10 aastat

Sho hankis endale suve algul mütsi. Midagi krokodill Dundee ja Nuuskmõmmiku vahepealset. Terava keelega sõber küsis mu käest, mis värk Shol selle mütsiga on.

Ma vastasin: oi, see müts on minu armastuse sümbol!

Nägin teda mütsiga kõigepealt välisukse kaamerast, kui ta kella helistas, sest võti oli koju jäänud. Siis oli mul kolm korrust treppe aega otsustada, kuidas reageerida.

Ta tuli koduuksest sisse, aga mu suu jäi kriips-kinni. Sho kiitis mütsi. Mul suu ikka hermeetiliselt suletud.

Kui mütsiga omavahele jäin, siis lugesin selle seest, et tegu Kanada tootega ja mütsil on eluaegne garantii.

Nii et kui sellega peaks midagi juhtuma, oli mütsi sees kirjas, nagu… kui see peaks kääride vahele jääma, näiteks (lambist pakun), siis saadetakse tasuta uus müts.

Niisiis, terve suve iga paganama päev tuletas Sho peakate meelde, kui hea naine ma olen. Septembris saab kümme aastat abielu täis. Olen selle ajaga üht-teist õppinud. Näiteks, et vahel võiks suu kinni hoida. Mitte et peab. Aga… võiks! Olen seda alles viimasel paaril aastal mõistnud. Sho sai õigel ajal suu kinni hoidmise kunsti selgeks kõvasti enne me pulmi.

Ükspäev käisime deidil ja kaks rummikoolat aitasid Shole siiski välja rääkida, et ta müts mu armastuse sümbol on. Sho oli nördinud küll, aga noh. Vähemalt armastan.

Mu enda riietumisstiil on laitmatu, muidu. Lisaks olen nii tšill inimene. Seda näitavad haaremipüksid, mida mul on nüüd juba kolm paari.

Umbes sel ajal, kui Sho endale mütsi valis, otsustasin mina, et haaremipüks on mu uus stiil. Need lõõgastavad ja tundub, nagu mul oleks avar meel.

Ma pole kunagi osanud hästi riietuda. Koolilapsena põdesin seepärast, kahekümnendates leidsin juba vabandusi, aga nüüd, kolmekümnendates, jääb õigust ülegi.

Kolmekümnendad on sihuke enesekindel iga. Hammustad igasugused asjad läbi. Näiteks tean ma viimaks, et pidev surve oma kodu korras hoida on vaid üleilmne vandenõu kodanike tahte ja vabaduse alla surumiseks. Nutika inimesena ei allu ma enam sellele provokatsioonile.

10 aastat tagasi alustasin selle blogiga. Varem kirjutasin mujale. Aga see blogi siin algas umbes siis, kui mu isa haigeks jäi ja Jaapanis toimus kolmikkatastroof.

Viimasel ajal olen võtnud julguse kokku ja klikkinud vanadele postitustele. Vaadanud, mida ma mõtlesin aatal 2016 või tegin 2014. Ja kas tollane mina praegusele minale ka meeldib. 10 aastat iseenda mõtete koormat on päris palju. Ühtlasi tahan siin vabandada kõikide ees, kes seda blogi täies mahus lugema on pidanud.

Mõned aastanumbrid on hirmuäratavamad kui teised. Näiteks seesama 2014. aasta. Kui me esimene laps poole raseduse pealt surnult sündis ja me pärast Eestisse kolida otsustasime.

Ükspäev oli selline tunne, et julgen 2014. aasta mõtteid lugeda. Lugesin seda postitust, kus kirjutasin nimekirja asjadest, mida Eestis kindlasti tegema hakkan. Esimestel aastatel umbes nii elasimegi.

Kommentaarides oli kirjas küsimus: huvitav, mis tunne on seda nimekirja seitsme aasta pärast lugeda. Ja vaat mis. Väike arvutus näppudel näitab, et nüüd ongi seitse aastat Eestis täis.

Mul on ikka iga päev hea meel, et me just siin elame. Kõige rohkem küll olen murdnud lubadust ilma üle kurtmata jätta. Kevadel imestan, kuidas üldse sai talv üle elatud ja vannun, et järgmist talve siin küll välja ei kannata. Aga siis talv juhtub jälle ja üllatuslikult olen uuel kevadel ikka peaaegu elus.

Mis puutub Eesti inimestesse ja poliitikasse ja väärtushinnangutesse – selle kohta vihjati ka kommentaaris -, siis ma ei tunne, et see minusse eriti puutuks. Poliitika on küüniline igal pool, väärtushinnangud pole ühelgi vabal rahval täitsa ühised.

Kuulasin vahepeal podcasti Põhja-Koreast põgenenud naisega. Mitmendat päeva mõtlen sellest.

Intervjuus rääkis naine, kuidas ta pidi pärast kodumaalt põgenemist esimest korda hakkama oma peaga mõtlema ja et see oli nii väsitav, et pärast viit minutit mõtlemist tuli tahtmine pikali heita. Ta ütles, et oleks tal vaid kodumaal kõht täis, oleks ta sinna tagasi läinud. Sest seal ei pea ise midagi mõtlema ja nii on palju lihtsam.

Ainult et kõik on näljas. Sest kui inimene mõtleb toidust, ei mõtle ta õnnest ega õiglusest ja nii on lihtsam riiki pidada.

Põhja-Koreas ei ole sõna “armastus” kasutusel inimeste vahel, vaid ainult armastatud juhi vastu. Ajaarvamine saab alguse suure juhi sünnist, kes ta on taevas, aga kes armastab oma rahvast nii palju, et saatis neile oma poja. Elu maapeal on täis kannatust, aga õnneks kohtuvad nad suure juhiga pärast surma taevas.

Kui ta üks hetk Lõuna-Koreasse jõudis, talle öeldi: nüüd sa oled vaba! Ta küsis: mida tähendab “vaba”?

Olen kuulnud arvamust, et keeled on mingi tilulilu ja reaalne maailm on ikka üks.

Põhja-Korea keeles ei ole sõna “mina”. Selle asemel kasutatakse sõna “meie”. Jaapani keeles on mitu mina. Kasutus sõltub sellest, kellega sa räägid, ja kontekstist. Eesti keeles on üksainus “mina”.

Ingliskeelses maailmas on “he” ja “she”, aga nüüd otsivad mõned uute isikuliste asesõnade loomise kaudu oma identiteeti ja see on nii ilmatuma tähtis. Eesti keeles öeldakse “tema” ja kõik.

Ma oleks nii tahtnud kuulda, et on selge piir põrgu ja paradiisi vahel. Ühel pool on kõik õudne, aga siis jõuab teisele poole piiri – vabadusse -, ja teda tabab inimeste kaastunne, headus, soojus, armastus. Puhtalt. Mitte segamini vägistamise ja mõnitusega.

Rääkisin hiljuti sõbrannaga. Elu on kannatus, ütlesin. Sa mõtled, elus on kannatust? küsis. Nõustusin.

Sest, ütles ta, tema usub, et olemas on headus, aga kurjus ja kannatus on lihtsalt headuse puudumine. Ma ütlesin, et kuidas see näiteks puutub piinarikastesse haigustesse. Ta ütles, et ta mõtleb ontoloogiliselt. Ma ütlesin, aga kuidas see… rakendub näiteks… Ta ütles, et … ei… ontoloogiliselt.

Mulle meeldib Eestis elada. Eesti inimesed naeratavad nii palju. Omaette, mulle, mu lastele.

Aidatakse. Ma olen selle aastanumbri sees kaks korda oma ID-kaardi tänaval kaotanud. Seejuures ise tähele panemata. Mõlemal korral on leidjad minuga Facebookis ühendust võtnud.

Nädal tagasi ühendus eelmise kodu naaber, et kas me tahame posu pirne ja õunu, mis ta vanemad maalt saatsid. Eelmise kodu!

Inimesed ütlevad “aitäh” ja “palun” ja “kena päeva”. Klienditeenindajad suhtlevad mu lastega laia naeratuse saatel.

Selveri kuller oli venekeelne noormees, ootas 10 minutit maja ees, kuni ma oma kahelapse-vankriga kohale kimasin ja ette-taha vabandasin. Mul läks ajaarvamine sassi ja ma telefonis ütlesin talle, et pangu kotid lihtsalt välisukse ette ja sõiku minema, aga ta jäi ootama. Ja kui ma jõudsin, siis ta naeratas heldinult mu laste suunas ja ütles, et ootamine polnud üldse probleem.

Viimastel nädalatel tundsin end nagu lennuk. Tundsin, et pulbitsen loomingulisest energiast, mille kohe-kohe saan valla lasta, sest lapsed hakkavad lasteaias käima. Paistis, et seisan küll hetkel veel stardirajal, aga mootor töötab juba täistuuridel, nii et vabiseb. Kohe-kohe on mul igal nädalal päris oma aeg, et jälle ülikooli vahet käia, raamatuid lugeda, vaikust kuulata…

Luukas käis kaks päeva lasteaias ja seejärel jäime kõik haigeks. See oli hea tegelikkuse-tõmmis. Sain aru, et ma olen, jah, nagu see lennuk stardirajal. Ainult et mootor on vait. Ma võin lihtsalt suuga põrra-põrra teha ja ette kujutada, kuidas lendan.

Üldse, saime viimaks elutuppa diivani ja hakkasin kohe kahtlema, kui hea mõte ülikoolis käimine üldse on ja äkki peaks planeerima rohkem aega lae vahtimiseks.

Mida iganes ma viimased kuud kodus teinud olen – nüüd teen kõike seda diivanil lamades.

Ema süda, ma ütlen. Tahaks oma vabadust, aga ei taha olla lasteta. Ei oska nendeta olla. Ma polegi päriselt üksi olnud, Marie alles harjutab. Aga kui L. oli esimest päeva lasteaias ja M. oli lõunaunes, siis ma lihtsalt vaatasin The Hangoverit. Pärast vaatasin pool The Hangover Part II ja hiljem terve The Hangover Part III.

See on ka asi, millega viimasel ajal aktiivselt tegelen: vaatlen, mis veider aeg see väikelapse-east emana välja tulemise aeg on.

Mu Mariel tuleb viimasel ajal järjest sõnu juurde. “Ei taha” on nüüd emme (kutsungid) ja aitäh (tehingud) järel kasutustiheduselt kolmas. Aga lisaks on veel posu sõnu, mida ta ütleb ja siis on veel posu sõnu, mida ta järele kordab. Ta lemmikud on autod ja rattad.

Ta on endiselt kratt. See on esimene sõna, mis suurema osa inimeste keelel, kui teda ja tema riuklikku naeratust kohtavad. Eesti keelt oskavate jaapanlaste seltskonnas selgus, et jaapanlased ei kuule sõnade “kratt” ja “kurat” erinevust… Õnneks tuli see ikka teemaks ja nad ei lahkunud meist teadmisega, et me oma last kuradiks kutsume.

Sho ütleb viimasel ajal kodus ka “kratt”, aga ükskõik kui püüdlikult ta seda ei hääldaks, “u” kostub ikka läbi.

Aga Marie-mu-Marie saab enamvähem kõigest argijutust aru, nii eesti kui jaapani keeles. Enda soovid teeb detailselt selgeks peamiselt kolme sõna ja sõrmega osutamise abil. Ta on nii hakkaja, et ma muretsen tema lastehoiu pärast poole vähem kui Luuka lasteaia. Kuigi tema on 1 ja neli kuud, L. 3 ja 8 kuud vana.

Vahepeal oli tal enne uinumist komme mängida käte desomise mängu. Voodis pikali hõõruda käsi kokku. Koroona-beebi siiski. Kord pikutasin tema kõrval ja siis ta kasutas sujuvalt mu nina dosaatorina. Pani ühe käe alla, teisega õrnalt vajutas. Siis hõõrus käsi tublisti üksteise vastu.

Kui ta koera näeb, siis ta pistab nii kõvasti klähvima, et mulle tundub, nagu meil oleks kodus üks, selline agressiivne veel.

Luukas on nüüd tõeliselt sügavas “miks”-faasis. Ta küsib ühe miks-küsimuse ja seejärel võtab vastuse viimase fraasi ja küsib selle kohta miks-küsimuse ja võtab selle vastuse viimase fraasi ja küsib jälle miks-küsimuse. Mu vist kõigi aegade lemmikum Louis CK bit on sellest.

(Carl Hart ütles hästi, et sa võid rääkida ükskõik kui raskeid tõdesid, kui sul on punchline.)

Ma rääkisin Luukale, et kui ta läheb lasteaeda, saan ma ülikooli minna. Ta küsis selle kohta ja teatas, et ta tahab ka ülikooli. Ma küsisin, mida ta õppima tahaks asuda. Ta vastas: tahaks õppida, mis saab teha ja mis ei saa teha.

Olen nii uhke ta üle.

Lapsekasvatuslikult oleme Shoga põrganud eelkõige kummituste teemal. Kunagi sõitsime kalmistult läbi. Ma küsisin, Luukas, kas tead, mis koht siin on. (Olime seal varem käinud, seepärast küsisin.)

Luukas vastas: jaa! Siin on kummitused!

Ma ütlesin: Sho!!!

Siin ei ole kummitusi, seletasin. Kummitused on lugudes ja lauludes.

Aga teema tuleb koguaeg üles. Meil on kodus mõni kalmuküünal ja Luukas hakkas nendega mängima ja Sho ütles, et ta ei mängiks, sest need käivad haual. Miks? küsis Luukas.

Sho vastas: et kummitused välja ei tuleks.

Ma ütlesin: Sho!!!!

Seletasin: Siin Eestis küll mingid kummitused välja ei tule.

Poleks pidanud “siin Eestis” ütlema, sest Luukas kohe uuris Sholt: Jaapanis ikka korralikult tulevad?

Ma tahtsin veel nii mitmest asjast kirjutada, mis mul viimasel ajal mõtteis. Veinist ja kohvist, vabadusest ja turvalisusest, hirmuäratavatest ideedest ja mõtlemisest, rikkast siseelust ja selle võimalikust või võimatust väljundist. Aga ei oska veel. Istun siin stardirajal, teen põrr-põrr. Seega panen praegu jälle punkti.

PS. Kes tahab kuulda, kuidas ma s-i susistan, siis rääkisime Katariinaga Pere ja Kodu podcastis Jaapani laste kasvatamisest. Seda saab igasugu podcasti-kohtadest kuulata, spotify oma siin.

Pealkirja lugedes olin natuke aega nõutu, et jah ma ütlesin vist neid asju, aga ma ei öelnud ju niiii. Aga see on pealkirja eripära. Enda meelest räägin leebemalt.