mitu põhjust naeratada

Päevi pole ikka üldse mõtet ette planeerida. Täna hommikul saatsin Marie Shoga ära ja ise jäin köhiva Luukaga koju.

Nii lihtne ja harmooniline on elu ühe lapsega. Ükskõik, kumbaga seejuures. Oluline on number: üks.

Pikutasime, rääkisime juttu, kallistasime ja naeratasime. Hakkasin vaikselt jälle toibuma järjekordse ebapiisava unega ööst. Ja väga-väga vaikselt hakkasin ette kujutama, kuidas meie päev võiks edasi kulgeda.

Just siis helistas Sho ja teatas, et ta nihestas õlaliigest. On vist see õige väljend. Kui käsi rõvedasti õlast välja tuleb.

Luuka praegune absoluutne lemmikraamat on anatoomiaõpik arstitudengitele. Nii paks ja suur raamat, et ta vaevalt seda tõsta jaksab. Igasugu näidisjuhtumite kirjeldused sees. Eile just enne und küsis jälle Sholt, et vaataks seekord uuesti luumurde.

No ja kui ma Shoga telefonikõne lõpetasin ja Luukale teatasin, et isa õlg läks katki… See nägu, see kirjeldamatut õnne ja elevust täis nägu… Purskasin naerma, kui talle otsa vaatasin.

Ütlesin, et tegelikult on asi tõsine ja valus ja isa läheb nüüd haiglasse. Siis ta ilme korraks tõsines. Uuris tagasihoidlikult, et kuidas täpselt õlg katki läks ja kui ma seletasin, siis jälle… täiesti taltsutamatu õnnis naeratus ta näos oli tagasi.

Läksime EMO ette Shod ootama. Luukal oli hea tuju, aga ma märkasin, et mul on ka täiega hea tuju. Keerutasin Luukat ja ta kilkas.

Meist möödus paar haiglatöötajat ja üks hüüdis “lendav laps”. Ma vastasin, et kerge südamega lennutan teda siin, EMO ees.. Haiglatöötaja õnneks naeris. Ütles, et jah, lastehaiglani on ka vaid mõnikümmend meetrit, lase käia.

Tegelikult päris “lase käia” ei öelnud.

Siis käisime sõõrikukohvikus söömas, et vaest Shod lohutada.

Sho vaatas kohvikus kahe psühhopaatiliselt õndsa naeratusega tõtt. Midagi selles Sho õnnetuses rõõmustas mind tõesti. Äkki see, et ta vara töölt ära tuli. Olgugi et haiglasse. Ja kuna ta järgmised kolm nädalat on vasakukäeline, siis ehk õnnestub tavapärasest rohkem koos aega veeta.

Varsti saime aru, et ta käele vajalikku tuge oleks müüdud kohe EMO kõrval, nii et sõitsime haigla juurde tagasi.

Ma aitasin Shol poes särgi seljast, et müüja talle toe paigaldada saaks. Sho vaatas rahulolevat naeratust, mida ma kuidagi peita ei osanud, ja ärritus.

Mul tegelikult ei ole eriti seda va emalikku hoolitsusinstinkti. Helluse on, aga hoolitsemise mitte. Õudselt raske on teha kõik õigesti, kui lapsed haiged on. Ja igapäevane ümmardamine on terve võõras maailm.

Mind häirib tõsiselt, kui kolmene tahab, et ma teda teenindaks ja seejuures unustab viisakalt paluda.

Kui keegi tahab, et ma teda ümmardaks, siis õppigu mind korralikult manipuleerima. Seepärast õpetan Luukale fraase nagu “armas-kallis emme, palun anna mulle veel saia”. Ta kordab seda sõna-sõnalt ja ma kohe mõtlen, ah sa armas tupsu-nunnu, muidugi, kohe-kohe.

Nagu kui ma ütlen Shole, et “ütle, et ma olen kõige kallim ja parem ja su lemmik jne” ja ta kordab sõna sõnalt jne-ni välja ja ma mõtlen: oi, Sho sa oled imeline, aitäh!

Igatahes leidsin poest rulli, mida tahtsin enda selja jaoks osta ja müüja ütles, et aidake nüüd mehele särk ikka selga. Ma siis pomisesin, et jah, enne kui šoppama asun, võiks haiget kaasat aidata küll.

Kui tahtsin rulli eest maksta, tuli välja, et kontol pole raha. Üks hetk, ütlesin. Võlun endale pisut raha juurde. Las seni järgmine inimene ostab.

Haige jalaga noor naine, kes meie järel oma korda ootas, ütles, et ta tahaks väga näha, kuidas ma täpselt raha juurde võlun.

Edasi tegime mitu logistiliselt absurdset käiku veel, aga lõpuks võtsime lastehoiust Marie peale.

Kui ta mind nägi, siis ta naeratas laialt. Mitte hädiselt, et oi, emme, ma nüüd jooksen su sülle, ma vaeseke.

Ei – nagu lihtsalt oleks väga hea meel kohtuda. Ja kui ta eemal Luukat istumas nägi, siis ta naeratus venis veel laiemaks ja nii hellaks. Ja Luukas naeratas hellalt vastu.

Selline päev. Oleks ma hommikul midagi planeerima hakanud, oleks pettumus päris suur.

Terve omaette kogemus oli, kui käisin õhtul pimedas prügi viimas ja kuulasin Lana del Rey “Fuck it I love you‘d” Ta ikka suudab meeleolu luua.

Aa ja need kommentaarid, mis eelmise-üleeelmise postituse alla kogunesid, rõõmustasid mu tänast päeva ka üha uuesti. Kahtlustan, et tulen homme jälle kirjutama. Manipulatsioon, ma ütlen. Puhas manipulatsioon, millele rõõmuga alluda.

iga päev kirjutamisest

Iga päev blogimine pole mingi naljaasi. Varsti kirjutan ainult sellest, mida ma oma elutoa aknast näen. Või tuleb alateadvus täitsa pinnale ja mis me siis teeme. Kas oleks hilja hakata anonüümseks blogijaks? Muudaks mõnd fakti enda elus, segaks jälgi – tütar on neljane ja poeg kahene, mees on korealane nimega Po.

Ma olen nii nõrk, et kohe, kui mõni inimene kommenteerib, et kirjutan nii kenasti ja tahaks iga päev lugeda, siis mõtlen, jessikas, nõudlus on suur, tuleb pakkuda.

Aga siis meenuvad need sajad lugejad, kes delikaatselt jätavad ütlemata, et ma igaõhtuse lambijutu maha jätaks ja kord kuus midagi sisukat kirjutaks. Või need, kes lihtsalt klikivad ja skrollivad ja liiguvad edasi – nagu see asi käibki. Kuigi ma siin iga õhtu ilgelt ponnistan.

Ma ei tea, kas on sajad lugejad, tegelikult. Küllap mitte tuhanded. Ega ka kümned. Ma näen küll blogi külastusstatistikat, aga ei ole enam üldse vaadanud, sest see info on kasutu. Sügaval südames usun, et need numbrid ei vasta tõele. Ükskõik, mis numbrid seal on või oleks, mitte ükski neist võimalikest numbritest ei vasta mitte ühelgi juhul tõele.

Vaistlikult ütlen, et blogi külastusstatistika eitamine on seotud sama ajuosaga, mis ei luba mul retsepte järgida ega möödunud kuu pere rahakasutust analüüsida. “Need numbrid ei saa tõele vastata, lihtsalt ei saa”, hehe.

Aga hea on, et ma seda asja ei usalda, sest kes oleks sihuke idioot, et räägiks sadadele võõrastele niisugust juttu, mida ma teile räägin. Või sajale. Igal juhul rohkem kui kümnele.

Kes räägiks kümnele võõrale sellist juttu?

Blogimine pole päris sama üksildane kui sahtlisse kirjutada, aga ikkagi – ma ei tea, kuidas mingi mõte lugeja peas kõlab või kõlamata jääb. Vahel keegi ütleb, et luges ja nii naeris. Siis ma siiralt tahan teada, mis täpselt naljakas oli, sest ma ei tea, et oleksin nalja teinud.

Naer naeruks, ma tegelikult ei saa kunagi teada mingeid teisi tundeid, mis mu jutt lugejale tekitab. Kui nad otsesõnu mulle ei kirjuta just. Ainult neid tundeid tean, mis kirjutamine mulle endale toob.

Aa ja lisaks ei mõelnud ma oma “blogikuuga” läbi seda pisiasja, et lähipäevil kandideerin ühte kohta ja siis nad guugeldavad mind. Kogu blogi keegi läbi ei loe, muidugi. Vaatavad lihtsalt mõne viimase postituse, kus kirjutan, et olen tugitooli-anarhist, kelle hobi on päevajooma.

Selle vastu muidugi aitaks, kui toodaks massiliselt hästi süütuid tekste peale. Täna: mu elutoa aknast paistab ehitusplats. Homme: mu magamistoa aknast paistab sinitaevas.

Oi, sellega meenub, et juba ammu tahtsin rääkida pihlapuust, mis mu elutoa teisest aknast paistab. Väike asi, aga meelest ei lähe: kui kevad tuli, siis kõik teised puud olid värsked kevaderohelised. Aga pihlapuu lehed olid algusest peale sügiserohelised. Alles suvekuude jooksul naabruse kased ja muud läksid sama tooni. Selline varaküps puu.

Lõpetuseks: kas keegi tahaks pakkuda mulle kirjutamiseks teemasid? Peamiselt blogimiskuu viimaseks päevaks ehk homseks. Aga kes teab, äkki jätkuks juttu oktoobrissegi.

meelemürk

Kui päris aus olla, siis olin suure osa päevast purjus.

Ma ema sünnipäeval seltskonnale juba ütlesin, et mu uus hobi on daydrinking ja kui küsiti, et kuidas nii, siis ütlesin, et õhtuks pean ju kaineks saama. Öelge mulle, millal on kohusetundliku koduperenaise jooma-aken?

Aga-aga, ma räägin rohkem ja tegutsen vähem. Seda tasub mu blogi lugedes silmas pidada. Eriti, kui te loete midagi stiilis “ma enam kunagi ei hinda inimesi välimuse järgi” või “ma nüüd alati käin õhtuti trennis”:

Ei.

Ja kui ütlen, et mu hobi on daydrinking, siis see tähendab, et ma suht esimest korda elus teen punase veiniga tutvust. Olen suurema osa elust asjatult kaine olnud.

Sho läks eile varahommikul ära tööle ja tuli täna õhtul tagasi. Mul on juba pikemat aega kogunenud tõsine unevõlg, nii et väga raske oli end kokku võtta ja hea… inimene olla. Täna esimese kolmandiku päevast olin apaatselt diivanil siruli. Avastasin, et see on päris hea iseseisva mängimise koolitus lastele. (Köhivatele keskmiselt kord nädalas haigestuvatele lasteaiakõlbmatutele lastele…)

Haletsesin ja mõnitasin end seal diivanil.

Siis meenus oht, et köögimees tuleb kööki viimistlema. Ta kuude kaupa üle lasknud, meil mikrolaineahi pool aastat juba tooli peal. Mitte et ma teda inimesena ei mõistaks. Ma olen elus täiega alt vedanud ja üle lasknud, tean mis tunne see on.

Vaatasin, et köök nii segamini, et piinlik. Võtsin end kokku ja asusin koristama. Köögimees jättis tulemata.

Siis avasin veinipudeli ja sellest kujunes kolmas kolmandik päevast. Laste lärmakas mäng ei häirinud, vastupidi, elasin neile kaasa. Kuulasin Luuka juttu 100 protsenti. Tundsin ülimat hellust ja tänutunnet, et nad mul on – ja Sho. Tantsisime pööraselt. Hüppasime pööraselt. Naersime pööraselt. Suunasin lapsed kahekesi teisele korrusele mängima ja sain ise mitu pikka minutit alumisel korrusel valjult muusikat kuulata, tantsida, õhtusööki valmistada.

Esitasin kahele inimesele netichatis küsimuse “kes on su eeskujud?” ja kui küsimus tagasi tuli, vastasin igavalt, et Leonard Cohen ja “The poem is nothing but information. It is the constitution of the inner country”. Ja nii edasi, kogu tema tekst on nii hea. Kui keegi tahab kirjutamisest mõelda.

Pikalt olen püünele seadnud mõistust, aga viimasel mõnel aastal olen vaikselt hakanud tähele panema hoopis meelelist. Mitte vaimset – meelelist.

Kuidas on tunda neid tundeid, mida ma tunnen. Tajuda seda, mida tajun. Julgelt ja tugevalt ja võib-olla ülevoolavalt, ennast õigustamata, välja vabandamata. Lihtsalt.

Või kuidas muuta oma meelt ja vaadata, mis tunne siis on. Muuta meeleseisundit. Muuta maailma, muuta ennast, muuta seda pilku, millega maailma vaatad.

Kurat, pea hakkas valutama.

ehitus

Meil telekat ei ole, aga vaatame elutoa aknast, kuidas naabermaja ehitatakse. Ehitamist vaadata on äärmiselt huvitav. Te ootate, et ma lõpetaks lause “… mu kolmeaastasele pojale”. Aga ei. Minule!

See on üks põnevamaid asju, mis minu elus toimub. Maja valmimist vaadates tekib veider rahuldustunne, nagu oma kätega püstitaks seda. Teisalt olen nüüd juba nii mitme maja valmimist kõrvalt näinud, et võin vabalt ise maja ehitada. Vabalt.

Vahel istun üksinda köögilaua taga, vaatan pikal pilgul aknast välja ehitusplatsile ja mõtlen, kuidas nad ometi seda asja eelarvestavad. Ja kuidas nad planeerivad… Kraanad, näiteks – millal täpselt püstitada ja millal broneerida kraana-kraanaauto. Millal millega täpselt varustada on vaja ja mis juhtub, kui üks asi hilineb ja teise asja broneeringu peab edasi lükkama, aga siis ei leia uut aega enam ja… Sisuliselt elan kodus köögilaua taga projektijuhi stressi läbi.

Üldse, kogu see asi on nii ilus. Algul oli ainult üks kopp ja üks kallur. Kopp kaevas, auto kandis mulla eemale. Tagurdas tagasi, kopp lasi signaali, et stopp, tõstis kasti täis… ja kordus.

Nagu mingi muusikateos, mis algab sooloviiuli ja oboe dialoogiga ja siis lisandub järjest instrumente ja lõpuks on kogu sümfooniaorkester. Autosid tuli juurde, siis tuli koppasid juurde, siis tulid igasugu muud masinad ja inimesed… ja nüüdseks on muusika täies hoos, rütm ja läbivad teemad paigas. Seinapaneel, põrandapaneel, seinapaneel… Ehitus algab kell seitse, värviliste vestide ja kiivritega mehed valguvad ehitusplatsile juba varemgi.

Pea iga päev leiab hetke, kus keegi meist kellelgi teisele hüüab, et vaata aknast välja, mis ehitusel praegu toimub.

Kolm kraanat on. Esiteks, kraanade püstitamise vaatamine oli retsilt huvitav. Retsilt. SIis on seguautod oma hiigelpikkade segutorudega… Hiljuti ehitati terve tee, asfalteeriti ära. Hirmus põnevad masinad sõitsid ringi. Asfalti pannakse nii kiiresti, uskumatu.

Nii palju küsimusi… Kuidas vundamendiauk täpselt õiges suuruses kaevatakse ja kuidas vundamendi-seinad nii täpselt valatakse. Kuidas kraanajuht täpselt teab, mida järgmisena tõsta. Kraanad tõstavad ehitusel igasugu veidraid asju, ma ütlen.

Kuidas nad ikka selle tööjaotuse teevad ja kuidas kõik oma ülesandeid teavad ja kui suur on eksimisruum näiteks seinapaneelide paigaldamisel – kas millimeetrites või sentimeeter või koguni mitu?

Seepärast on hea, et meil elutoas nii suured aknad on. Kõik me näeme ehitamist, kui tahame. Aga aknaid on nii palju, pean igal hommikul avama kuus rulood. Ja kui ma õhtul neid ei sulge, siis oleme nähtavad nagu kalad akvaariumis.

püha argipäev

Mida iganes ma olen öelda tahtnud, hakkab juba vaikselt öeldud saama ja lisanduvad juba asjad, mida ma ehk öelda ei tahagi. Aga blogimiskuud jätkub veel… neljapäevani? Nii et siin me oleme.

L ja S käisid hommikul poes Luukale põlvekaitseid ja vannivahtu ostmas. Me Mariega magasime varajast lõunaund, aga ma ikka ei saanud päris välja puhatud.

Siis nemad läksid tõukerattaga trikiväljakule ja rabasse. Me Mariega läksime pikale jalutuskäigule. Liikusime ainult seljaga päikese suunas, seepärast ei saanud üldse enam koju tagasi pöörduda. Kui olin täitsa kindel, et Marie kärus magada ei kavatse, pöörasin meid jälle koduteele vastu päikest.

S tuli tagasi, magav L süles. Ma sättisin end joogasse, samal ajal kui S ja M alustasid õunamoosi keetmisega.

Kui koju tulin, olid nad kolmekesi moositeoga just lõpule jõudnud. Sho ütles, et Marie oli nii domineeriv olnud, et vajas oma potti oma moosiga. Käskis lisada suhkrut, käskis anda lusikat, panna tooli õigesse kohta jne. “Siia! Siia!”

Ta osutab alati näpuga, mida ta kuhu täpselt panna tahab ja viimasel ajal lisab “siia”.

Ja ta koguaeg säriseb, tõsiselt.

Nüüd tema magab, S ja L on mullivannis, L lõkerdab naerda.

Teate, mida ma peaaegu iga päev teen? Tantsin. Olen seda alati teinud. Mitte kuidagi planeeritult. Lihtsalt iga päev juhtub, et tuleb mingi hea lugu või hea tuju või lihtsalt panen mingi loo ja siis hakkavad juba puusad õõtsuma ja… Vahel koos lastega, tavaliselt täitsa üksinda.

Tõenäoliselt üks tähtsamaid rituaale mu päevas, kui nüüd mõtlema hakata. Kuigi alles eile panin tähele, et ma seda üldse teen niiviisi, igapäevaselt ja aastaid.

peole

Käisime täna ema ja tädi sünnipäevapeol.

Eile õhtul pärast kooli tegime Luukaga küpsisetordi. Alustades avastasin, et mul pole korralikku alust, kuhu selle asetada võiks. Ainult ümmargune oli, nii et hakkasin siis kandilistest küpsistest ümmargust kooki tegema. Elu pähklikoores, ma ütlen.

Luukas tegi lasteaias kingituseks posu pilte. Õpetaja allkirjastas ühe “uneaja kritseldused”. Jep, tegelt oli unaeg, aga mis sa ära teed, pilt vaja joonistada.

Täna sõitsime Rakverre ja… Mõnikord unustame Mariele juukseklambri pähe panna ja neil päevadel ta ei näe midagi ja keegi ei näe korralikult ta nägu. Täna oli üks neist röövlitütre-päevadest. Salkude vahelt sädelesid silmad ja välkus lai naeratus.

Vahepeal olin küll nii väsinud, et magasin lahtiste silmadega. Tegin ehk liiga palju võllanalju oma laste teemal ja jätsin mulje, nagu ma poleks valmis nende eest surema. Aga olen ja see on päris veider, kui mõelda.

Ah ja korra pikali olles kukkus mul näts suust välja juustesse. Hetkega oli see seal nii kinni, et tuli haarata käärid ja juuksesalk ära lõigata. Jälle kogemuse võrra rikkam.

häbelik

Nii väsinud… täna käisin ülikoolis. Täitsa tore oli, sai mõelda, arutleda.

Ma ei tea, mis värk on mu temperamendiga. Häbelikkus ja ekstravertsus on ikka veider kombo. Lisaks veel tundlikkus oma ajakasutuse osas. Ei käi ma koolis aega raiskamas, nii et istun esimesse ritta ja püsin kõikide mõtetega kaasas ja kui õnnestub, ütlen sõna sekka.

Vastupidiselt ühele mu kursavennale täna. Oeh, ma loodan, et ta ei arva, et ma talle külge löön. Mu enesekindlus on selles osas löönud kõikuma.

Suvel sattusin kodukohvikus mitu korda juhuslikult vana sõbraga kokku ja siis paar korda saime seal meelega kokku. Pea iga kord mul lapsed ka kaasas ja. Meenutasime vanu aegu jne.

No ja siis ütlesin, et kuule, kui sa siin niikuinii hommikusööki sööd, tule parem minu poole järgmine kord. Teen ise sulle hommikusöögi. Pärast facebooks lisasin, et tule homme või ülehomme, siis kodu korras – hiljem ei tea lubada. (Ta on korrafriik.) Ta pani vaid naerunäo vastuseks ja nii jäigi.

Siis lõi mulle pähe, et ta arvab, et ma sebin teda. Et olen selline ääretult enesekindel naine: sõuan kohale oma haaremipükste, kammimata juuste ja kahe mudilasest wingman‘iga ja muudkui sebin lapsepõlvesõpru.

Aga jah, tagasi tänase juurde. Ma jummala häbelik inimene Ei meeldi, kui tähelepanu on minu peal, punastan. Ei taha kellelegi silma vaadata. Samas eelistan omaette olemisele inimestega jutustamist. Ja kui juba juttu ajada, siis parem oleks, et huvitavat.

Kiirustasin ülikoolist taksoga koju ja ei tea, miks, taksojuht hakkas rääkima ja muudkui rääkis. Ma suutsin vaevalt alguse ja lõpuga lauseid moodustada, aju kärssas neljast tunnist koolipingis.

Nii vabandasingi, et olen koolis kaua istunud ja ei oska rääkida. Ta küsis, kas õpetaja või õpilane. Ma ütlesin, et vana õpilane. Ta ütles, et ta ligi viiskümmend, aga läks psühholoogiat õppima. Siis rääkis valdava osa teest hoopis taksofirmade hingeelust, aga lõpuks oma ärevushäirest ja siis rääkisime tähenduslikest ametitest.

Vaatasin taksojuhiga tahavaatepeeglis tõtt ja kuulasin. Läbi peegli on natuke lihtsam silma vaadata, tuleb välja.

Kui auto mu maja ees peatus, siis veel natuke istusime ja rääkisime juttu. On see normaalne? Vastan ise: on.

süümepäev

Lapsed läksid lasteaeda ja mind täitis mingi suur süüme.

Lubasin endale, et nüüd ei lähe kuskile välja veinitama, vaid löön kodu eriti läikima, koristan riidekuhjad eriti ära ja vaaritan midagi imelist – et kõik näeks, kuidas ma selle päeva välja teeninud olen.

Aga üldse ei viitsinud.

Unevõlg on juba väga suur, sest Marie öine rütm on nagu kolmekuusel beebil. Hommikul ei saanud üldse liikuma, aga siis jõin ära nii palju kohvi, et mind rabas meeletu loominguline puhang. Kui ma oleks siis blogi kirjutama asunud – te ei kujuta ette. Sellest oleks tulnud kõigi aegade parim blogiteos.

Aga ma surusin end küpseks ja vastutustundlikuks: kui nii suur inspiratsioon peal, siis tuleb seda kasutada homse loengu kodutöö tegemiseks. Seepärast on lapsed lasteaias. Mitte selleks, et ma blogida saaks.

Lugesin neid akadeemilisi tekste ja – ah, ma ei tea. Nii selgelt näen autorite ponnistamist ja pisaraid. “Kuidas pigistada välja…” Isegi, kui tegu on mingi Oxford Handbook raamatuga.

Kujutlen hästi, kuidas autorid higistavad: mul ei ole midagi öelda, appi mul ei ole midagi öelda, 2000 tähemärki veel, tähtaeg on keskööl. Keda ma veel tsiteerima peaks, äkki leiab siit veel midagi, jess, 1700 tähemärki veel.

Defineeriks nüüd seitsmendat korda ümber selle mõiste, millest me räägime ja mis on hästi udune niikuinii. Või äkki vaidleks lihtsalt kellegi teise mingile definitsiooni nüansile vastu. Ainult 600 tähemärki veel…

Pidin veetma terve päeva kodus, aga kohe, kui koolitööga ühele poole sain, kutsus sõber lõunale ja mõtlesin: pean prügi välja viima niikuinii, miks mitte siis korra kesklinnast läbi hüpata.

Lõunaks kogemata tellisin jälle kohvi ja sellega jõudsin paranoia-faasi. Ei usalda valitsusi, ei usalda kohtusüsteeme, ei usalda meediat, ei usalda teadust. Paraku, iseennast ka ei usalda.

Emaga vestlesin hiljuti jälle õpetamisest. Ma küsisin vist midagi sellist, et kuidas rääkida asjadest avatult, aga seejuures mitte tüürida ohtlikesse vetesse. Ema ütles: mõtle, kui Sokrates oleks oma küsimusi esitanud nii, et “ma tean küll, mis õige vastus on, ma lihtsalt kannatlikult küsin sinult küsimusi, kuni sa ka selle vastuseni jõuad, mida mina õigeks pean.” Ma vist alles nüüd saan päriselt aru, kui ohtlik mees ta oli.

Avatult rääkimine tähendab alati ohtlike vete riski.

Lõunasöök ja kohviparanoia, sõber läks tagasi tööle ja ma tulin koju enda eksistentsi õigustama. Pesukuhjad kokku, põrand puhtamaks, toit…

Ühe detaili põhjal inimese kohta kaugele ulatuvaid järeldusi teha on mu meelest rumal. Aga fakt, et ma pole mitte üks kord elus suutnud teha toitu 100% retsepti järgi, ütleb midagi minu kohta. Tõsiselt.

Algul püüan alati tublisti teha, aga siis lihtsalt jookseb aju lühisesse ja teatab: miks lisada seda, paneme hoopis seda. Või: miks kasutada köögikaalu, paneme silma järgi (näiteks etteähtust kaks korda rohkem ja siis tuleb hakata teisi aineid ka tasakaaluks silma järgi lisama). Või: see on üldse loll retsept, ma tahan muud toitu teha – poole retsepti pealt.

Ükskord võtsin sõbra appi, et Jamie Oliveri müslibatoone teha. Tema abiga äkki õnnestub esimest korda elus näpuga järge ajada, mõtlesin. Toiduainete nimekiri vastas retseptile, kogused mõõtsime, aga siis hakkasime oma peaga mõtlema – lisasime koostisosad retseptis kirjeldatust erinevas järjekorras. Järjekord pole siin oluline, mõtlesime. Oli.

Tulemuseks olid pudrubatoonid. Nagu… puder batooniks. Nalja sai.

Aga jah, täna… puht süümeka pealt surusin teha toitu, mis jätaks mulje, nagu ma oleks vaeva näinud.

Lisaks sellele, et ma retsepti ei suuda järgida, ma ei suuda enne toidu tegema hakkamist mõelda selle peale, mida ma teen üldse. Alustan lihtsalt algusest ja vaatan, kuhu lõpuks jõuan. Pooltel kordadel sohu.

Te võite ette kujutada täitsa apaatse näoga mind pliidi ääres, õhtusöögi pealisülesanne: leida oma eksistentsile õigustus.

No maitsestame riisi siis. No paneme kanaliha kaussi sojakastme, küüslaugu, meega. Läätsed, hmm, paneks keema. Karrit, kurkumit, soola. Äkki tuleb midagi. Kapis on kookospiima. Panen? Salat… kurgiribad, jälle.

Lõpuks tuli jummala maitsev toit. Ainult lastele ei maitsenud, oleks pidanud makaroni hakklihaga tegema.

kolmepeale taktimõõduga laulud

Ma olen täna nii väsinud ja laps just oksendas pool põrandat ja veerand seina täis, nii et panen siia ritta kõik laulud mu playlistis, mis on kolmepeale taktimõõduga. Mul on täpselt üks playlist, pealkiri on “lemmik” ja ma olen 2017. aasta algusest sinna järjest lihtsalt lisanud lugusid.

  1. Jack White, Love Is Blindness
  2. Ray LaMontagne, You Can Bring Me Flowers – ma ei tea, mis värk selle looga on, aga olen aastaid sõltuvuses. See hääl ja see kurbus ja mis kõik veel. Vahel mõtlen, et kui peaks valima ühe lemmiklaulu maailmas, siis kogu imelise muusika seas, mis maailmas on, valiksin selle laulu. Ise ka aru ei saa, miks täpselt.
  3. Agnes Obel, The Curse
  4. Beady Belle, Two-Faced
  5. Bedhead, Golden Brown
  6. Nashville sarjast Fade Into You
  7. Sophie Zelmani, Once
  8. Patrick Watson, Melody Noir
  9. Bob Dylan, Man in the Long Black Coat
  10. Yosi Horikawa, Bubbles
  11. Daniel Bedingfield, Man in the Long Black Coat
  12. Marissa Nadler, Mexican Summer
  13. Madjo, Where Did You Sleep Last Night
  14. Phoebe Bridgers, Nothing Else Matters
  15. Kate Bush, Army Dreamers

156 laulu algust kuulasin praegu, üks suur töö jälle tehtud, jessikas, süda rahul.

luiskamine

Täna Luukas jälle ei tahtnud lasteaeda minna, sest ta ei taha lõunaund magada. Aga kuidagi ikka läks, kui ütlesin, et ta võib õpetajalt paluda, et kui tal üldse und ei tule, äkki saab jälle pilti joonistada, vanaemale sünnipäevaks näiteks.

Paar tundi hiljem tuli õpetajalt kõne, et kas vastab tõele, et Luuka vanaemal on sünnipäev ja seepärast peab ta magamise asemel kaarti joonistama ja ema tuleb kohe järele. Seletasin, et osa loost on tõsi ja täpsustasin, milline osa. Õpetaja muigas, et ta siin peab vaatama, kes mida luiskab, viimasel ajal raske järge pidada.

L. on järjest avastamas valetamise maagiat, niiviisi vaikselt kompab, et mis võimalused sellel maastikul on.

Hommikul sõi putru. Aga siis lahkus lauast. Ma uurisin, kas kauss tühi.

Jah, vastas, kummalise naeratusega.

Ma ei viitsinud diivanilt üles tõusta, nii et täpsustasin: kui ma lähen kausi sisse vaatama, kas leian sealt putru?

L. osutas seepeale sõrmega koridori suunas ja ütles: lähme sinna juttu rääkima!

Kavalpea.

Marie oli täna köha-nohuga kodus, nii et mingit eufoorilist vabadust polnud. Aga sain pisut unevõlga vähendatud.

Kui laps(ed) päeval magavad ja tekib haruldane hetk endale, siis on alati selline tunne, nagu mingil multikategelasel, kes korraga kolmes suunas punuma pistab – kas ma teen nüüd midagi, mida ma tahan teha või midagi, mida ma pean tegema või hoopis magan natuke?

Täna olen palju kuulanud täiega lummavat lugu – Tricky “No One Quite Like You

Veel olen veetnud omajagu aega selle Rolling Stone artikliga, mis 500 maailma kõikide aegade parimat laulu reastab.