Lapsed hoius – õpin üksinda elama. Märgin paberile nimekirja asjadest, mis vaja ära teha. Ja siis järjest teen ära ja kriipsutan maha. Ja mitte keegi ei takista mind, mitte miski ei sega. Lihtsalt teen ja teen ja saab tehtud. Müstika.
Mitu aastat olen vältinud nimekirjade tegemist. Miks peaksin vabatahtlikult sõnastama oma saamatuse manifesti.
Sõin üksinda hommikusööki. Valmistasin rahulikult, asetasin taldrikule, istusin laua taha toolile ja sõin amps-haaval lõpuni. Asetasin taldriku kraanikaussi. Tehtud.
Viisin prügi välja. Kujutate ette, mis tunne on viia prügi välja ilma selleks puhuks lapsehoidjat palkamata.
Õpin kõndima ilma kedagi tassimata või midagi lükkamata. Mööda tänavat, parem jalg ja vasak jalg. Kuidas need puusad käivadki.
Mul on hakanud tekkima uus lemmik mehetüüp: selveri kullerid. Liikusin kodu suunas, vasak jalg, parem jalg, kui üks kutt helistas, et ta jõuab 15 minuti pärast. Ma ütlesin, et jõuan ka 15 minunti pärast. Ta ütles, et kui ta varem jõuab, ma koputagu ta aknale.
Kodutänava nurgal minust kulleriauto mööduski. Lehvitasin. Juht viskas kaks näppu püsti. Jõudsime maja ette.
Ta uuris, kas ma ikka siia majja, eks.
Ta: Või niisama lehvitasid?
Ma: Ei ikka asja pärast
Ta: vaatasin, et keegi lehvitab. Viskasin näpud püsti, miks mitte. Ma postitiivne inimene.
Ma: Hindan seda kõrgelt!
Ta naeris. Siis tegime veel mingit vetsupaberinalja ka.
Mul hea tuju, tal hea tuju. Hindan väga inimesi, kes rääkida oskavad.
Aga jah, ma tulin massaažist. Üle aegade jõuab hapnik jälle ajju. Tripin bensuka kohvil.
Ükspäev kuulasin Michael Pollani artiklit kofeiinist. Meisterlikult meelelahutuslik. Ütleb, et matemaatika leiutati siis, kui araabiamaadesse kohv saabus. Ja kui Euroopasse saabus kohv, sai alguse ratsionalism ja valgustusaeg. Kellale tekkis minutiseier ja mis kõik.
Artiklit kirjutades võõrutas ta end parasjagu kohvist. Ei suutnud keskenduda, ei suutnud kirjutada ja muretses, et kofeiinipuudus lükkab ta tagasi keskaegsesse maagilise mõtlemise udusse.
Pugistasin naerda.
maarjablogi.com 
Hihihii! Loen ja itsitan, sest mul on täpselt sama projekt praegu pooleli. Lapsed läksid mõlemad äsja lastehoidu ja mul on.. vabadus! Muudkui teen nimekirju ja kriipsutan. Kõnnin omas tempos, kuhu tahan! Võin mänguväljakutest mööduda ilma, et keegi sinna tiriks. Poes saan käia ilma lipuga käru võtmata ja seda pidevalt piidlemata, sest muidu kipub see vanematele prouadele külje pealt sisse kihutama. Ja teised küsivad: “Mida sa siis nüüd kodus ka teed?”. Käingi massaažis ja poes ja tänaval ja ujumas ja nii hea on! (lapsed on super-nunnud, aga täitsa äge on ka ikkagi omas tempos tegutseda;)). Jõudu!
LikeLiked by 1 person
Oi kodus igav küll ei ole. Mitme aasta jagu unistusi ja plaane vaja teostada 😀 Nimekirjast meeletus tempos maha kriipsutades 😀
LikeLike
Kuule, misasja, see iseolemine kõlab küll nagu mingi müstiline asi 😀 Huvitav, kas saan ka ses elus veel meelde tuletada, kuidas need parem jalg ja vasak jalg käivad, üksteise ette. Seni elan prügikottide keskel, ilma naljata. Ma ei arvanud enne lapsi kunagi, et sellest mingi teema tuleb.
Kohv. JAA! Aga ma pean tunnistama, et see asi toimib ka kuidagi vastupidi. Ma olen täna joonud tavalise kahe kohvi asemel kolm kohvi ning ma pean tunnistama, et see lükkas mind küllaltki tagasi keskaegsesse maagilise mõtlemise udusse.
Muideks, rimi mehed on ka head! Vähemasti siin Emajõe Ateenas.
LikeLike
Hahaa ma kujutan ette juba seksikat kalendrit, Selveri kullerid vs Rimi mehed…
Iseolemine – ega enne ei usu, kui ise koged. Ja siis ka ei usu tegelt.
LikeLike