õppima

Lapsed jäid haigeks, üks vähem, teine rohkem. Praegu ei saa aru, kas asi veel süveneb või läheb homsest paremaks.

Arvestades, kui mitu korda mulle näkku köhitud ja aevastatud on, jään ma ka kohe haigeks. Eeldasin, et juba täna, aga homme ka päev.

Eile käisin ülikoolis loengus ja mõtlesin jälle kogu aja, et see ei ole normaalne formaat õppimiseks – neli tundi järjest ebamugaval toolil istuda ja vaikides kuulata, kuidas õppejõud räägib midagi läbi maski…

Edaspidi tuleb tekste lugeda ja neil teemadel kaasa rääkida, läheb natuke paremaks. Aga kõik õpilased vaatavad ühes suunas selles piklikus kehva akustikaga ruumis.

Kui mõni mu ees istuvatest sõna võtab, puurin pilguga nende kukalt lootuses, et nii kuulen paremini, mida nad läbi maski õppejõu suunas ütlevad.

Kui teeksin ettepaneku lauad-toolid ruumis poolkaarde panna, kas kõlaksin liiga hipilt?

Helistasin emale ja esitasin mitu küsimust õppimisprotsessi kohta, mis mul loengus vaeveldes pähe oli tulnud.

Ema vastas kõikidele küsimusele pikalt ja huvitavalt ja harivalt.

Niiviisi õpitakse, näiteks. Küsimusi küsides.