kuna ma olen väga tark inimene

Eile murdsin lubadust sel kuul iga päev blogida ja nüüd räägin teile, miks: sest ma olen sihuke idioot. Kohe täpsustan.

Eile oli tegelikult ülimalt mõnus päev. Hommikul saatsin lapsed Shoga uksest välja, siis lõin kodu läikima (läikis täpselt nii kaua, kui lapsed aiast tagasi tulid), siis läksin välja. Enne veel värvisin ripsmed, kammisin juuksed (kuigi peaaegu oleks loobunud, sest oma ainsat kammi ei leidnud) ja panin jalga kaks sama paari sokki (kuigi peaaegu oleks loobunud, sest leidsin neid vaid ühekaupa).

Perfektsionism on mu vaenlane, teadvustan seda igapäevaselt. Kui kodust välja saaks vaid kammitud juustega või sama paari sokke kandes, jääks mul mitmesse kohta minemata.

Siis tõukerattaga ühe sõbra poole veini jooma ja pitsat sööma ja edasi taksoga teise sõbra poole kohvi jooma ja šokolaadi sööma. Täiuslik.

Kui olin teel esimese sõbra juurde, helistas kolmas sõber ja ütles, et ta on neljanda sõbraga maailmavaatelistes küsimustes riidu minemas. Kirjutavad messengeris ja sõprus ripub juuksekarva otsas. On vaja abi maha rahunemisel.

Kuna ma olen väga tark inimene, ütlesin välja geniaalsed sõnad: ühtki maailmavaatelist või muud tähtsat vestlust ei tohi pidada chattides. Kui sõprus on oluline, tuleb suhelda näost näkku. Sest kirjutades räägid üksteisest mööda, sõnad tunduvad kalgimad, nüansivaesemad… Näost-näkku oled heatahtlikum, jõuad täpsustada, vestluskaaslase reaktsiooni jälgida, ühisosa leida.

Olin endaga õudselt rahul, kordasin oma tarkust isegi sellele sõbrale, kellega veini jõin. Kui tema poolt lahkuma hakates sõnumeid sirvisin, leidsin kutse kohvile teise sõbra juurde ja seadsin suuna sinna.

See oli ka ülitore. Temaga on meil poliitilised vaated väga erinevad ja huvitav on leida ühisosi ja erinevusi jne. Varsti leidsime tulise maailmavaatelise erinevuse, mis kuidagi ära ei lahenenud, aga ma pidin lasteaeda minema. Taksoga, sest kõik need suured küsimused ei lasknud aegsasti lahkuda.

Ja mida me edasi tegime? Me jätkasime tähtsat maailmavaatelist arutelu messengeris. Meenutagem nüüd seda lõiku ülal, mis algab fraasiga “kuna ma olen väga tark inimene”.

Tippisin kahe pöidlaga telefonis midagi teemal “vabadus” ja “õiglus” ja “kohustus”, samal ajal toitsin lollitavat ja nõudvat ja kisavat Mariet ja vaatasin anatoomiaraamatut Luukaga, kes tahtis midagi teada silmataguste… luude? kohta ja küsis iga silmakoopapildi kohta kaheksa küsimust.

Vahepeal toimusid vestluses muidugi pausid ja tähelepanu jagus kodusele idüllile või tragöödiale (need vahelduvad teatavasti minutitega), aga lõpuks, kui lapsed juba magasid ja mul oli viimane blogimisjaksu aeg, siis ma ikka tippisin mingit maailmavaatelist möga, ärritunult, “kuidas ta siis ei näe, et…”

Aga jaa, mingis mõttes oli ülilahe päev.

Tean, et vastutustundetu, aga tahtsin olla äge ema ja sõitsime Luukaga lasteaiast koju kahekesi tõukerattaga, hästi aeglaselt. Kõik oli vääga turvaline. Meenutasin Luukale, et tal pole mitte ainult lahe isa.

Nii raske on lapsele midagi keelata, teades, kui absurdselt rõõmsaks see asi teda teeb. Kiljuvalt kohapeal jooksvalt käsi püsti viskavalt naeru kihistavalt silmi pööritavalt rõõmsaks.

Teate, nüüd ma mõtlen, et oleks pidanud hoopis esimese sõbraga jooma kohvi (et muuta, mida saab) ja teise sõbraga jooma hoopis veini (et leppida sellega, mida ei saa). Oleks õhtu teistsuguseks kujunenud.

raha

Sho käis eile õhtul lastega tammetõrusid mulda panemas.

Ta on juba aastaid viljelenud seemne-terrorismi. Olgu need ploomi- või kirsikivid või vanad kartulid, mida ta peidab ettearvamatutesse paikadesse avalikus ruumis, lootes, et “pomm” järgneval kevadel plahvatab.

Seekord nad tulid koju, Luukal käes 2-eurone münt.

Aeg esimeseks õppetunniks finantsalal.

Ta vadistas mulle ette, et leidsid selle maast ja mündiga saab jäätist või šokolaadi osta.

“See sädeleb!” imetles münti ja õhtul läks sellega koos vanni.

Täna hommikul rääkisime teooria ära, et kaks üheeurost šoksi või üks kaheeurone ja mõni šoks on ehk liiga kallis, aga teine nii odav, et osa raha jääb järgmiseks korraks üle.

Läksime poodi kohe hommikul, sest ta ei kannatanud oodata.

Vaimusilmas kujutasin, kuidas ta pikalt kõiki šokse uurib ja võrdleb, aga ta suht kiiresti valis välja, andis mündi kassiirile ja edasi jätkus tal silmi vaid šokolaadile. Peenrahast, mis tagasi sai, oli puhta ükskõik.

Õhtul seletas Sho Luukale taara ja raha seose ära.

Luukas tormas lastetuppa, kus ma Mariega istusin ja hüüdis: selle…selle… pudelid… pudelid… saad panna… panna… panna… noh… kikai…

Ma: kikai on masin

Ta: masina sisse ja siis… siis… siis… saad tegeleda rahaga… kas sa teadsid seda või?

Ta vahel hakkab sõnu niiviisi kordama, kui ta on väga elevil ja tahab seletada midagi ühes keeles, mida ta on just teises keeles kuulnud.

Hah, samas on suur osa tema tõlkimisi täiesti vaevatud-muretud. Näiteks täna hommikusöögilauas uuris Sholt, mis raadios uudistes parasjagu räägitakse. Samal ajal rääkisin ka mina. Ja Marie rääkis. Sho ühmas, et küsi emalt.

Luukas küsis siis minult, mida raadios räägitakse. Ühmasin, et koroonarahade valest kasutamisest räägitakse.

Ei olnud plaaniski midagi täpsemalt seletada, lihtsalt formaalselt küsimusele vastata ja järgmise ampsu toitu võtta.

Luukas siis vaatas jälle Sho poole ja tõlkis abivalmilt jaapani keelde: お金がダメになっちゃったって。

Umbes: ütleb, et rahaga läks pahasti.

Aga see taaravärk. Küsisin, mis talle täna kõige rohkem meeldis. Ta vastas, et pudelite viimine ja siis seletas veel pikalt mehhaanikat ja mis heli pudelid tegid jne.

Mul endal oli täna mitu väga head hetke, näiteks tõusin voodist kell 5.40, tegin kohvi ja lugesin kassile Bakuninit ette. (Laused nii pikad, et ainult sõnu välja hääldades püsisin mõttega kaasas.)

Aga eks see 5.40 oligi põhjus, miks mitu muud hetke päevas väljakannatamatuks osutusid.

Kõige eest tuleb lõivu maksta ikka, mis teha. See on minu metafüüsiline finantsõppetund.

loodus vs kasvatus

Ma ei ole seda nature vs nurture asja läbi hammustanud. Kui on valida ainult üks kahest, oleksin vist kasvatuse paadis.

Aga siis on need segadusse ajavad juhtumid, nagu näiteks Tara Westover, kelle “Educated” on mu üks viimase poole aasta suuri elamusi.

Kasvas mormoonide peres, aga mitte niisama mormoonide, vaid survivalist mormoonide, kes ootasid, et tuleb maailma lõpp ja pärast seda jäävad vaid õilsad nemad oma punkris konservide ja ellujäämisoskustega.

Mäletan, alustasin lugemist hästi avatud meelega. Et noh, mormoonid, noh, võib olla ju ilus.

Siis juhtus tema vennaga mingi õnnetus. Ma mõtlesin, et ai-vai mis hirmus juhus. Siis juhtus temaga mingi õnnetus. Ai-vai. Siis läks vend põlema, siis sai ema ajukahjustuse, siis vend motoõnnetuses, nii et aju paistis, siis kogu perega järjekordne autoõnnetus ja nii edasi ja nii edasi, kuni vaikselt-vaikselt tuli ilmsiks, et see kõik on nende faking vastutustundetute ja vaimuhaigete vanemate faking haige elustiili tulemus.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et ta ei käinud koolis, ka õiget kodukooli ei olnud. Ta valdava osa ajast töötas oma isa faking tagaaias faking vanarauaga. (Nii hea raamat, et ajab siiani vihale. Ma vabandan.)

Kui ta ülikooli otsustas astuda, sai sisse suht kogemata ja ta ei teadnud maailmast mitte kui midagi. Aga juhuste läbi sattus ta ühte ja teise ülikooli ja … hops! Cambridge, Harvard ja jälle Cambridge ja doktorikraad.

Teine, Yeonmi Park, kellest ma ei väsi patramast. Nälgis kogu nooruse, režiimi ajupestud, põgenes P-Koreast, müüdi seksorjaks, läbis -40kraadiga kõrbe, jäi ellu… Kui ta oli mingi 17, vastas ta haridustase 7-aastase omale. Edasi – hops! haris end hullumiseni, õppis keeled, Columbia ülikool, sügavalt analüütiline intelligentne inimene.

Mis see on, ah?

Inimene, keda kooliharidus ja muu common sense ära ei riku – selle inimese maailmapilt on omaette väärtus. Paraku ei saa ju siit teha järeldust, et kõik, kes kooliharidust ei saa, osutuvad maailma muutvateks geeniusteks. Loodus vs kasvatus – liiga keeruline teema.

Midagi tahaks asjast järeldada, aga ei tea mida.

Igal juhul on kõik see mind oma laste hariduse-harituse suhtes teinud mahedaks fatalistiks. Leiavad, mis leida on vaja niikuinii. Õpivad, mis õppida on vaja niikuinii.

Hiljuti leppisime Shoga isegi kokku, et ei sea laste kooliskäimist eesmärgiks iseenesest, vaid võtame vajadusel pikemaid koduõppe pause. (Näiteks, kui peakisme pikemalt Jaapanis olema või kui tundub, et koolikeskkond lapsele halvasti mõjub.) Sest asja kese pole regulaarselt mingis asutuses näo näitamine, vaid lapse kasvamine ja kool on selles asjas vaid abiline, heal juhul.

M. helistas mulle ükspäev, rääkis Luuka lasteaiast ja viiulimängust ja ütles nii ilusti. Kõik tuleb omal ajal või siis natuke hiljem, ütles. Seda ütlemist ma muidugi tean. Aga ta lisas midagi ülimalt olulist: sest kui tuleb liiga vara, ei ole hea. See võib midagi ära rikkuda.

Mul on tunne, et suurema osa asju, mida ma olen õppinud elus, olen õppinud… hilja. Tema sõnad tekitasid tunde, et nii pidigi olema.

Täna lugesin ekspressist Ida-Viru tüdrukust, kes youtube’i abil õppis kitarri mängima ja nüüd on Tricky (nagu… hell is around the corner tricky) bändis. Artiklis oli link sellele ülimalt nauditavale asjale. Ja siis oli viidatud Anna Kaneelinale, kellest ma polnud seni kuulnudki.

Tänane parim hetk oligi, kui istusin oma nurgas, suures pehmes toolis, kuulasin Anna Kaneelina Washingtoni ja jõin teist klaasi punast veini. Vaatasin vaheldumisi me suurest katuseaknast pilvi ja voodil hüppavaid ja müravaid lapsi.

Tundub, et peaksin ühe lause veel lisama, aga midagi pole öelda, nii et.

eufoorilised teisipäevad

Täna on jälle üks neist eufoorilistest teisipäevadest – lapsed said terveks ja läksid hoidu ja ma vaba kui lind, kui metsik hobune.

Pean tunnistama, et seekord olin vähem innukas kodu koristaja, nimekirjade tegija ja maha kriipsutaja.

Käsin jälle massaažis. Kahe jooga ja massaaži järel olen suht uus inimene. Ja sõbraga kohvikus käisin. Tegin lõunauinaku!

Kodu suunas liikudes patsutasin endale mõttes õlale: tubli töö, oled suure vaevaga kaks last üles kasvatanud, nüüd on sinu aeg – sinu aeg.

Hõhõõ, “üles kasvatanud”.

Ma olen tõukerattasõidust totaalses vaimustuses. Kui ma ise sõidan, muidugi. Kui teised sõidavad, siis, appi, ei. Tülikad, ohtlikud, mööda tuhisevad, rattaid vedelema jätvad teised. Mina aga.

Samas, vahel teised sõitjad siiski rõõmustavad. Eelmise nädala eufoorilisel teisipäeval vaatasin laia naeratusega, kuidas kaks noort poissi ühel rattal sõitsid. Selles oli midagi nii ilusat, homoerootiliselt kaunist, kuidas nad üksteisest hoidsid ja…. ma vist kuulasin mingit head muusikat ka, mis mu pilku hägustas.

Mariel tuleb järjest uusi sõnu, viimase aja popimad on stopp! (tap!) ja appi-appi-appi! (kui riidesse pannakse). Ja muidugi tšau (tau) ja bai-bai, peenikese häälega ja a-d venitades. Süda-puruks-armas laps.

jooga

Olen nii tublisti kaks õhtut järjest joogas käinud. Eelmisel sügisel käisin mõned korrad ja sain aru, et see on tervenemise kiirtee. Siis tulid kõik piirangud peale, nii et alles suvel läksin tagasi. Siis aga tekkis see jama, et mul hakkas iiveldama ja pilt tahtis taskusse minna. Ja nii iga kord. Seega, kuigi ma teadsin, et tegu tervenemise kiirteega, hakkasin minekut kartma.

Asi võis olla muidugi selles, et õues oli 30 kraadi ja joogatoas 40 kraadi sooja. Et keha oli suvekuumast juba niigi kurnatud. Või toitumises, olen segaselt söönud. Igal juhul oli ilgelt nõme istuda keset tulist tuba ja püüda mitte kõiki täis oksendada ja ära surra. Ja kui kord selline suremise tunne peale tuleb, siis on õudselt raske sellest välja tulla.

Aga olen vahepeal õige pisut oma toitumist korrigeerinud ja ilmad ka mõistliku temperatuuriga, nii et eile tuli tunne, et saan hakkama. Ja läksin ja sain. Aga meeletu, mis tahtejõudu selleks vaja oli.

Mulle oli algul hästi võõras, et tund toimub peeglite ees, ereda valguse käes, muusikata, õpetaja kiire ja pideva kõnelemise taustal. Võiks ju vähemalt valguse mahedamaks timmida, mõtlesin.

Nüüd saan aru, et valgus on selleks, et pilt tasku ei läheks. Ja mitte üht üleliigset liigutust ei tohi teha – harjutuste vahel ei tasu isegi juuksekarva suust ära pühkida – võtab liiga palju energiat ja viib tähelepanu kõrvale, pilgu fookusest välja.

Ja koguaeg peab suu kinni hingama, muidu hakkad lõõtsutama ja siis on lõpp. Ja silmad peavad olema koguaeg lahti, aga lisaks peavad nad peaaegu koguaeg olema fookuses – sest muidu läheb pilt tasku. Niiviisi kõva 90 minutit.

Mõne joogastiili puhul tuleb teadlikult meelega tegeleda, et mõte uitama ei läheks. Selle stiili puhul pole võimalikki, et mõte uitama läheb. Liiga rets, vähemalt minusugusele, kehvas vormis inimesele, kellel on kordamööda ja korraga esinenud kõikvõimalikke lihaspingeid. Heas vormis inimesele ka suht rets. Aga jah, tubli olen.