ideed

Muusika on ohtlik, aga ideed on veel ohtlikumad.

Panen järjest paremini tähele, kui raske on kuulata inimest avaldamas arvamust, mis minu omaga ei ühti. See on see mõtlemine ideest kui viirusest. Kui ma kuulen mõtet, mis mu maailmapildiga ei sobi, äkki ma nakatun ja mis siis küll saab.

Kohe hakkab aju “immuunsüsteem” tööle ja teatab, et ma ei peagi teda kuulama, ta on üldse lollakas, sellised inimesed ei peakski rääkima.

Või tekib tunne, et kui ma temaga nõustun, siis kas täielikult või mitte üldse. Pole võimalik, et ma nõustun inimese ühe ideega, kui ta teised ideed nii lollid on. Ja kui on minu inimene, no siis ma nõustun tema kõikide mõtetega, sest ta on nii äge ju.

Inimese iseloomudega on ka sama teema. Ütlen, “ta on “selline” ja seepärast ma ei taha temaga suhelda.” Eirates, et ta on “ka selline ja selline ja selline” ja neil põhjustel on ta täiega suhtlemist väärt.

Sõpradele räägin siin, et kuula seda või toda podcasti, nii lahe. Alles nüüd panin tähele, et mu soovitustest võib jääda mulje, nagu ma kirjutaks kahe käega alla absoluutselt igale väitele, mis antud podcastides lendu on lastud. Huvitav, miks seda eeldatakse.

Mõtetega võib astuda ju dialoogi, ei pea alati astuma võitlusesse.

Treenin oma aju immuunsüsteemi nüüd nii, et… näiteks sõbranna soovitas tuntud teoloogi ja filosoofi raamatut Jumalast. Nüüd kuulan seda audioraamatut varahommiku vaikuses kohvi kõrvale ja mõtisklen kaasa. (Vahepeal puhisen küll pahuralt, aga noh, olen alles raamatu alguses. Autoril on veel mitusada lehekülge mind veenda.) Sest ma ei taha teha õlgmehikesi, kelle vastu võidelda. Aus on võtta idee kõige tugevam esitus, mitte nõrgim. Ja vaadata, äkki tulebki meelt muuta, kui valus see ka ei oleks.