jooga

Olen nii tublisti kaks õhtut järjest joogas käinud. Eelmisel sügisel käisin mõned korrad ja sain aru, et see on tervenemise kiirtee. Siis tulid kõik piirangud peale, nii et alles suvel läksin tagasi. Siis aga tekkis see jama, et mul hakkas iiveldama ja pilt tahtis taskusse minna. Ja nii iga kord. Seega, kuigi ma teadsin, et tegu tervenemise kiirteega, hakkasin minekut kartma.

Asi võis olla muidugi selles, et õues oli 30 kraadi ja joogatoas 40 kraadi sooja. Et keha oli suvekuumast juba niigi kurnatud. Või toitumises, olen segaselt söönud. Igal juhul oli ilgelt nõme istuda keset tulist tuba ja püüda mitte kõiki täis oksendada ja ära surra. Ja kui kord selline suremise tunne peale tuleb, siis on õudselt raske sellest välja tulla.

Aga olen vahepeal õige pisut oma toitumist korrigeerinud ja ilmad ka mõistliku temperatuuriga, nii et eile tuli tunne, et saan hakkama. Ja läksin ja sain. Aga meeletu, mis tahtejõudu selleks vaja oli.

Mulle oli algul hästi võõras, et tund toimub peeglite ees, ereda valguse käes, muusikata, õpetaja kiire ja pideva kõnelemise taustal. Võiks ju vähemalt valguse mahedamaks timmida, mõtlesin.

Nüüd saan aru, et valgus on selleks, et pilt tasku ei läheks. Ja mitte üht üleliigset liigutust ei tohi teha – harjutuste vahel ei tasu isegi juuksekarva suust ära pühkida – võtab liiga palju energiat ja viib tähelepanu kõrvale, pilgu fookusest välja.

Ja koguaeg peab suu kinni hingama, muidu hakkad lõõtsutama ja siis on lõpp. Ja silmad peavad olema koguaeg lahti, aga lisaks peavad nad peaaegu koguaeg olema fookuses – sest muidu läheb pilt tasku. Niiviisi kõva 90 minutit.

Mõne joogastiili puhul tuleb teadlikult meelega tegeleda, et mõte uitama ei läheks. Selle stiili puhul pole võimalikki, et mõte uitama läheb. Liiga rets, vähemalt minusugusele, kehvas vormis inimesele, kellel on kordamööda ja korraga esinenud kõikvõimalikke lihaspingeid. Heas vormis inimesele ka suht rets. Aga jah, tubli olen.