Sho ja lapsed tulid väljast mängimast nii hilja ja Luukas ütles esimese asjana: Grete oli õues!
See on nii ilus, mis Luuka ja Grete vahel toimub.
Grete sai sel suvel kaheksa. Ta elab naabermajas.
Kevadel jalutasime maja ümber ja seal mängis Grete üksinda oma lennuvurriga. Sikutad paelast ja see tõuseb õhku.
Luukas ei varjanud oma vaimustust mänguasjast. Jalutasime edasi, aga Grete lähenes meile ikka vargsi. Siis hakkasime rääkima ja ta andis Luukale mänguasja proovida.
Sellest ajast peale on nad mitu korda õues juhuslikult kohtunud ja kuigi algul oli Luukal huvi peamiselt vurri vastu, siis varsti oli ta tähelepanu puhtalt tüdrukul.
Ükskord ma nägin oma silmaga, kuidas Luukas märkas mänguväljakul Gretet ja Grete Luukat.
Luuka naeratus oli nagu päike oleks tõusnud. Grete oma niisamuti!
Nad lihtsalt naeratasid teineteisele ja vaatasid tõtt.
Siis kukutas Luukas end nalja pärast selili.
Pikk saab olema see teekond, mõtlesin. Võlutud olemise ja võlumise teekond.