mitu põhjust naeratada

Päevi pole ikka üldse mõtet ette planeerida. Täna hommikul saatsin Marie Shoga ära ja ise jäin köhiva Luukaga koju.

Nii lihtne ja harmooniline on elu ühe lapsega. Ükskõik, kumbaga seejuures. Oluline on number: üks.

Pikutasime, rääkisime juttu, kallistasime ja naeratasime. Hakkasin vaikselt jälle toibuma järjekordse ebapiisava unega ööst. Ja väga-väga vaikselt hakkasin ette kujutama, kuidas meie päev võiks edasi kulgeda.

Just siis helistas Sho ja teatas, et ta nihestas õlaliigest. On vist see õige väljend. Kui käsi rõvedasti õlast välja tuleb.

Luuka praegune absoluutne lemmikraamat on anatoomiaõpik arstitudengitele. Nii paks ja suur raamat, et ta vaevalt seda tõsta jaksab. Igasugu näidisjuhtumite kirjeldused sees. Eile just enne und küsis jälle Sholt, et vaataks seekord uuesti luumurde.

No ja kui ma Shoga telefonikõne lõpetasin ja Luukale teatasin, et isa õlg läks katki… See nägu, see kirjeldamatut õnne ja elevust täis nägu… Purskasin naerma, kui talle otsa vaatasin.

Ütlesin, et tegelikult on asi tõsine ja valus ja isa läheb nüüd haiglasse. Siis ta ilme korraks tõsines. Uuris tagasihoidlikult, et kuidas täpselt õlg katki läks ja kui ma seletasin, siis jälle… täiesti taltsutamatu õnnis naeratus ta näos oli tagasi.

Läksime EMO ette Shod ootama. Luukal oli hea tuju, aga ma märkasin, et mul on ka täiega hea tuju. Keerutasin Luukat ja ta kilkas.

Meist möödus paar haiglatöötajat ja üks hüüdis “lendav laps”. Ma vastasin, et kerge südamega lennutan teda siin, EMO ees.. Haiglatöötaja õnneks naeris. Ütles, et jah, lastehaiglani on ka vaid mõnikümmend meetrit, lase käia.

Tegelikult päris “lase käia” ei öelnud.

Siis käisime sõõrikukohvikus söömas, et vaest Shod lohutada.

Sho vaatas kohvikus kahe psühhopaatiliselt õndsa naeratusega tõtt. Midagi selles Sho õnnetuses rõõmustas mind tõesti. Äkki see, et ta vara töölt ära tuli. Olgugi et haiglasse. Ja kuna ta järgmised kolm nädalat on vasakukäeline, siis ehk õnnestub tavapärasest rohkem koos aega veeta.

Varsti saime aru, et ta käele vajalikku tuge oleks müüdud kohe EMO kõrval, nii et sõitsime haigla juurde tagasi.

Ma aitasin Shol poes särgi seljast, et müüja talle toe paigaldada saaks. Sho vaatas rahulolevat naeratust, mida ma kuidagi peita ei osanud, ja ärritus.

Mul tegelikult ei ole eriti seda va emalikku hoolitsusinstinkti. Helluse on, aga hoolitsemise mitte. Õudselt raske on teha kõik õigesti, kui lapsed haiged on. Ja igapäevane ümmardamine on terve võõras maailm.

Mind häirib tõsiselt, kui kolmene tahab, et ma teda teenindaks ja seejuures unustab viisakalt paluda.

Kui keegi tahab, et ma teda ümmardaks, siis õppigu mind korralikult manipuleerima. Seepärast õpetan Luukale fraase nagu “armas-kallis emme, palun anna mulle veel saia”. Ta kordab seda sõna-sõnalt ja ma kohe mõtlen, ah sa armas tupsu-nunnu, muidugi, kohe-kohe.

Nagu kui ma ütlen Shole, et “ütle, et ma olen kõige kallim ja parem ja su lemmik jne” ja ta kordab sõna sõnalt jne-ni välja ja ma mõtlen: oi, Sho sa oled imeline, aitäh!

Igatahes leidsin poest rulli, mida tahtsin enda selja jaoks osta ja müüja ütles, et aidake nüüd mehele särk ikka selga. Ma siis pomisesin, et jah, enne kui šoppama asun, võiks haiget kaasat aidata küll.

Kui tahtsin rulli eest maksta, tuli välja, et kontol pole raha. Üks hetk, ütlesin. Võlun endale pisut raha juurde. Las seni järgmine inimene ostab.

Haige jalaga noor naine, kes meie järel oma korda ootas, ütles, et ta tahaks väga näha, kuidas ma täpselt raha juurde võlun.

Edasi tegime mitu logistiliselt absurdset käiku veel, aga lõpuks võtsime lastehoiust Marie peale.

Kui ta mind nägi, siis ta naeratas laialt. Mitte hädiselt, et oi, emme, ma nüüd jooksen su sülle, ma vaeseke.

Ei – nagu lihtsalt oleks väga hea meel kohtuda. Ja kui ta eemal Luukat istumas nägi, siis ta naeratus venis veel laiemaks ja nii hellaks. Ja Luukas naeratas hellalt vastu.

Selline päev. Oleks ma hommikul midagi planeerima hakanud, oleks pettumus päris suur.

Terve omaette kogemus oli, kui käisin õhtul pimedas prügi viimas ja kuulasin Lana del Rey “Fuck it I love you‘d” Ta ikka suudab meeleolu luua.

Aa ja need kommentaarid, mis eelmise-üleeelmise postituse alla kogunesid, rõõmustasid mu tänast päeva ka üha uuesti. Kahtlustan, et tulen homme jälle kirjutama. Manipulatsioon, ma ütlen. Puhas manipulatsioon, millele rõõmuga alluda.

iga päev kirjutamisest

Iga päev blogimine pole mingi naljaasi. Varsti kirjutan ainult sellest, mida ma oma elutoa aknast näen. Või tuleb alateadvus täitsa pinnale ja mis me siis teeme. Kas oleks hilja hakata anonüümseks blogijaks? Muudaks mõnd fakti enda elus, segaks jälgi – tütar on neljane ja poeg kahene, mees on korealane nimega Po.

Ma olen nii nõrk, et kohe, kui mõni inimene kommenteerib, et kirjutan nii kenasti ja tahaks iga päev lugeda, siis mõtlen, jessikas, nõudlus on suur, tuleb pakkuda.

Aga siis meenuvad need sajad lugejad, kes delikaatselt jätavad ütlemata, et ma igaõhtuse lambijutu maha jätaks ja kord kuus midagi sisukat kirjutaks. Või need, kes lihtsalt klikivad ja skrollivad ja liiguvad edasi – nagu see asi käibki. Kuigi ma siin iga õhtu ilgelt ponnistan.

Ma ei tea, kas on sajad lugejad, tegelikult. Küllap mitte tuhanded. Ega ka kümned. Ma näen küll blogi külastusstatistikat, aga ei ole enam üldse vaadanud, sest see info on kasutu. Sügaval südames usun, et need numbrid ei vasta tõele. Ükskõik, mis numbrid seal on või oleks, mitte ükski neist võimalikest numbritest ei vasta mitte ühelgi juhul tõele.

Vaistlikult ütlen, et blogi külastusstatistika eitamine on seotud sama ajuosaga, mis ei luba mul retsepte järgida ega möödunud kuu pere rahakasutust analüüsida. “Need numbrid ei saa tõele vastata, lihtsalt ei saa”, hehe.

Aga hea on, et ma seda asja ei usalda, sest kes oleks sihuke idioot, et räägiks sadadele võõrastele niisugust juttu, mida ma teile räägin. Või sajale. Igal juhul rohkem kui kümnele.

Kes räägiks kümnele võõrale sellist juttu?

Blogimine pole päris sama üksildane kui sahtlisse kirjutada, aga ikkagi – ma ei tea, kuidas mingi mõte lugeja peas kõlab või kõlamata jääb. Vahel keegi ütleb, et luges ja nii naeris. Siis ma siiralt tahan teada, mis täpselt naljakas oli, sest ma ei tea, et oleksin nalja teinud.

Naer naeruks, ma tegelikult ei saa kunagi teada mingeid teisi tundeid, mis mu jutt lugejale tekitab. Kui nad otsesõnu mulle ei kirjuta just. Ainult neid tundeid tean, mis kirjutamine mulle endale toob.

Aa ja lisaks ei mõelnud ma oma “blogikuuga” läbi seda pisiasja, et lähipäevil kandideerin ühte kohta ja siis nad guugeldavad mind. Kogu blogi keegi läbi ei loe, muidugi. Vaatavad lihtsalt mõne viimase postituse, kus kirjutan, et olen tugitooli-anarhist, kelle hobi on päevajooma.

Selle vastu muidugi aitaks, kui toodaks massiliselt hästi süütuid tekste peale. Täna: mu elutoa aknast paistab ehitusplats. Homme: mu magamistoa aknast paistab sinitaevas.

Oi, sellega meenub, et juba ammu tahtsin rääkida pihlapuust, mis mu elutoa teisest aknast paistab. Väike asi, aga meelest ei lähe: kui kevad tuli, siis kõik teised puud olid värsked kevaderohelised. Aga pihlapuu lehed olid algusest peale sügiserohelised. Alles suvekuude jooksul naabruse kased ja muud läksid sama tooni. Selline varaküps puu.

Lõpetuseks: kas keegi tahaks pakkuda mulle kirjutamiseks teemasid? Peamiselt blogimiskuu viimaseks päevaks ehk homseks. Aga kes teab, äkki jätkuks juttu oktoobrissegi.

meelemürk

Kui päris aus olla, siis olin suure osa päevast purjus.

Ma ema sünnipäeval seltskonnale juba ütlesin, et mu uus hobi on daydrinking ja kui küsiti, et kuidas nii, siis ütlesin, et õhtuks pean ju kaineks saama. Öelge mulle, millal on kohusetundliku koduperenaise jooma-aken?

Aga-aga, ma räägin rohkem ja tegutsen vähem. Seda tasub mu blogi lugedes silmas pidada. Eriti, kui te loete midagi stiilis “ma enam kunagi ei hinda inimesi välimuse järgi” või “ma nüüd alati käin õhtuti trennis”:

Ei.

Ja kui ütlen, et mu hobi on daydrinking, siis see tähendab, et ma suht esimest korda elus teen punase veiniga tutvust. Olen suurema osa elust asjatult kaine olnud.

Sho läks eile varahommikul ära tööle ja tuli täna õhtul tagasi. Mul on juba pikemat aega kogunenud tõsine unevõlg, nii et väga raske oli end kokku võtta ja hea… inimene olla. Täna esimese kolmandiku päevast olin apaatselt diivanil siruli. Avastasin, et see on päris hea iseseisva mängimise koolitus lastele. (Köhivatele keskmiselt kord nädalas haigestuvatele lasteaiakõlbmatutele lastele…)

Haletsesin ja mõnitasin end seal diivanil.

Siis meenus oht, et köögimees tuleb kööki viimistlema. Ta kuude kaupa üle lasknud, meil mikrolaineahi pool aastat juba tooli peal. Mitte et ma teda inimesena ei mõistaks. Ma olen elus täiega alt vedanud ja üle lasknud, tean mis tunne see on.

Vaatasin, et köök nii segamini, et piinlik. Võtsin end kokku ja asusin koristama. Köögimees jättis tulemata.

Siis avasin veinipudeli ja sellest kujunes kolmas kolmandik päevast. Laste lärmakas mäng ei häirinud, vastupidi, elasin neile kaasa. Kuulasin Luuka juttu 100 protsenti. Tundsin ülimat hellust ja tänutunnet, et nad mul on – ja Sho. Tantsisime pööraselt. Hüppasime pööraselt. Naersime pööraselt. Suunasin lapsed kahekesi teisele korrusele mängima ja sain ise mitu pikka minutit alumisel korrusel valjult muusikat kuulata, tantsida, õhtusööki valmistada.

Esitasin kahele inimesele netichatis küsimuse “kes on su eeskujud?” ja kui küsimus tagasi tuli, vastasin igavalt, et Leonard Cohen ja “The poem is nothing but information. It is the constitution of the inner country”. Ja nii edasi, kogu tema tekst on nii hea. Kui keegi tahab kirjutamisest mõelda.

Pikalt olen püünele seadnud mõistust, aga viimasel mõnel aastal olen vaikselt hakanud tähele panema hoopis meelelist. Mitte vaimset – meelelist.

Kuidas on tunda neid tundeid, mida ma tunnen. Tajuda seda, mida tajun. Julgelt ja tugevalt ja võib-olla ülevoolavalt, ennast õigustamata, välja vabandamata. Lihtsalt.

Või kuidas muuta oma meelt ja vaadata, mis tunne siis on. Muuta meeleseisundit. Muuta maailma, muuta ennast, muuta seda pilku, millega maailma vaatad.

Kurat, pea hakkas valutama.