3 tundi

FB lehel ütlesin, aga siin unustasin mainida, et nädalake tagasi otsustasin septembrist blogimiskuu teha. Lubasin, et kirjutan kuu lõpuni iga päev midagi. Sellest siis see mölapidamatus.

Mölapidamatusest rääkides, siis minu jaoks on podcasti lemmik pikkuseks kujunenud kolm tundi. Vanasti arvasin, et üks tund on hea pikkus. Aga nüüd, kui mõni huvitav vestlus ühe tunni järel otsa saab, olen nii hirmus pettunud.

Esimese tunniga inimesed alles soojenevad üles. Teisest sunnist saab pihta, kellega tegu ja mis ta mõtleb. Ja kui on keegi põnev, kes mõtleb huvitavalt, siis on vaja ju vähemalt kolmandat tundi.

Mäletan, kuulasin vestlust ajakirjanikuga, David Holthouse nimi, kes esimese tunni ja peale rääkis mingist enam-vähem huvitavast asjast. Ta on selline, kes sulandub mingisse ekstreemsesse seltskonda hästi ja pärast siis ülevaate kirjutab. Tegeleb lahendamata mõrvade juhtumitega ja nii edasi.

Vestlus oli vähemalt tunni kestnud, kui tuli jutuks, et ta kunagi plaanis tappa mehe, kes teda lapsepõlves vägistas. Ta rääkis sellest – kuidas see teda mõjutas, kuidas ta mõrva planeeris, kuidas inimese tapmine ei oleks talle raske, kuidas ta oma elust distantsi oskab võtta – niiviisi, et ma sain jälle elu ja inimloomuse kohta midagi teada.

Kolmetunnine saade on vahepeal huvitav, vahepeal igav, aga kolm tundi heas seltskonnas ongi ju. Ära toimetatud-pakendatud lühikesed intervjuud ei suuda sellist asja edasi anda nii, nagu näiteks Holthouse rääkis. Lühikeses intervjuus poleks see kas üldse jutuks tulnud või – vastupidi – oleks tulnud ainult see asi jutuks ja välja oleks jäänud kõik muud asjad, mida ta mõtleb ja mida teeb.

Seepärast on kolm tundi optimaalne aeg. Hindan Silt Viltu podcasti ka eelkõige seepärast, et vestlus on pikk ja toimetamata. Viimati rääkisid juttu kaks mu kohalikku lemmik macho-intellektuaali. Nende vestlus läks ka nii teisest tunnist huvitavaks. Umbes siis, kui üks teatas, et ta on tugitooli-anarhist ja edasi suur osa jutust läbi anarhia prisma jätkus.

Ma siin hommikuti ärkan enne teisi üles ja kui ma parasjagu ei kuula teoloogilist tiraadi Jumala teemal, siis loen anarhia käsiraamatut, mis S. mulle laenutas. Olen ka tugitooli-anarhist, see on hea sõna. Kunagi kuulasin intervjuud endise diplomaadi Carne Rossiga, võib-olla umbes siis sain aru, et selles teemas on midagi.

Tagatipuks, see Põhja-Koreast põgenenud naine, kellest paar nädalat tagasi kirjutasin, ütles kõikide muude asjade seas, mis mu ajusse tema jutust keerlema jäi, et statistiliselt on rahvale üheks suurimaks ohuks riigi valitsus.

Nii et… Kolm tundi, ma ütlen. Kolm.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s