes kõndis ta punast kohvrikest järele vedades kõhklemata üle tiheda liiklusega tee, autod äkkpidurdasid.

Ma isegi taksojuhile, kes mehe teeületuse tunnistajaks oli, pidin seletama, et ma korraga vihkan ja armastan seda inimest.

Aga see kogemus pakkus mulle nii suurt naudingut. Need üllatusmomendid ja elu varjundid. Mulle meeldib, kui asjad pole mustvalged, meeldib kui tekib segadus ja pilt muutub täiesti.

Kuni sinnamaani välja, et mulle on hakanud meeldima see ebamugavustunne, mis tekib, kui pean lahti laskma mõnest oma kõvemast arvamustest või kujutlusest.

Joobest ja paradigma nihkest mu peas (päriselt, noh) rääkides, siis viimase aja pilti teisendavaim oli intervjuu teadlasega, kes väidab, et kõik, mida meile narkootikumidest räägitakse, on räigelt moonutatud ja kes ise regulaarselt näiteks heroiini tarbib. Alkoholist hoiab ta küll eemale, sest “ma olen juba 54 ja pean oma keha eest hoolt kandma”.

Mulle meeldis kuulata ka hiljutist Michael Pollani intervjuud. Küllap kõigi aegade lemmikum raamatupealkiri on tema “How to Change Your Mind”. Näete, see läheb nii ilusti kokku tänase teemaga, et kui valus ja nauditav on millegi osas meele muutmine.

Ja mulle meeldis kuulata Anne Lamotti intervjuud, kus too tsiteeris David Foster Wallace’it – ja see tsitaat läheb ka nagu pusletükk siia teemasse: everything I’ve ever let go of has claw marks on it.

No täpselt. Nendest asjadest, millest tegelikult lahti on vaja lasta, hoian kümne küünega kinni, kuni lihtsalt muud ei jää üle.

Ma püüan viimasel ajal teadvustada ja lahti lasta süümepiinast. Appi, mille kõige pärast ma põen. Lahti laskmiseks olen valdkonniti rakendanud erinevaid tehnikaid.

Näiteks keskkonna teemas veeretan vastutuse teistele. Ma põen iga oma liigutuse pärast. Selle pärast, et mu auto joob palju bensiini. Seepärast, et ma ei sorteeri alati kogu prügi õigesti. Seepärast, et ma soetan riideeseme mingist poest. Või et ma üldse soetan midagi kuskilt. Ja kui ma lähen ökopoodi, siis ma põen, kas selle või tolle jalajälg on tõesti nii väike või on tegu rohepesuga või et lehmad pole kannatanud, aga vihmametsa raiumine jäi kahe silma vahele.

Kõige selle pärast ma põen. Kui ma põletan küünalt laual või lapsel on õhupall, ma mõtlen, kuidas ma tegelikult ei tohiks neid asju lubada meile.

Oi, kuidas see väsitab. See tunne, et kui ma panen kohvipaksu õigesse prügikasti, siis kliima soojenemine peatub homme. Või niipidi, et kliimaga on nüüd kööga, sest mina aastatel 2006-2007 ei sorteerinud prügi.

Tegelikult on vaja regulatsioone ja tehnoloogiat. See ei pea olema pisikese minu süüme. Ei pea.

Te võite rääkida, et igaüks teeb oma tillukese tähtsa osa. Aga ma ei kuula enam. Ma tahan teha nii palju kui suudan ja ülejäänu tegemata jätta ilma, et see mu hinge koormaks.

Lapsevanema-süüme, oi see on terve eraldi maailm.

Olen kaks aastat põdenud selle pärast, et Luuka turvatool pole kirjade järgi nii turvaline kui kõige turvalisemad turvatoolid turul ja et me ei kasuta seda päris õigesti. Marie kasvas turvahällist nüüd välja. Loogiline, et kui ainult ühele lapsele kõige turvalisema tooli ostan, siis ma vihkan teist last ja soovin ta surma. Kas tõesti oled valmis riskima oma lihase lapse turvalisusega? Kas tõesti panustad selles valdkonnas alla maksimumi?

Avastasin, et kajakad aitavad.

Vahel vaatan, kuidas kajaka-vääks, ise sama suur kui ta ema, hädaldab, et poputa mind ometi. Kajakaema ajab teda eemale ja utsitab, et saa nüüd ise. Kas kajakaema on rahulik, süstemaatiline? Kas ta vaatab situatsiooni läbi kasvatusteadusliku prisma? Ei! Ta on ärritunud, tüdinud. Aga evolutsiooniliselt on kõik õigesti. Vaja on, et kajakatitt iseseisvuks.

Nii et ma otsustasin, et ma olen nagu kajakas. On normaalne, et ma siiralt ärritun, kui kolmeaastane püüab beebitasemel asju ajada. See on evolutsioon. Aitab kasvada. Nagu K., kellel lapsed varsti täiskasvanud on, ütles: puberteet aitab vanematel lastest lahti lasta. Ma olen nii kindel, et see on kuskil kasvatusraamatus ka.

Kolmesed on ju ka ühes sellises pisut lahti laskmise etapis. Beebi-sümbioosist lahti laskmise.

Nii et ma olen kajakas.

Turvaküsimusega on nüüd nõnda, et täna ostsime kaks uut autotooli, turvalisuse liidri turul, 700 eurot tükk. Veel täna hommikul tundus see mulle liiga suur summa. Aga juba pisut hiljem täna hommikul tundus täitsa okei maksta keskmise kuupalga summa kahe tooli eest.

Raha aitas seekord süümekaid vähendada, aga üldiselt põen ma iga päev kõvasti raha pärast. Ei tea, mida sellega teha. Süümega, tähendab. Küllap, kui tekib tunne, et asja üle on kontroll, väheneb põdemine. Aga seni kummitab mind kõik see raha, mis kulus sellele, aga oleks võinud hoopis kuluda tollele või kulumata jääda ja kui palju paremal järjel me siis oleksime.

Mis veel? Toitumine. Vaat siin saab mu mõistus otsa. Toit peaks olema ravim, aga mulle koguaeg tundub, et toit on prügi või mürk. Toit sisaldab liiga palju suhkrut ja aineid, mis pole kasulikud või on kahjulikud või oleks mingis vormis kasulikud, aga no sellel kujul nagu selle toidu sees, küll ei ole. Ja kui praed liiga innukalt, saad vähi, kui kasutad valesid rasvaineid, saad ka vähi, või kui kasutad õigeid rasvu, aga valel kujul. Äkki kuumutad liialt või lased rääsuda või. Ja pakendid ja oi plastik, mis su viljatuks teeb ja… Ja kui beebitoidul on kirjas “ei sisalda säilitusaineid” ja tärniga tähistatult väikselt “vastavalt EU seadustele”, siis võtab värisema ja mõtlema, kuidas nad asja siis kavalalt lahendanud on, seadusega kokku põrkamata. Milliseid toidulisandeid peab tarbima, et IQ ei kukuks, aga millised on turunduslõks.

Ma olen liiga rumal, et kõigest sellest aru saada. Ei saa aru nüanssidest ei keemilisel, ei tootmise, tööstuse, ei seadusandluse tasandil. Nii et kuni mingi kajaka või siili analoogia appi ei tule, põen edasi.

Meediaga on mul tervislik suhe juba aastaid. Kui ma ajakirjandust loen, siis alati tundega, et see on vaid killuke loost, mitte tingimata vale, aga killuke. Peegeldab midagi, jah, aga ei tasu tõe pähe võtta. Ma ei raevu meediat tarbides. Olen suht kõigutamatu ja tavaliselt õnnestub sorteerida, milles emotsionaalselt osaleda ja milles mitte.

Nii vana olen ka, et pole enam radikaalne.

Muide ma avastasin viimasel ajal erinevaid vihjeid, mis ütlevad, et ma olen vana. Näiteks, et mu keskkooli lõpetamisest saab varsti 20 aastat. Või et mul on kodus riideesemeid või nõusid, mis ma “alles soetasin”, aga arvutused näitavad, on kümme aastat vanad.

Nii et pehmenen kõrges eas. Varem arvasin, et kui asjad on nii, ei saa nad olla ka naa. Nüüd on, et kui vaadata sellest küljest, on asjad nii, aga sellest küljest ehk naa. Ja võib-olla see näibki vastuoluline, aga – elu.

Ja kui sotsiaalmeedias pilte skrollin, siis tean ka, et see, mida näen, pole pettus, aga vaid killuke inimeste elust. Petta saab vaid see, kes eeldab, et pilt ongi kõik. Võrrelge kas või minu instagrami asju mu blogipostituse sisuga. Instagram on päris idülliline… Need 10 sekundit idülli päevas ikka leiab.

Mulle meeldib kogu see kompott, suured ideed ja argine ärritus ja meeleliigutus ja viha. See ongi see.

Ja siis on veel see enese armastamise teema. Kuulujutud vastavad tõele – armastada tuleb. Aga ma päris täpselt ei tea, mida ette võtta. Paistab igatahes, et üks osa asjast on süümekate revideerimine ja sellega mingil määral oma sisekõne korrastamine.

Las ma lihtsalt olen. See on peamine. Tahan lihtsalt olla.

Rentisime nädalaks suvila Lahemaal. Täitsa lõpp, mis paradiis. Meri oli nii soe, et seal võis järjest tunde veeta. Mul käisid sõbrad ka külas ja olime kaelani vees ja rõõmustasime elu üle. Mängisime delfiini ja siis ma mängisin baleriini. Sest kaelani vees olles saab seista varbaotstel ja tunda end graatsilisena. Mulle meeldib olla baleriin, hõiskasin, aga siis läksin pisut madalamasse vette ja enam varvastel tippimine ei õnnestunud. Siis ütlesin, et minu lemmik iin on ikka delfiin.

Ah olin nii rahul oma spontaanse naljaga, aga siis S. ütles: aga kofeiin?

Ja sain aru, et muidugi on kofeiin mu lemmik iin ja kuidas ma võisin vastata nii rumalalt, et delfiin.

Michael Pollan ütleb ka, et 90% inimkonnast joob kohvi ja see, mida me peame oma tavateadvuseks, on tegelikult meie teadvus kofeiini mõjul.

Koka-iin. Vakts-iin. Bedu-iin.